Teadus on meie ajaloolastele nii vähe kasvatavat mõju avaldanud, et nad on tihti kõige kirglikumalt jaganud oma rahvaste arvamust, selle asemel et kutsuda üles fakte kainelt hindama, nagu seda nõudnuks nende amet. Kasvatajateks saamise asemel jäid nad pelgalt õpetlasteks. Nad ei asunud selle ülesande kallale, mille läbi nad oleksid tõesti kultuuri teenistusse astunud. 19. sajandi keskel ajalooteaduse esilekerkimisega seotud kultuurilootused täitusid niisama vähe kui need, mis seostusid rahvusriikide ja demokraatlike valitsusvormide nõudmisega.
Sääraste ajaloolaste kasvatatud sugupõlve ajaloomeelel pole seega palju tegu sündmuste kõrgema objektiivse käsitamisega. Täpsemalt vaadates ei seisne see ka üldse mitte nii väga selles, et meie oma minevikku paremini mõistame kui varasemad põlvkonnad enda oma, vaid pigem selles, et me omistame talle erakordselt suurenenud tähtsust oleviku jaoks. Kohati me lausa asendame oleviku minevikuga. Meile ei piisa sellest, et olnu on esindatud oma tulemustega praegu olevas. Me tahame olnut alati ka silme ees hoida ning teada, et ta on meid määranud.
Maania pidevalt kogeda ja tunnistada oma ajaloolist kujunemisprotsessi asendab meil normaalsed suhted minevikuga kunstlike läbi. Ja kuna me tahame temas leida kõike praegust, siis me kuritarvitame minevikku, dedutseerimaks temast ning legitimeerimaks temas oma nõudmisi, arvamusi, tundeid ja kirgi. Meie ajalooeruditsiooni silme all tõuseb esile tehisajalugu rahva tarbeks, milles põhjalikult kultiveeritakse rahvuslikke ja konfessionaalseid luulusid. Meie ajalooõpikud on ajaloovalede taimelavad.
See ajaloo kuritarvitamine on meie jaoks paratamatus. Ideed ja mõttelaadid, mis meid valitsevad, ei lase ennast mõistusega põhjendada. Meil jääb seega ainult üle neid „ajalooliselt” vundamentida.
Iseloomulik on, et minevikus antud väärtusliku vastu pole meil õieti palju huvi. Mineviku suuri vaimseid saavutusi registreeritakse mõistmatult. Puudutada me neil ennast ei lase. Veel vähem katsume neid pärida. Meile on väärtust vaid sellel, mida saab ühendada meie praeguste plaanide, kirgede, tunnete ja esteetiliste meeleoludega. Nendega me seletame ja valetame ennast minevikku ning väidame seepeale end temas kindlalt juurdunud olevat.
Seda laadi on see kultus, millega me pühitseme ajalugu, Fastsinatsioon varasematest sündmustest tõstetakse religiooni ausse. Pimestatuna sellest, mida me peame või väidame olnuks, kaotame pilgu tulevase jaoks. Midagi pole enam möödas, midagi pole läbi. Ikka ja jälle laseme möödunul kunstlikult praeguses taassündida. Me loome möödunud faktide persistentsi, mis teeb meie rahvastele võimatuks igasuguse normaalse arengu. Nii nagu me oma tegelikkusemeelega praegustesse sündmustesse upume, nii kaome oma ajaloomeelega olnutesse ära.
Meie tegelikkusemeelest ja meie ajaloomeelest sündis natsionalism, millele taandub väline katastroof, kus päädib meie kultuuri allakäik.
Mis on natsionalism? Vääritu ja absurdini viidud patriotism, mis suhtub väärikasse ja tervesse nagu luulumõte normaalsesse veendumusse.
Kuidas see meil areneb?
19. sajandi algul andis mõtlemine rahvusriigile tema õigused. Ta tegi seda põhjendusega, et rahvusriik kui loomulik ja homogeenne organism on kõige võimelisem teostama kultuurriigi ideaali. Fichte „Kõnedes saksa rahvusele” tuuakse rahvusriik kõlbelise mõistuse kohtujärje ette, kus ta kuuleb, et peab sellele igas asjas alluma. Ta tõotas seda ja siitpeale on ta ülesandeks kultuurriigi teokstegemine. Seejuures surutakse talle meelde, et ta näeks oma peaülesannet hoolitsemises puhtinimliku alge igiühtlaselt edasimineva väljakujundamise eest rahvuses. Rahvusriik peab otsima oma suurust ideede esindamises, mis on võimelised rahvastele hüvangut tooma. Kodanikele aga soovitatakse kuuluda rahvusse mitte enam madala, vaid kõrge isamaa-armastusega, see tähendab mitte omistada väärtust rahvuse välisele suurusele ja võimsusele, vaid jälgida seda, et ta seaks sihiks „igavese ja jumaliku alge õitselepuhkemise maailmas” ning sulaks oma eesmärkides kokku inimkonna ülimate sihtidega. Rahvustunne pannakse seega mõistuse, kõlbluse ja kultuuri eestkoste alla. Patriotismi kui sellise kultus peab kehtima barbaarsusena, millisena ta ilmutab ennast mõttetutes sõdades, mis teda paratamatult saadavad.
Nii on rahvuslik idee ülendatud kõrgeväärtuslikuks kultuuriideaaliks. Kui algas kultuuri allakäik, jäid teised kultuuriideaalid kõrvale. Rahvuslik idee aga püsis edasi, sest ta oli saanud tegelikkuseks. Siitpeale kehastas ta seda, mis oli kultuurist üle jäänud, ning sai ideaalide ideaaliks. Sellega seletub meie aja mentaliteet, mis keskendab kogu entusiasmi, milleks ta võimeline on, rahvuslikule ideele ning usub, et selles on tema päralt kõik vaimsed ja kõlbelised hüved.
Kultuuri allakäiguga muutus aga rahvusliku idee olemus.
Lakkas teiste, kõlbeliste mõistuseideaalide eestkoste, millele ta senini oli allutatud, kuna need ise olid küsimuse alla pandud. Rahvuslik idee elas nüüd omapäi edasi. Ta küll kinnitas, et teenib kultuuri, kuid tõeliselt oli ta üksnes kultuurinimbusest ümbritsetud tegelikkuseidee. Teda juhtisid ainult tegelikkuseinstinktid, mitte eetilised ideaalid.
Tänapäeva mass nõuab kui pühimate tunnete säästmist, et rahvuslike vaadete puhul ei tohi mõistus ja kõlblus kaasa rääkida.
Kui varasematel aegadel ei olnud kultuuri allakäigu tagajärjeks säärast segadust rahvaste tundmuses, siis tuli see sellest, et varasemad kultuurid ei ülendanud kunagi rahvuslikku ideed sel moel kultuuriideaaliks. Seetõttu ei saanudki juhtuda, et ta lõpuks asendaks tegelikke kultuuriideaale ning veelgi aktiveeriks ja komplitseeriks ebakultuuri seisundit ebatervete rahvuslike kujutluste ja mõttelaadidega.
Natsionalismi haiglase olemuse mõistmisega minetab enamjaolt tähtsuse väitlus selle üle, missugune rahvas kannab suurimat vastutust hukatusliku arengu eest. Natsionalism polnud alati mitte seal tugevaim, kus ta ennast kõige häälekamalt manifesteeris. Tihtipeale arenes ta jõudsaimalt seal, kus ta esines peitejärgus.
Et natsionalismi näol pole tegu mitte niivõrd asjade enestega kui nende haiglase töötlemisega masside kujutluses, see tuleb ilmsiks kogu tema olekus. Natsionalism väidab ajavat reaalpoliitikat. Tegelikult ei esinda ta hoopiski mitte mõeldavalt asjalikemat arusaamist kõigist välis- ja sisepoliitika küsimustest, vaid tal on egoistlik ja ühtlasi entusiastlik iseloom. Tema reaalpoliitika on üksikute territoriaalsete ja majanduslike huviküsimuste dogmatiseeritud, idealiseeritud ja rahvakirest kantud ülehindamine. Ta on väljas oma nõudmiste eest, olemata kainelt kaalunud nende reaalset väärtust. Et võidelda miljoniväärtuste eest, koormasid tänapäeva liigid ennast relvastusega, mis maksab miljardeid. Kaubanduse kaitsmise ja laiendamise eesmärgil panid nad talle peale maksud, mis ohustasid ta konkurentsivõimelisust rohkem kui kõik vastase tehtud sammud.
Reaalpoliitika oli tegelikult irreaalpoliitika, kuna sinna segunenud rahvakirg tegi kõige lihtsamad küsimused lahendamatuks. Majanduslikud huvid pani ta välja vaateaknale, natsionalismi suurus- ja jälitusluulusid hoidis aga laos.
Et suurendada oma võimu, nõutas iga kultuurriik endale liitlasi, kust aga leidis. Nii panid kultuurrahvad kultuurrahvaste vastu mängu poolkultuurrahvaid ja mittekultuurrahvaid. Kuid abilised ei püsinud neile mõeldud teenrirollis, vaid hakkasid avaldama üha suuremat mõju asjade käigule, kuni lõpuks oli nende käes õigus otsustada, millal Euroopa kultuurrahvad nende pärast üksteise vastu välja astuvad. Nii tasus ennast kätte see, et me loobusime oma väärikusest ning reetsime ebakultuurile selle, mis meil oli veel alles ühisest varast.
Natsionalismi reaalpoliitika haiglasele olemusele oli iseloomulik, et ta katsus endale igati ideaali kassikulda külge riputada. Võitlusest võimu pärast sai võitlus õiguse ja kultuuri eest. Egoistlikud huviühisused, milleks rahvad omavahel teiste vastu liitusid, pakkusid ennast välja sõpruse ja hingesugulusena. Säärastena dateeriti neid tagasi minevikku, kuid ajalugu teadis rääkida rohkem põlisvaenust kui sisemisest sugulusest.
Lõpuks ei piisanud natsionalismile