Igal alal püritakse kasvaval määral selle poole, et toodete varal, mis rahvas on loonud, tuleksid võimalikult jõuliselt nähtavale tema tundmused, arusaamised ja mõtlemine. See sihikindlalt hoitud eripära näitab, et loomulik eripära on kaotsi läinud. Vaimse elu üldises elemendis ei mängi enam kaasa rahva isiksuse erilisus kui midagi ebateadlikku või poolteadlikku vahelduvas valguses. See saab maaniaks, teeskluseks, moeks, tehtuseks. Leiab aset mõtete pilastus, mille murettekitavad tagajärjed muutuvad igas valdkonnas aasta-aastalt selgemaks. Juba on väljapaistvategi kultuurrahvaste vaimuelu omandanud varasemaga võrreldes hirmuäratavalt monotoonse joone.
Selle arengu loomuvastasus ei ilmne mitte ainult tema toodetes, vaid ka rollis, mis ta jätab upsakusele, kõrkusele ja enesepettusele. Kõik väärtuslik mõne isiksuse või saavutuse juures taandatakse rahvuslikule eripärale. Võõras pind ei suutvat midagi sarnast või samalaadset esile tuua. Enamikus maades on see edevus juba nii kaugele läinud, et talle pole enam kättesaamatud suurimadki rumalused.
Endastmõista jääb vaimne element rahvuskultuuris tublisti tahaplaanile. See on veel üksnes tema väliskuju. Tegelikkuses on tal selgelt väljendatud materiaalne iseloom. Ta on vastava rahva kõigi väliste saavutuste kehastus ning esineb liidus rahva majanduslike ja poliitiliste nõudmistega, öeldavasti rahva eripäral põhinedes ei taha rahvuskultuur, nagu oleks normaalne oodata, piirduda vastava rahvaga, vaid tunneb ennast olevat kutsutud end teistele peale suruma ja neid õnnestama. Tänapäeva rahvad otsivad turgu oma kultuurile nagu oma majandustooteilegi.
Rahvuskultuur on seega propaganda- ja eksportartikkel. Nõutava publitsiteedi eest kantakse põhjalikult hoolt. Vajalikud fraasid on valmiskujul saadaval ja neid on tarvis ainult kokku panna… Nii kogeb maailm rahvuskultuuride konkurentsi, mille juures kultuuri käsi käib halvasti.
Me ei usu enam, et rahvad, kes kreeka-rooma maailma pärijatena üheskoos keskaega astusid ja üheskoos elavaimas suhtluses renessansi, valgustusaja ning uusaegse mõtlemise läbi elasid, moodustaksid koos oma võrsetega uutes maailmajagudes lahutamatu kultuuriühtsuse. Aga kui erinevused nende vaimses elus on uusimal ajajärgul ikka tugevamini esile tulnud, siis on põhjus eelkõige selles, et kultuur käis alla. Mõõna aegu tulevad vete vahel nähtavale lahutavad leetseljakud, mis tõusu ajal on peidetud.
Kui väga ajaloolise kultuurinimkonna rahvad veel praegugi vaimselt kokku kuuluvad, nähtub sellest, et nad kõik langesid üheskoos sellesama allakäigu ohvriks.
Meie tegelikkusemeelega seostub lisaks see, et me tunneme väära usaldust faktide vastu. Me elame optimismis, nagu võitleksid maailmas esinevad vastuolud iseendast omavahel sihipärase progressi mõttes ning laheneksid sünteesis, kus ühinevad teesi ja antiteesi, väärtuslikud osad.
Selle optimismi puhul viidatakse – küll õigusega, küll ülekohtuselt – Hegelile. Ei anna eitada, et tema on meie tegelikkusemeele vaimne isa. Hegel on esimene mõtleja, kes katsus olemasolevat õiglaselt hinnata. Tema õpetusel kujutleme progressi teesides, antiteesides ja sünteesides, nagu need esinevad tõsiasjade kulgedes. Kuid tema optimism polnud lihtne faktioptimism nagu meil. Kuna Hegel, elades veel ratsionalismi vaimumaailmas, usub eetiliste mõistuseideede võimu, siis usub ta ka pidurdamatusse vaimsesse progressi. Ja kuna see on talle kindel, siis üritab ta seda protsessi üksteisele järgnevates faasides ära näidata ja ühtlasi tõendada, kuidas see teostub väliste faktide järgnevuses. Rõhutades aga protsessi immanentset progressisihipärasust nii tugevasti, et seejuures võib unustada tema progressiusu eetilis-vaimsed eeldused, valmistab ta ette vaimulagedat tegelikkuseoptimismi, mis meid juba aastakümneid eksitab.
Faktide endi vahel on üksnes lõpmatuseni kestvad vastuolud. Uut, keskmist fakti, milles nad progressi mõttes laheneksid, ei suuda nad iseendast luua. Selleks, et see sündida võiks, peavad vastuolud astuma väitlusse säärases mõttelaadis, milles on olemas teostada tulevate olude eetilised mõistuseideaalid. Nemad on kujundav printsiip selle uue jaoks, mis peab tekkima vastuoludest. Alles mõistuspärases, eetilises mõttelaadis lakkavad vastuolud olemast pimedad.
Kuna me arvasime faktides sisalduvat immanentseid progressiprintsiipe, siis pidasime ajaloo edenemist, milles valmistus meie saatus, kultuuri edenemiseks, kuigi areng eitas seda optimismi. Isegi nüüd, kus kõige hirmsamad faktid astuvad võimsalt selle vastu, tõrgume oma kreedost loobuma. See ei taha meile enam õieti pähe mahtuda. Kuid alternatiiv, mis rajab optimismi usule eetilisse vaimu, tähendab säärast revolutsiooni meie mõtteviisis, et meil on raskusi selle arvestamisega.
Meie usaldusega faktide vastu seostub meie usaldus organisatsioonide vastu. Nagu mingi kinnisidee läbib meie aja tegemisi ja püüdmisi, et kui meil õnnestuks oma avaliku ja ühiskondliku elu institutsioone selles või teises mõttes täiustada või ümber teha, siis tekiks kultuuri poolt nõutav progress iseenesest. Asutuste ühtsest reformiplaanist oleme küll kaugel. Ühed kavandavad seda antidemokraatlikus mõttes. Teised usuvad vea olevat selles, et demokraatlikud printsiibid ei toimi veel piisava järjekindlusega. Kolmandad omakorda näevad pääsemist ühiskonna sotsialistlikus või kommunistlikus organisatsioonis. Kõik nad aga langevad ühte selles, et nad tuletavad kultuurituse olud, milles me elame, institutsioonide võimetuks osutumisest, ning ootavad kultuuriolude loomist ühiskonna uusorganisatsioonilt. Kõik nad üheskoos arvavad, et uutest institutsioonidest võrsuks ka uus vaim.
Selle kohutava ekslemise kütkes pole mitte ainult mõttelagedad, vaid ka paljud kõige tõsisemad meie hulgast. Meie aja materialism pöörab vahekorra vaimse ja tegeliku vahel pea peale. Ta arvab, et midagi vaimselt väärtuslikku võib tekkida faktide toimel. Eks oodatud ju koguni sõjalt, et ta meid vaimselt uuendaks! Tõeliselt aga funktsioneerib see vahekord ainult vastupidises mõttes. Eksisteeriv vaimselt väärtuslik element võib tegelikkuse kujundamisele otstarbekalt mõju avaldada ja nõnda luua fakte, mis hoiavad alal väärtuslikku vaimuelu. Kõigil intitutsioonidel ja organisatsioonidel on ainult suhteline tähtsus. Kõige erinevamate ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega on erinevad kultuurrahvad kõik sellesama kultuurituseni jõudnud. Mis me oleme läbi elanud ja veelgi läbi elame, peab andma meile veendumuse, et vaim on kõik ja institutsioonid tähendavad vähe. Meie institutsioonid ütlevad üles, sest neis toimib ebakultuuri vaim. Meie ühiskonna kõige otstarbekamad organisatsioonilised parandused, mille poole me peame püüdma, võivad meid ainult siis milleski aidata, kui me oleme ühtlasi ka võimelised andma meie ajale uut vaimu.
Neid raskeid probleeme, millega meil tegemist on, isegi neid, mis jäävad täiesti materiaalsesse ja majanduslikku valdkonda, saab viimases tähenduses lahendada ainult mõttelaadi abil. Ka kõige otstarbekam ümberorganiseerimine võib neid ainult mõnevõrra edasi viia, mitte aga lõpuni. Meie maailma ei ole mõeldav ühelgi muul viisil tõeliselt uuendada, kui et me saame kõigepealt vanade olude juures uuteks inimesteks ning juba uuenenud mõttelaadiga ühiskonnana lahendame vastuolud rahvaste vahel ja rahvaste sees nõnda, et jälle saavad võimalikuks kultuuriolud. Kõik muu on enam-vähem tühi vaev, sest seejuures ei külvata mitte vaimule, vaid välisele küljele.
Inimkonna saatuse üle otsustava protsessi sfääris seisneb tõelisus mõttelaadides, mitte eestleitud välistes faktides. Kindel pind jalge all on antud eetilistes mõistuseideaalides. Kas me tahame lasta vaimul teha end võimeliseks looma uusi olusid ja kultuuri juurde tagasi pöörduma, või tahame edaspidigi leida vaimu olemasolevaist oludest ja tema läbi hukka saada? Selle saatuseküsimuse ette olemegi seatud.
Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse vahekorrani tegelikkusega. Ainult nende läbi saavad inimene