Olgugi teed, mida mööda meil tuleb sihi poole püüelda, veel pimeduses – suund, kuhu me peame minema, on selge. Üheskoos tuleb meil elu mõtte üle mõtlema hakata, üheskoos hakata võitlema maailma- ja elujaatava maailmavaateni jõudmise eest, milles meie paratamatu ja väärtuslikuna kogetud teotsemistung leiaks õigustust, orientatsiooni, selgimist, süvenemist, kõlblustumist ja karastumist ning seepeale muutuks võimeliseks püstitama ja teostama definitiivseid ning tõelise humaansuse vaimust kantud kultuuriideaale.
KULTUUR JA EETIKA
Kultuurifilosoofia
Teine osa
Eessõna
Olen võtnud kirjutada õhtumaise maailmavaate tragöödia.
Juba üliõpilasena hämmastas mind leida mõtlemise ajalugu kujutatuna ikka vaid filosoofiliste süsteemide ajaloona, mitte aga maailmavaate eest võitlemise ajaloona. Hiljem, järele mõteldes kultuuriliikumise üle, milles ma sees olin, avanesid mulle hirmutavad ja halastamatud seosed kultuuri ja maailmavaate vahel. Nüüd tundsin veelgi suuremat tungi esitada õhtumaisele mõtlemisele küsimus: mida on ta maailmavaates õieti tahtnud ja saavutanud? Mis jääb üle meie filosoofia saavutustest, kui võtta talt tema õpetatuse kassikuld? Mida on tal meile pakkuda, kui me nõuame talt seda elementaarset, mida vajame, seismaks elus aktiivsete ja süvenevate inimestena?
Nii sattusin ma hoolimatusse diskussiooni õhtumaise mõtlemisega. Ma jõudsin äratundmise ja möönduseni, et ta oli otsinud maailmavaadet, millest üksi võib tulla sügav ja hõlmav kultuur. Ta tahtis jõuda maailma- ja elujaatuseni ning selles põhjendada seda, et peame toimima, igat laadi progressi püüdlema ja väärtusi looma. Ta tahtis jõuda eetikani ja selles põhjendada seda, et väärtusliku toimimise huvides tuleb meil anda oma elu ideede ja teiste elude teenistusse.
Kuid tal ei õnnestunud põhjendada maailma- ja elujaatavat eetilist maailmavaadet veenvalt ja püsivalt mõtlemise pinnal. Kõik, mis meie filosoofia sünnitas, olid ikka vaid tal silme ees hõljuva väärtusliku maailmavaate püsitud fragmendid. Sellele vastavalt jäi ka meie kultuur fragmentaarseks ja kindlustamata.
Saatuslik oli see, et õhtumaine mõtlemine ei tunnistanud endale oma kindlustatud, väärtusliku maailmavaate otsingute ebarahuldavat tulemust. Meie filosofeerimine muutus ikka enam ja enam ebaelementaarseks. Ta kaotas seose elementaarsete küsimustega, mis inimesel tuleb esitada elule ja maailmale. Ikka rohkem ja rohkem leidis ta rahuldust filosoofiliste kooliküsimuste käsitlemisest ja filosoofilise tehnika virtuoossest valdamisest. Ikka rohkem ja rohkem köitis teda kõrvaline. Tõelise muusika asemel lõi ta mitmes suhtes veel vaid kapellmeistrimuusikat, sageli suurepärast kapellmeistrimuusikat, kuid ometi üksnes kapellmeistrimuusikat.
Selle filosoofia läbi, mis tegeles ainult filosoofiaga ega võidelnud mõtlemises põhjendatud ja elus kõlbuliku maailmavaate eest, sattusime maailmavaatetusse ja seega kultuuritusse.
Hakkavad saama nähtavaks järelemõtlemise märgid. Juba tunnistatakse siin-seal, et filosoofia peab jälle püüdma maailmavaadet pakkuda. Harilikult väljendub see selles, et teda julgustatakse taas söandama „metafüüsikat”, st esitama kokkuvõtvaid käsitlusi maailma vaimse olemuse kohta, kus ta siiani tahtis liikuda teaduslike nendingute lihtsas kokkuvõttes ja ettevaatlikes hüpoteesides.
Mitte ainult filosoofias, vaid ka üldse avaldub vajaduse ärkamine maailmavaate järele vajadusena „metafüüsika” järele. Otsitakse ja pakutakse fantastilist „metafüüsikat”. Isiksused, kes arvavad, et neil on erilisi psüühilisi elamusi, ja kes väidavad, et võivad nende abil näha nähtuste olemuse taha, esinevad maailmavaate teerajajaina.
Kuid ei ettevaatlik akadeemiline ega pretensioonikas fantastiline „metafüüsika” suuda meile anda tõelist maailmavaadet. Et tee maailmavaate juurde peab minema üle „metafüüsika”, on saatuslik eksitus, mis on ennast meie õhtumaises mõtlemises juba küllalt välja elanud. Oleks traagiline teda nüüd jälle uuendada, kui me seisame paratamatuse ees välja pääseda maailmavaatetusest, millel põhineb meie vaimne ja materiaalne viletsus. Meid ei või päästa epigoonlik või seiklejalik edasirändamine päritud väljavaatetuil teedel, üksnes maailmavaate probleemi sügavas mõistmises ja kogemises on meie jaoks edasiminek.
Seepärast üritan ma, mida siiani säärasel moel pole proovitud: püstitada õhtumaise maailmavaate probleemid niiviisi, et panen õhtumaise maailmavaate-otsimise endast iseendale aru andma. Enne edasisi pingutusi peab ta kahes asjas selgusele jõudma. Esiteks selles esmajärgulises tähtsuses, mis on maailmavaate kvaliteedil maailmavaate otsimisele. Mida me tahame? Mõtlemises maailma ja elu üle tahame leida mõttekalt põhjendatuna maailma- ja elujaatust ning eetikat, mida meil on vaja väärtuslikuks, meie elule mõtet andvaks toimimiseks. Kui meie otsing maailmavaate järele on kunagi tervenisti täidetud sellest, et kõik keerleb nende kahe fundamentaalse küsimuse ümber, siis on ta kaitstud kõrvalradadele sattumise ja arvamuse eest, et neil radadel võib ta mingi õnneliku juhuse läbi sihile jõuda. Ta ei otsi „metafüüsikat”, uskudes seeläbi maailmavaateni jõudvat, vaid maailmavaadet, võttes ühes selle, mis seejuures „metafüüsikana” välja tuleb. Ta jääb igas mõttes elementaarseks.
Teine, milleni maailmavaate otsimine oma järelemõtlemises peab jõudma, on see, et ta annab endale aru, milles õieti seisneb viimases mõttes see menetlus, millega ta siiani üritas tal silme ees hõljuvat väärtuslikku maailmavaadet leida. Selle üle peab ta järele mõtlema, et selgusele jõuda, kas senist teed mööda edasiminekul on veel väljavaadet edule. Juba ammugi oleks meie filosoofia pidanud filosofeerima selle tee üle, millel ta maailmavaadet otsis. Ta ei teinud seda. Ja seetõttu käis ta edutult ringiratast.
Meetod, millega õhtumaine mõtlemine senini maailmavaadet otsis, on tulemusetusele määratud. Nimelt ei seisnenud see milleski muus, kui et maailma tõlgendati maailma- ja elujaatuse vaimus. Maailmale omistati mõte, mis lubas mõista inimkonna ja inimese sihte temas mõttekaina. Seda tõlgendust praktiseerib kogu õhtumaine filosoofia. Mõned mõtlejad, kes söandavad ebaõhtumaised olla ning maailma- ja elujaatuse nagu ka eetika resoluutselt küsimuse alla panna, on kõrvalharud, mis ei tähenda midagi tegelikule jõejooksule.
See, et õhtumaise mõtlemise meetod seisneb maailma optimistlik-eetilises tõlgenduses, ei ole pikemata päevavalgel. Nimelt ei praktiseerita seda mitte alati avalikult. Tihti on maailma optimistlik-eetiline tõlgendus sängitatud tunnetusteoreetilistesse tulemustesse; tihti esineb ta „metafüüsikasse” looritatuna; tihti on ta nii peenelt nüansseeritud, et ei mõju üldse mitte sellena. Alles siis, kui ollakse selgusel selles, et õhtumaisel mõtlemisel pole mõttes muud, kui rajada maailma- ja elujaatava ning eetilise iseloomuga maailmavaade, tullakse sellele, et tema tunnetusteoorias, metafüüsikas ja üldse kõigis tema malekäikudes juhib teda teadlikult või ebateadlikult püüdlus kuidagi ning mingil määral tõlgendada maailma maailma- ja elujaatuse ning eetika vaimus. Kas ta toimib seejuures avalikult või salaja, osavalt või kohmakalt, ausalt või salakavalalt, see ei ütle midagi. Õhtumaisel mõtlemisel on seda tõlgendust vaja inimelule mõtte andmiseks. Maailmavaatest peab tulenema eluvaade. Mõnda teist teed ei võetud kaalumiselegi.
Täiesti kaineks saab õhtumaine mõtlemine alles siis, kui ta endast välja astub ning väitleb maailmavaate otsimisega, nagu see avaldub inimkonna kui säärase mõtlemises. Liiga kaua olime tegevuses ainult oma filosoofiliste süsteemide järgnevuse uurimisega ega teinud märkamagi, et on olemas maailmafilosoofia, millest meie õhtumaine filosoofia moodustab vaid osa. Kui aga mõista filosoofiat võitlusena maailmavaate eest ja kui võtta sihiks elementaarsed veendumused, mida ta peab põhjendama ja süvendama, siis ei saa teisiti, kui viia meie mõtlemine väitlusse indialaste ja hiinlaste kaug-ida mõtlemisega. See mõtlemine tundub meile võõrapärasena, kuna ta