Indialaste juures astub meile vastu maailma- ja elueituse maailmavaade. See viis, kuidas ta mõtlemisel põhineb, on sobiv eksitama meie eelarvamust, nagu oleks maailma- ja elujaatus midagi enam-vähem endastmõistetavat, nagu meie, õhtumaalased, oletama kaldume.
See ligitõmbavus ja pinge, mis valitsevad india mõtlemises maailma- ja elueituse ning eetika vahel, lasevad meil heita pilku eetilisse probleemi, milleks õhtumaine mõtlemine meile säärasel viisil võimalust ei anna.
Kusagil pole maailma- ja elujaatuse probleem iseendast ja oma suhetes eetikaga kogenud ennast nii elementaarselt ja hõlmavalt kui hiina mõtlemises. Laozi, Zhuangzi, Kong Fuzi, Mengzi, Liezi ja kuidas nende kõigi nimed ongi, on mõtlejad, kelle juures kohtame neid maailmavaate probleeme, millega võitleb meie õhtumaine mõtlemine, võõras, kuid haaravas vormis. Nendega väideldes väitleme iseendaga.
Seepärast lasksin ma meie otsingul maailmavaate järele otsida selgust iseenda kohta, pannes teda suunama pilku enamiku mõtlemisele.
Mina lahendan selle probleemi nii, et me peame jõudma otsusele igal viisil loobuda maailma optimistlik-eetilisest tõlgendusest. Kui võtta maailma sellisena, nagu ta on, siis on võimatu omistada talle mõtet, milles inimese ja inimkonna toimimise otstarbed ja sihid on mõttekad. Ei maailma- ja elujaatust ega eetikat saa põhjendada sellega, mida meie tunnetus võib maailma kohta väita. Maailmas pole meil midagi avastada mõttekast evolutsioonist, milles meie aktiivsus omandaks tähenduse. Samuti ei saa maailmaprotsessis mingil viisil ilmsiks eetilisus. Tunnetuse ainus progress on selles, et me võime ikka põhjalikumalt kirjeldada maailma moodustavaid nähtusi ja nende kulgu! Terviku mõtet mõista – ja see on maailmavaates tähtis! – pole meil võimalik. Nii et tunnetuse viimaseks arusaamiseks on see, et maailm on meile igas mõttes mõistatuslik universaalse elutahte ilming.
Ma usun olevat esimene õhtumaine mõtleja, kes söandab seda vapustavat tunnetusresultaati tunnustada ja kes on meie maailmateadmise osas absoluutselt skeptiline, loobumata seejuures maailma- ja elujaatusest ning eetikast. Resignatsioon maailma tunnetatavuse suhtes pole mulle pääsmatu langemine skeptitsismi, mis laseb meil triivida elus nagu tüürita vrakil. Ma näen selles tõemeelsuse saavutust, mida meil tuleb julgeda, et sealt lähtudes jõuda selle väärtusliku maailmavaateni, mis meil silme ees on. Igasugune maailmavaade, mis ei lähtu tunnetuse resignatsioonist, on kunstlik ja väljamõeldud, sest ta tugineb maailma lubamatule tõlgendusele.
Kui mõtlemine on jõudnud selgusele selles vahekorras, milles on omavahel maailmavaade ja eluvaade, siis suudab ta ühendada tunnetuse resignatsiooni kinnihoidmisega maailma- ja elujaatusest ning eetikast. Eluvaade ei sõltu maailmavaatest säärasel viisil, nagu näib ebakriitilisele mõtlemisele. Ta ei kuiva ära, kui ei saa ajada oma juuri vastavasse maailmavaatesse. Ta ei tulene tunnetusest, kuigi ta tahaks tunnetuses põhjendust leida. Ta on võimeline toetuma iseendale, sest ta juurdub meie elutahtes.
Maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes. Nad jõuavad temas selgusele sel määral, kui tema muutub mõtlevaks iseenda ja oma vahekorra üle maailmaga. Kunagine mõistusemõtlemine tahtis maailma kohta teadjaks saada ning maailma tunnetamises mõista meie elutahte ülimaid liigatusi kui maailmaterviku ja maailmaevolutsiooni suhtes sihipäraseid. See polnud teostatav. Meile pole määratud mõista maailma ja meid endid omavahel säärases harmoonias olevaina. Me oletasime naiivselt, et eluvaade peab sisalduma maailmavaates. Tõsiasjad ei õigusta seda arusaama. Siit tulenebki, et meie mõtlemine jõuab dualismini, millega ta ei või iial toime tulla. See on maailmavaate ja eluvaate, tunnetuse ja tahtmise dualism.
Sellele dualismile taanduvad lõppkokkuvõttes kõik probleemid, millega inimmõtlemine on vaeva näinud. Kõik, mis on inimkonna mõtlemises – nii maailmareligioonides kui filosoofias – esinenud maailmavaate osas, on katse seda dualismi lahendada. Kord nõrgendatakse dualismi, et võiks siiski tunnustada ühtset monistlikku maailmavaadet; kord lastakse sel püsida, ent luulendades ta ümber monistliku lõpuga draamaks.
Loendamatud on mõtlemise katsed dualismiga hakkama saada. Kõik, mis ta on selles osas ette võtnud, ka põrutavad naiivsused ja mõttetud vägivaldsused, mida ta otsustas kasutada, on aukartustäratav. Sest alati toimis mõtlemine seejuures sisemise häda sunnil. Ta tahtis päästa väärtuslikku eluvaadet dualismi kuristikust.
Probleemi sellise jätkuva väärkäsituse puhul ei tulene aga mingit lahendust, mis rahuldaks mõtlemist. Õõtsuvail lumesildadel tahetakse meid üle kuristiku viia.
Selle asemel, et kuristikku edasi sulatada vägivaldse loogika ja fantaasiatega, peame jõudma otsusele tungida probleemi põhjani ja lasta sel meile mõjuda nõnda, nagu ta meile faktides vahetult vastu astub. Dualismi lahenduseks on see, et me ei taha teda maailmast ära kaotada, vaid kogeme teda endas kui midagi sellist, mis ei saa meile enam midagi teha. Sinna jõuame, kui heidame kõrvale kõik mõtlemise nõksud ja valskused ning painutame ennast fakti alla, et me ei saa eluvaadet ja maailmavaadet omavahel kooskõlla viia ning peame seepärast otsusele jõudma asetada eluvaade maailmavaatest kõrgemale. Meie elutahtes antud tahe ületab meie maailmatunnetuse. Otsustav meie eluvaatele pole mitte meie maailmatunnetus, vaid meie elutahtes antud tahte kindlus. Looduses astub meile mõistatusliku loovjõuna vastu lõputu vaim. Meie elutahtes kogeb ta ennast meis maailma- ja elujaatava ning eetilise tahtena.
Meie vahekord maailmaga, nagu see on antud meie elutahte kindluses, kui meie elutahe püüab mõista ennast mõtlemises – see on maailmavaade. Maailmavaade tuleb eluvaatest, mitte vastupidi.
Nii et uus mõistusemõtlemine ei aja taga fantoomi, et tahta maailma mõtet teada saada. Ta jätab maailma tunnetamise kui midagi meile igavesti kättesaamatut sinnapaika ning püüab jõuda selgusele meis olevas elutahtes.
Faktidele taandatuna ja eeldusvabas mõistusemõtlemises kokku võetuna kõlab maailmavaate probleem seega nii: „Kuidas suhtub minu elutahe mõtlevaks saades iseendasse ja maailmavaatesse?” Vastuseks on: „Sisemise sunni ajel, selleks et iseendale truu olla ning endaga konsekventseks jääda, astub meie elutahe meie enda olemisega ja kõigi elutahte avaldustega, mis teda ümbritsevad, säärasesse vahekorda, mida määrab elu-ees-aukartuse mõttelaad.”
Aukartus elu ees, veneratio vitae, on minu elutahte vahetuim ja ühtlasi sügavaim saavutus.
Aukartuses elu ees läheb minu tunnetustegevus üle läbielamiseks. Reflekteerimata maailma- ja elujaatus, mis minus on, sest ma olen ju elutahe, ei pruugi niisiis iseendaga konflikti sattuda, kui minu elutahe saab mõtlevaks, ent ei mõista maailma mõtet. Tunnetuse negatiivsest tulemusest hoolimata tuleb mul maailma- ja elujaatusest kinni hoida ja seda süvendada. Minu elu mõte on temas eneses, selles, et ma elan ülimat ideed, mis esineb minu elutahtes … elu-eesaukartuse ideed. Seeläbi annan ma väärtuse oma elule ja kõigele elutahtele, mis mind ümbritseb, nõuan endalt toimimist ja loon väärtusi.
Eetika kasvab välja samast juurest kui maailma- ja elujaatus. Sest ka eetika pole midagi muud kui aukartus elu ees. Aukartus elu ees sisendab mulle kõlbelisuse põhiprintsiibi, et hea seisneb elu hoidmises, edendamises ja intensiivistamises, ning et elu hävitamine, kahjustamine ja takistamine tähendab kurja. Maailma jaatamine, st minu ümber esiletuleva elutahte jaatamine on ainult seeläbi võimalik, et ma ise annan ennast teisele elule. Sisesunnist, mõistmata maailma mõtet, väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. Sest maailma- ja elujaatuses ning eetikas täidan ma universaalse elutahte tahet, mis ennast minus ilmutab. Ma elan oma elu Jumalas, salapärases eetilises jumalaisiksuses, mida ma ei tunneta säärasena maailmas, vaid elan läbi ainult salapärase tahtena minus eneses.
Eeldusvaba mõistusemõtlemine lõpeb seega müstikas. Eetiline müstika on elu-ees-aukartuse mõttelaadile vastav suhtumine paljukujulistesse elutahte ilminguisse, mis üheskoos moodustavad maailma. Igasugune sügav maailmavaade on müstika. On ju müstika olemuseks see, et minu loomulikust naiivsest olemisest maailmas saab minu ja maailma üle mõeldes vaimne andumus salapärasele otsatule tahtele, mis avaldub universumis.
See maailmajaatav, eetiline, aktiivne müstika on õhtumaisel mõtlemisel juba ammust aega silme