Burgundia hertsogite omaaegsetes veinikeldrites saab proovida mitmesuguseid jooke. Kes soovib sporti teha, saab osa võtta poolmaratonist. Põnev on pudelite avamise võistlus. Eelvoorudes tuleb kiiruse peale avada vanaaegse kruvikorgitseriga 60 pudelit, keerata kork välja ja visata karpi. Poolfinaalid toimuvad 90 pudeliga ning finaal esmaspäeval, kui peetakse ka Paulée de Meursault – viinamarjakorje lõpu pidulik lõuna.
Hospiitsi veinioksjoniga samal ajal koguneb Confrérie des Chevaliers du Tastevins ehk Burgundia veinirüütlite vennaskond oma traditsioonilisele õhtusöögile Château Vougeot’sse. Selle vennaskonna traditsioonide elluärataja oli François Faiveley isa Guy. Vennaskond organiseerib igal kevadel Burgundia veinide pimedegustatsiooni, millest võtavad osa tunnustatud veinispetsialistid. Iga äramärgitud veini etiketile võib panna vennaskonna embleemi.
Tuntud joogid Kir ja Kir Royal on sündinud Burgundias Dijonis. Kord oli Dijoni linnapeaks vaimulik isa Kir. Külalisi käis palju, aga kuna linnakassa polnud eriti priske, joodi happelist odavat Aligoté veini. Isa Kiri magu ei pidanud vastu ja ta hakkas lisama veinile kuulsat Crème de Cassis de Dijoni, mustasõstralikööri, mida 18. sajandil loeti elueliksiiriks. Populaarset segu hakati kutsuma tema järgi Kir. Kui lisada seda likööri šampanjale, saab kuningliku joogi Kir Royal. Peale veinide ongi selle kandi toodetest kuulsad mitmesugused marjaliköörid ja viinamarjadestillaadid. Ja muidugi sinep, moutardede Dijon.
Mâconi linnast Jura mägede poole jääval alal kasvatatakse kuulsaid Bresse’i kanu pouletde Bresse. Prantslased, kellel toiduarmastus sama suur kui klassifitseerimisvajadus, on oma parimate kanade jaoks välja töötanud geograafiliselt kaitstud piirkonnamääratluse nagu parimatel veinidel ja juustudel. Appellation d’origine contrôlée (AOC) vääriliseks peetakse Prantsusmaal vaid Bresse’i kanu ja seda kanatõugu kasvatatakse kindlaksmääratud moel. “Siniste jalgadega aristokraadid,” ütleb nende kohta Peter Mayle, lõbus Briti kirjanik, kelle Prantsusmaa köögi- ja söögiavastusraamatuid on tõlgitud ka eesti keelde. Iga aasta detsembris toimub Prantsusmaa kanapealinnas, umbes Pärnu-suuruses Bourg-en-Bresse’is esinduslik kanalaat. Bresse’i kanadel on oma fänniklubi, kes igal aastal koguneb ja üheskoos neid hõrgutavaid kanu maitseb.
Burgundia hõrgutistest võib veel nimetada valgeid, võimsaid, kogukaid ja laiaõlgseid Charolais’ veiseid, jõevähke, konnakoibasid ja tigusid. Keedetud ja küpsetatud teod serveeritakse omaenda kodades koos küüslauguvõiga, ent neid jätkub ka omlettidesse, hautistesse ja küpsetistesse. Mõni teokasvataja teeb isegi teovorsti, kus tigude mitte väga rasvasele lihale antakse rammu juurde eheda seapekiga.
Burgundia jõgedes on mitmesuguseid kalu ja loomulikult sobivad nende juurde kõige paremini Chablis’ veinid. Chablis on hea kaaslane ka valge liha, kitsejuustu ja viinamäetigude juurde. Burgundia sinkidest võiks kindlasti proovida jambon du Morvan’i, küpsetistest vürtsisaia pain d’épice de Dijon ning kommidest väikesi aniisimaitselisi anis de Flavigny – kõik kohalikud kuulsused.
Burgundia juustudest on kuulsaimad Époisses, Cendre, Soumaintrain, Saint-Florentin. Juustude kõrvale tuleb juua kohalikku Pinot Noiri. Poolpehmel Époisses’il ja Soumaintrainil on eriliselt hea klapp noore ja happelise veiniga.
Paljud meie sommeljeed ostsid koju kaasaviimiseks Burgundia maitsvaid, kuid tugevalõhnalisi juustusid. Juustud pandi bussijuhi selja taga asuvasse külmkappi. Kui juht hommikul ukse avas, hüppas ta tagasi – mis lahti? Aroom oli võimas ja mees lausa anus, et me oma juustud kohe ära sööksime.
Burgundias ja mujal Prantsusmaal suuremale seltskonnale lõunat või õhtusööki korraldades tuleb arvestada, et lisaks broneeringule peab alati menüü varem kokku leppima. Kui hakkasin sellel reisil meie seltskonnale pidulikku õhtusööki broneerima, ei läinud see nii lihtsalt, kui arvasin. Meid oli üheksa, seepärast oli vaja menüü paika panna. Sellega sain telefonitsi asju ajades ühele poole, ent kohe saabumise järel läksin sealse sommeljeega jooke kokku leppima. Lõpuks oli kõik tõesti viimase peal ja rahulolu mõlemapoolne. Hiljem käisime samas kohas veel mitmel korral.
Loire
Ralliautoga veinipõllul
Mellot’ perekonna kirjapandud ajalugu algab Louis XII valitsemisajast: ühe üriku kinnitusel vastutas Caesar Mellot aastal 1513 kuninga joogilaua eest.
Pariisi eeslinna lähirongide perroon on üsna samasugune nagu Pääskülas. Kust see rong siit Sancerre’i poole liigub? Olin just seigelnud läbi selle suure linna, et jõuda Joseph Mellot’ veinimaja 500 aasta juubelile. Niisugust väärikat sündmust ei toimu just iga päev.
Sancerre’is tuli rongilt koos minuga maha vaid paar inimest. Ehtne teivasjaam, kunagise piletikassa aknad laudadega kinni löödud – ja ongi kõik. Teiste järel liikudes jõudsin ülesõidukoha kõrval asuva väikese parkimisplatsini. Sancerre’ini on jaamast 6 kilomeetri jagu maad. Õnneks oli mulle vastu tuldud ja sõit peopaika algas. Auto ronis üles mäkke, mille tipus oli uhke loss, mäekülgedel aga viinamarjapõllud. “Näe, seal on Chatellenie põld, mille veine teiegi müüte,” anti mulle teada.
Sancerre on väike linn Loire’i jõe ääres. Esimene asustus arvatakse sellel kohal olevat kunagise uhke keldi hõimu bituriigide kindlusasula. Rooma vallutuste ajal rajati sealsele mäenõlvale, sõja- ja kaubateede äärde Caesarile pühendatud tempel, Sacre a Caesar, mille nimi teisenes Saint-Cere’iks ja hiljem Sancerre’iks.
Ususõdade perioodil sai see piirkond kõvasti kannatada, tõsikatoliiklased nottisid armutult protestante-hugenotte. Väga tänapäevane, just nagu šiiitide-sunniitide sõjad. Usk ja relvad on küll teised, aga metsikused samad. II maailmasõja ajal oli Sancerre Prantsuse vastupanuliikumise keskus.
Mellot’ perekonna kirjapandud ajalugu algab Louis XII valitsemisajast: ühe üriku kinnitusel vastutas Caesar Mellot aastal 1513 kuninga joogilaua eest. Juba 1920. aastal said Mellot’ veinid Pariisi põllumajandusnäitusel hulga medaleid. Nüüd on neil 100 hektarit viinamarjapõldusid mitmes Loire’i-äärses piirkonnas. Veinimaja tegevust juhib praegu Catherine Corbeau, kes pärast abikaasa õnnetut surma võttis juhtimise enda kätte.
Pika ajalooga veinimaja peokoht oli mäeküljel paiknev suur grott. Alustuseks etendati lugu veinimaja ajaloost, kus tegelasteks veinimaja inimesed. Teises saalis oli laud veinide ja suupistetega. Tähtsaks juubeliks oli valmistatud ka spetsiaalne vein Cuvée 500.
Võib õigusega öelda, et Sancerre’i põldudel kasvavatest marjadest valmistatud Sauvignon Blanc on etalon kogu maailma “Sauvignon Blanci” kasvatajatele.
Oli näha, et kõigi ettevõtmiste mootor oli veinimaja perenaine. Küll esines ta pereliikmetest moodustatud lauluansamblis, küll juhatas veini maitsmist, küll tegeles külalistega. Olin juba varem lugenud, et Catherine peab lugu rallisõidust, nüüd sain lisa küsida. Selgus, et Sancerre’il on oma rallinaiskond, kes võimaluse piires käib ka võistlemas. Mõne aasta eest olid nad isegi Maroko rahvusvahelisel naiste rallil esikümnesse jõudnud. Pidasime Saaremaa ralli organiseerijatega plaani neid meile kutsuda, kuid Saaremaa ralli toimumisaeg langeb kokku viinamarjade koristusega ja siis juba kodunt lahkuda ei saa. Catherine on organiseerinud oma piirkonna naisviinamarjakasvatajate koostööd ning teeninud Prantsusmaa presidendi tunnustuse. Mellot’ veinid saavad aga järjest tunnustust kogu maailmas.
Võib õigusega öelda, et Sancerre’i põldudel kasvavatest marjadest valmistatud Sauvignon Blanc on etalon kogu maailma “Sauvignon Blanci” kasvatajatele. Loire’i jõe keskosas paiknevad veiniväljad sobivad sellele marjale väga hästi: niiskust on piisavalt, päike liialt ei kõrveta, pinnas on savi-lubjakivine, kohati esineb ränikivi, merglit ja vanade jõepõhjade