Mööda tänavat edasi jalutades märkasime ühes aias suurt klaaspaviljoni ja selles hiiglaslikku veinivaati. See oli päris omanäoline eksponaat: aastal 1889 oli šampanjakaupmees Eugène Mercier lasknud ehitada vaadi, mis mahutas 200 000 pudeli jagu šampanjat. Vaat kaalus üle 20 tonni ja oli kenasti puulõigetega dekoreeritud. 1900. aastal vedas ta selle Pariisi maailmanäitusele – vaadile pandi rattad alla ja rakendati ette 24 härga, tõusude peal lisaks 18 hobust. Teekond kestis kaheksa päeva. Selle aja jooksul oli vaja tugevdada nelja silda ja lammutada mõni kurvi peal ette jäänud maja (selleks tuli Mercier’l need ära osta). Ka Pariisis tuli mõni müüriosa maha lammutada. Kogu sündmus jäädvustati filmilindile, mis nüüd on perekonna omanduses – reklaami kui palju.
1889. aastal lasi šampanjakaupmees Eugène Mercier ehitada vaadi, mis kaalus 20 tonni ja sisaldas 200 000 pudeli jagu šampanjat. Selle vedamiseks 1900. aasta Pariisi maailmanäitusele läks vaja 24 härga ja 18 hobust.
Sellega aga mehe ettevõtmised ei lõppenud. Samal aastal pani ta Pariisi Marsi väljakule üles suure õhupalli, mille gondlis said huvilised – muidugi raha eest – juua pokaali šampanjat. Ühel päeval kiskus tugev tuul palli hoidva vaieri lahti ja 11 šampanjasõpra said lisaks põneva õhureisi. Tuul kandis reisijad 16 tunniga Saksamaa territooriumile, kus nad siis lõpuks maandusid. Kuid oh häda – neil oli veel joomata kuus pudelit šampanjat, mille eest Saksa toll kasseeris kopsaka tollimaksu. Eks ole kõigis neis Avenue de Champagne’i äärsetes majades mõni taoline lugu tallel.
Kolmandat korda sattusin Champagne’i 2004. aasta oktoobris, kui otsustasin Prantsusmaalt ära tuua Bordeaux’ en primeur – ette ostetud veinid – ja ühtlasi teha tiir peale tähtsamatele veinipiirkondadele. Läksime väikebussiga, poeg Indrek ja mina, kolmas kaaslane ütles viimasel hetkel ära. Laevaga Helsingisse, sealt Hanko sadamasse, kust suur praam viis meid Saksamaale. Edasi juba maad mööda – läbi Belgia Prantsusmaale.
Bordeaux’s sain oma väärtuslikud veinid kätte ja kuna plaanisime tagasi tulla läbi Burgundia ja Champagne’i, soovitas tuttav Bordeaux’ veinikaupmees külastada Charles Mignoni šampanjamaja. Ma polnud sellest kuulnudki, kuid otsustasin uurima minna. Épernay linnas andis seda alles otsida! Veinikaupmehelt saadud aadressil asuvat hoonet pidasin alguses autoremonditöökojaks – oli selline garaaži moodi ehitis. Ka peremees Bruno Mignon tundus alul nagu tagasihoidlik ametnik, ent kui hakkasime tema jooke proovima, sulas mees üles ja rääkis õhinaga, kuidas ta neid valmistab. Tema šampanjad olid suurepärased ja hinnatase samuti sobilik. Baastaseme jookide jaoks ostab ta marju sisse, kuid Premier Cru ja Grand Cru šampanjad valmistab oma põldude saagist.
Bruno Mignoni šampanjamaja tuntuim jook Charles Mignon Brut Ier Cru – 75 protsenti “Pinot Noiri” ja 25 protsenti “Chardonnayd” – on hästi jõuline, aprikoos, kuivatatud õunad, sarapuupähkel, mesi, ilusa mineraalsuse ja pika järelmaitsega. Reeglite järgi võib Premier Cru tasemel šampanjades kasutada ka viinamarjasorti “Pinot Meunier”, kuid Mignon seda ei tee. Grand Cru taseme šampanjades ei või seda sorti kasutada, sest need marjad ei kannata pikka hoidmist.
Charles Mignoni Grand Cru joogid turustatakse Comte de Marne’i nime all. Tänu Marne’i krahvi püssirohuvabrikule arenes väikesest külast Marne’i jõe ääres Épernay linn. Aastaid tagasi sai Bruno Mignon Marne’i krahvilt nõusoleku kasutada tema nime kaubamärgina. Üldiselt on päris levinud komme, et veinimajad kasutavad aadlitiitleid. Võib öelda, et Mignon pole seda usaldust kuritarvitanud, sest kui vaadata šampanjamaja degusteerimisruumi seinu, mis on täis diplomeid eri mõõduvõtmistelt, siis on selge, miks Charles Mignoni šampanjad võidavad üha enam sõpru kogu maailmas. Koguseliselt müüb ta juba 1,3 miljonit pudelit aastas.
Comte de Marne Brut Grand Cru koosneb 45 protsenti “Chardonnayst” ja 55 protsenti “Pinot Noirist”. Elegantne, maitses-lõhnas õunapuuõied, sidrunikoored, pirnine puuviljasus, veidi mesist kanarbikku, värske ja mineraalne. 2012. aasta Eesti sommeljeede pimetestis võitis see 33 šampanja hulgas esikoha.
Comte de Marne Brut Grand Cru Millésime – 55 protsenti “Pinot Noiri”, 45 protsenti “Chardonnayd” – on jõulise struktuuriga, maitses-aroomis greip, metsamarjad, kuivatatud õunad. Pikk hoidmispotentsiaal – võib hoida keldris kuni 10 aastat.
Comte de Marne Brut Grand Cru Rosé – 45 protsenti “Chardonnayd”, 55 protsenti “Pinot Noiri”, värviks lisatud 10 protsenti Bouzy Pinot Noiri veini. Selles lõheroosas veinis ühineb maasikane-vaarikane või jõhvikamarmelaadine maitse tugeva röstisusega. Tanniinses maitses on tunda greipi, pihlakat, pohla.
Valikus on veel üks päris eriline šampanja – Leon Launois Brut Blanc de Blancs Grand Cru 2005: vürtsikas, mineraalne, keskmisest jõulisem, kerge tammenüansiga jook vana stiili austajale. Leon Launois on üks väike šampanjamaja kõige paremast “Chardonnay” külast Le Mesnil-sur-Oger, mida väga kõrgelt hindab ka kuulus Rootsi šampanjaasjatundja Richard Julin. Kuna nii väike maja ei suuda iseseisvalt oma toodet müüa, teevad nad Mignoniga koostööd.
Nagu kombeks, oli ka selles keldris üks pudel valgustatud, et külastajad võiksid pudelis pärmisetet näha.
Bruno Mignon näitas oma keldrit, kus pikad rivid pudeleid. Épernay kandis ei ole selliseid sügavaid kaevanduskäike nagu Reimsi linna ümbruses, kuid muljet avaldasid ka nende keldrid. Nagu kombeks, oli ka selles keldris üks pudel valgustatud, et külastajad võiksid pudelis pärmisetet näha.
Vanadaam ütles, et René oli tema isa sõja ajal natside eest kolm päeva enda juures varjanud. Ja oli nõus Alice’ile selle põllu müüma, sest nende pere on Alice’i perele väga tänulik. Nii et küsimus polnud rahas, vaid usalduses.
1950. aastatel hakkasid suured šampanjamajad turule tooma oma luksusbrände, nagu Dom Ruinart, Dom Perignon, La Grande Dame, Cristal Roederer, Belle Époque, Louis Pommery ja paljud teised. Igal muidugi oma lugu ja tugev reklaam, kuid üheltki etiketilt ei leia märget kvaliteeditaseme kohta. Lihtsalt peab uskuma, et need on kvaliteetsed. Samal ajal jälgivad väiksemad tootjad hoolega kvaliteeditasemeid ja etiketil on märgitud, millisega neist tegemist – šampanja, Premier Cru või Grand Cru tase, kusjuures madalama taseme põllu marju ei ole lubatud kasutada. Tihti on etiketil ka Grand Cru šampanjaküla nimi, mis tähendab, et need marjad on korjatud selle küla põldudelt.
Üht sellist šampanjamaja me järgmisena külastasimegi. Épernayst veidi üle 15 kilomeetri on Cramanti küla, üks Côte des Blancs Grand Cru küladest, kus kasvatatakse vaid “Chardonnayd”. Voirin-Jumeli šampanjamaja asub küla servas kohe põldude ääres. Proua Alice Voiriniga olin tuttavaks saanud ühel Cannes’i veinimessil. Tema joogid paistsid teiste hulgas silma oma ilusa struktuuri ja sobiliku hinnaga. Nüüd tahtsin oma silmaga näha, kuidas nad oma jooke teevad. Champagne’i veinimajadel on tihti kaksiknimi – kui kahe šampanjaperekonna järeltulijad sõlmivad omavahel abieluliidu, liidetakse viinamarjapõllud ja nimed. Nii on ka Voirin-Jumeli puhul. Jumel on Alice’i ema neiupõlvenimi ja Jumelid on samuti põline šampanjaperekond. Veinimeistrina on ametis Alice’i vend. Alice’i abikaasa tegeleb hoopis raamatute kirjastamisega – kui kehvadel aastatel on saak väike, peab olema ka mingi muu tegevusala.
Voirin-Jumeli šampanjamaja.
Kui tähtsad on järjepidevus ja usaldus, näitab järgmine episood. Kui Alice nägi, et läheduses on müügil üks väike Grand Cru põllulapp, nii 0,4 hektarit (1 hektari sellise põllu hind on kusagil 1,5 miljonit eurot), läks ta omaniku, 93-aastase daami juurde ja tutvustas ennast: