Kristjan muigas vaikuse üle, mis oli õe korteris haruldane nähtus. Ta mõtles, et vaevalt on olemas erinevamaid kaksikuid. Mees ja naine, ehitaja ja arst, tavaline kidakeelne eestlane ja inimene, kes peaaegu kunagi vait olla ei suutnud, oma rahulikkuses isegi pisut pikaldane loomus ja iseloom kui säraküünal. Tõtt-öelda polnud neil midagi muud ühist peale nende vanemate kümne aasta taguse surma autoõnnetuses ja kummagi sellest ajast peale kestnud pideva mure teineteise pärast. Kristjan oli õest paar minutit vanem, kuid Katrin oli kümme aastat käitunud mitte ainult vanema õe, vaid lausa kanaemana, nagu suudaks tema sahmerdamine ja korraldamine kõik halva eemal hoida ja vanemate armastust asendada. Aga ka vend kaitses õde igal võimalikul juhul ja hoolitses tema eest. Nagu praegugi.
Kuid ei, õde vihastaks, kui näeks, kuidas tal magada lastakse. “Katrin.”
Naine virgus kohe. “Kristjan. Appi, kas ma jäin magama? Täitsa jube, see öövahetus sattus küll eriti lollile ajale.”
“Mis me siis lähme või? Oled kindel?”
“Muidugi lähme! Näe, võta need kaks kotti sealt esikust. Ei, oota!”
Õde pani vennale näomaski ette ja tõmbas kummipaela üle tema pea, seejärel tegi endaga sama. “Ega need sajaprotsendiliselt ei kaitse, aga natuke on ikka kindlam,” ütles Katrin. Nad vahetasid maskide kohal kogu olukorra veidrusest jahmunud pilgu ja läksid siis korterist välja.
Maastik, mida Põlva maantee läbib, on niisamagi ilus, ja Leemeti tuju oli see alati kojujõudmisootusest heaks teinud. Nüüd aga varjasid seda paduvihm ja hirm. Kogu juunikuu oli seni olnud üsna pilvine ja tuuline, praegu ladistas vihm vana Opeli tuuleklaasile ning muutis tee kulunud suvekummidele ohtlikult libedaks. Kuid tema ei teinud sellest väljagi, sõitis hooletumalt kui kunagi varem, sooritades möödasõite, milleks tal poleks tavalises olukorras mingil juhul hulljulgust jätkunud. Ta ei oodanud kojujõudmist – ta ihkas, vajas seda närvides põleva kannatamatusega, mida toitis hirm.
Mis siis, kui ema on läinud linna, kus võib juba ringi uidata mõni suvitama tulnud, paari päeva eest Delhi või mõne teise suurlinna lennult maha astunud tola, kes teadmatult enda ümber surma külvab? Mis siis, kui ema on läinud kõndima metsa, kust keegi teda üles leida ei suuda, ja tuleb tagasi alles mitme päeva pärast, mille jooksul võib tont teab mida juhtuda? Helistada ei saanud, sest emal ei olnud telefoni. Praegu needis ta seda ekstsentrilisust rohkem kui kunagi varem.
Leemeti peast vilksatas läbi, et võib-olla annab ta voli ülemäärasele paanikale, kuid tema jalg vajutas sellegipoolest kõvasti gaasipedaalile.
Lõpuks ometi teerist. Ta kihutas mööda kruusateed läbi loikude, rebis küljepeeglitega lepa- ja pajuvõsalt lehti, parkis auto värava taha kõrge metsistunud heki äärde, mis veel maja varjab ja pööras ümber värava kõrval kasvava, parajasti õisi avava jasmiinipõõsa. Ema istus vana halliks tõmbunud palkidest maja tuulekoja trepil ja jõi teed, keset taluõue loomulikkust, mis näis välismaailma hulluse peale ainult imestunult kulme kergitavat.
Oleks see vaid nii lihtne.
Jasmiin piserdas Leemetile vihmavett krae vahele, kui ta värava enda järel kinni tõmbas. “Tere,” ütles ta üle märja rohu lähemale kõndides.
“Tere,” vastas tema ema Lumi, kes ei tundunud väljagi tegevat sellest, et räästast tilkus vett tema paljastele jalgadele.
“Ema, midagi hullu on juhtunud. Ega sa ei ole viimasel ajal linnas käinud?”
“Ei. Mul pole sinna praegu asja. Ja kui asja pole, ei kipu ma sinna ka. Mis siis lahti?”
“Üks päris hull viirus on lahti pääsenud. Arvatakse, et see on bioterrorism. See on juba igale poole jõudnud, Eestisse ka.”
“Maavalda,” parandas ema. Lumi oli veendunud maausuline, mis väljendus kõiges, alates hiieskäimisest ja lõpetades vana maakeelse nimega, mille ta pojale pannud oli. Vastava kasvatuse saanud Leemet oli ka ise Emujärve koja liige, kuid mitte nii pühendunud, ja unustas vahel, kuidas tuleb emaga rääkida.
“See on ilmselt geneetiliselt modifitseeritud ja nakkab õhu kaudu. See on väga ohtlik, enamik nakatunutest sureb. Praegu tuleb ennast teistest inimestest eemale hoida.”
“Seda teen ma ju nagunii,” tähendas Lumi. “Kui sina ka siin püsid, siis peaks ju kõik korras olema.” Ta vaatas pojale teraselt otsa. “Nii et selle on siis mõni sinusugune viirustesurkija kokku keetnud?” Leemeti bioloogiaõpingud oli ema heaks kiitnud, kuid viroloogiale spetsialiseerumist mitte.
Doktorant ohkas. Kui lihtne oli kõik ühte patta panna, terroristid ja teadlased. Teadmatus tegi selle nii kergeks, lasi geenitehnoloogiat ainult ohtliku ja kurjana näha. Ja kuna see võib valesti rakendamise korral tõepoolest ohtlik olla nagu igasugune teadus, ja mingid värdjad olid seda selliselt ära kasutanud, langeb kogu geneetika oma suurte võimalustega nüüd ilmselt aastakümneteks põlu alla. Juba ainuüksi selle pärast olid need terroristid vihkamise ära teeninud.
“Ei, mitte mõni minusugune, ema. Samad teadmised ei tee terroristidest teadlasi ega teadlastest terroriste. Mina ega ükski teadlane, keda ma tunnen, ei püüa maailma hävitada.”
“Aga keegi ikkagi püüab.”
“Jah! Aga see ei ole minu süü! Kui keegi võtaks maausu ja teeks sellest samasuguse õpetuse nagu kristlus ja läheks seda tule ja mõõgaga maailma laiali viima, kas see oleks siis sinu süü?”
“Aga keegi ei saaks seda teha. Maausk pole selline, see pole ohtlik. See sinu viroloogia on. Kui keegi tahaks maausust maailmausundit teha, poleks see enam maausk.”
“Bioterrorism ei ole ka teadus! Miks sa pead teadust kogu aeg nii hirmsasti maha tegema? Sa lihtsalt umbusaldad seda, sest sa pole ise ülikoolis käinud!”
Lumi saatis pojale lõikava pilgu, mis hoiatas, et ta on liiga kaugele läinud.
Mees ohkas ja raputas abitult pead. “Sa ei saa… ah, see on mõttetu. Ma ei viitsi vaielda. Aitab.”
Lumi noogutas pärast pikka pausi. “Olgu. Nagu ma aru saan, jääd sa nüüd siia?”
Leemet pilgutas silmi. Tal polnud aimugi, mida edasi teha. Tal polnud olnud ühtki mõtet peale koju jõudmise ja ema hoiatamise. “Ma ei tea,” tunnistas ta. “Vist küll.”
“No kui seal toimub tõepoolest see, mis sa rääkisid, siis ei lase ma sind kuhugi,” ütles Lumi kindlalt.
Seal, mõtles Leemet. Seal, kusagil mujal, kaugel eemal, aga mitte kunagi siin, kus taluõuel on alati loona hinged ja igivana rehielamu ja ema. Siia ei jõua maailma hullumeelsus kunagi.
Aga isegi Maavald ei saa ennast maailmast ära lõigata. Hullumeelsus oli juba tema autoga heki taha pargitud ja poolmädast väravast polnud sellele tõket.
Leemet teadis, et ema keelduks seda uskumast, nii et ta ei hakanud seda ütlema. Mitte kohe, mitte veel. Kui ta ainult ise suudaks seda mitte uskuda.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja üritas mõelda. Tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellises olukorras käituda tuleks. “Linnades on asi kõige hullem,” ütles ta aeglaselt. “Kui need õigel ajal karantiini pannakse ja viirus sinna ei jõua, siis ehk… Aga muidu on kõige suurem võimalus nendel, kes on maal, nagu meie. Ainult et… enne, kui nad jõuavad karantiini rakendada, pääseb osa inimesi kindlasti linnadest välja. Sellised, kellel on mõistus peas ja kes katsuvad kuhugi eraldatud kohta jõuda.” Ta vaatas emale otsa. “Ja mõni neist võib viiruse endaga kaasa tuua.”
“Võib-olla oled sina nakatunud?” Lume hääl kõlas peaaegu pilkavalt.
Leemet neelas kurku kerkiva oksemaitse nii hästi-halvasti kui suutis, alla. “Ei. Ei, ma ei usu. See polnud veel Tartusse jõudnud. (Kui palju inimesi reisib iga päev Tallinna ja Tartu vahel?) Ja kui oligi, siis mina pole viimasel ajal kesklinnas käinud, ma pole suurt kellegagi kokku puutunud, ma pole õieti laborist väljagi saanud. (Aga Erna? Kas ta ei öelnud eile, et käis linna peal endale kingi otsimas?) Põhiline