Esimene aasta. Mari Järve

enam kaua kestab.”

      Naine naeratas selle lahke vale peale lapseliku siirusega, pööras siis näo ära ja vaatas taluõuel ringi. “Kus te siin jaanituld – või leedotuld – teete?”

      “Sauna juures tiigi kaldal. Tule, ma näitan.”

      Kristjan vaatas lakaluugil istudes, kuidas Greta Leemetile järgnes, samavõrd usaldavalt, nagu ta tolle hullumeelse päeva õhtul oli temale lähenenud kõhklevalt. Aga mees ei hoolinud sellest, ei hoolinud sellest tumedapäisest vanilli järele lõhnavast naisenääpsust, ilusast suvehommikust, arvatavast edukast ellujäämisest, isegi õest mitte. Ta oli inimese tapnud ja kõik muu hajus selle kõrval eimillekski.

      Siin veedetud kolme päeva jooksul oli Kristjan endale magamiskohaks valinud laka, kus ta end eelmise aasta heintes mugavalt tundis. Lumi ei pidanud loomi, aga teepervedelt ja mujalt maja ümbert heina niites kuivatas ta selle ometi rõukudel ja tõi lakka, et talvel metsloomi toita ja üldse lakka sihtotstarbeliselt kasutada, oli ta öelnud. Kristjanile see sobis, sest lakas oli mõnus heinalõhn ja võimalus omaette olla. Rehielamu oli küll suur, aga kambreid oli seal tegelikult vähe, üks kuulus Lumele, teine Leemetile ja köögi kõrval olevas elutoas magas nüüd Greta. Kristjanil polnud mingit soovi kellegagi tuba jagada; Katrin mõtles ilmselt samamoodi, sest oli jäänud rehealusesse, kus ta esimesel päeval maganud oli.