“Täpselt veel ei teata, aga näib, et väga paljud. Sellel on pikem peiteperiood kui tavalisel ebolal. Üks esimesi sümptomeid on köha, millega inimene muutub nakkusohtlikuks, aga muidugi ei osatud alguses midagi hullu kahtlustada. Niimoodi jõudis see väga paljudesse kohtadesse levida, enne kui keegi midagi aru sai. See ongi tänane põhiline uudis – seni polnud nad haiguse kulus kindlad, aga nüüd on nad piisavalt juhtumeid dokumenteerinud. See viirus võib vabalt ka siin olla.”
“Kust see algas?”
“Arvatakse, et Delhi lennujaamast.”
“Bioterrorism?”
“Ilmselt jah.”
“Netist lugesid seda kõike?” Leemet oli terve hommiku uudisteportaalides kolanud ja teadis neid üha selgemat kuju võtvaid kuuldusi isegi. Ta küsis üle ainult selleks, et kuulda elusat inimest uudist välja ütlemas – lootuses, et ehk tunnistab Erna selle valeks.
“Jah, ja nüüd on igal pool erisaated – BBC-s, CNN-is, ETV-s. Mõnes kanalis on nad päris asjalikke spetsialiste rääkima kutsunud. Valvuril on all telekas, tahad vaatama tulla?”
Erna hakkas juba ukse poole liikuma, Leemet vahtis talle mõne hetke juhmilt järele. Ta teadis, et Erna peab ohtu suurepäraselt mõistma, aga ometi tundus see küsimus absurdselt kergemeelsena. Telekas on jalgpall, tahad vaatama tulla? Muidugi taheti praegu inimesi teavitada ja hoiatada, aga sellega oldi juba hiljaks jäädud. Viirus oli samm eespool, kes tahtis ellu jääda, ei tohtinud raisata minutitki käigupealt aeguvate juhiste kuulamiseks. Ta pidi koju minema.
Seda kõike mõtles Leemet pooleldi ebateadlikult. Ta oleks tahtnud Ernale karjuda, et kogugu too telekavaatamise asemel oma pere kokku ja põgenegu mõnda eraldatud kohta, kuid miskipärast ei suutnud ta seda teha. Igapäevane, konventsionaalne mõtteviis vaidles vastu: võib-olla pole see asi üldse nii hull ja minust on tobe paanikasse sattuda, tegelikult ei tea ma ebolast suurt midagi ja kriisiolukorras käitumisest veel vähem, ma ei saa Ernat õpetama hakata.
Lõpuks kohmas Leemet ainult: “Ei. Ma pean minema,” ja kiirustas uksest välja.
Dhiraj tundis geneetika pärast muret. See oli tema nõrk külg. Ta oli tugevam zooloogias ja isegi botaanikas, mida ta oli saanud oma koolis vahetult praktiseerida. Geneetika ja molekulaarbioloogiaga oli ta enne Delhi ettevalmistuslaagrit kokku puutunud ainult mõne mitte kuigi hea õpiku vahendusel, laborikatsed ajasid talle päris hirmu peale. Sest räägiti, et geneetika on rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil oluline valdkond.
Teised võistkonna liikmed vaatasid talle selle, ja muugi, pärast natuke ülevalt alla. Ta oli ainus võistleja, kes polnud pärit Delhist ega õppinud mõnes sealses kuulsas koolis. Dhiraj’i kodukohta, väikest küla Kanha Rahvuspargi serval, ei andnud sellega võrreldagi. Teised muigasid tema võhiklikkuse üle bioloogia moodsates harudes. Ta poleks üldse võistkonda pääsenud, kui ta poleks zooloogias tõesti väga tugev olnud. Ta tundis tõsist hirmu selle ees, et häbistab oma perekonda, oma Jabalpuri kooli ja bioloogiaõpetajat ning oma riiki.
Esialgu arvas Dhiraj, et palavik ja peavalu tulevadki sellest hirmust, ning püüdis neid kõigest hingest varjata. Ka kurk muutus valusaks ja teda ajas pidevalt köhima. Geneetikaõpikute lugemine ja kordamine muutus järjest raskemaks. Ta jõudis näha, kui kummaline maa on Rootsi, kui jahe siin on, kui puhtad on siinsed linnad võrreldes Delhiga, kui pikakasvulised ja heledaverelised on inimesed, kui teistsugune on loodus. Ta jõudis näha peadpööritavat inimeste virvarri olümpiaadi avamisel, jõudis imestada selle üle, et õpilasi oli tulnud kõigist maailma maadest, nagu talle näis. Ta jõudis näha, kuidas Ishita Basu, nääpsuke uhke Delhi tüdruk, botaanika praktiliste ülesannete lahendamise juures kokku vajus.
Siis selgus, et haiged on ka teised India võistkonna liikmed, ning mitte ainult õpilased, vaid ka juhendajad ja saatjad.
Järsku leidis ta end haiglast, ilma et oleks õieti mäletanud, kuidas ta sinna sattus.
Valu kogu kehas, kuid eriti kõhus ja rinnas, muutus üha tugevamaks. See oli hullem, kui Dhiraj oleks osanud ette kujutada. Ta oli nii kurnatud, et jaksas vaevu köhida. Tema deliiriumikujutelmades vilksatasid isa, ema ja õed, väikeste pildikestena kogu tema elu teisel pool maakera, mille juurest ta oli rumalalt ära sõitnud: koiduaegne udu Mahanadi jõel, džunglilõhnade lõputu müriaad, bambusvõsas vilksatav nõtke kuldmust kogu, kõige ilusam olevus maailmas… Tema peas kajas bengali tiigri paaritushüüd, mida ta vaid korra elus kuulnud oli, ja pikkamööda ta rahunes.
“Tšau, kus sa oled?”
“Tööl.”
“Tule sealt kohe ära! Kas sa pole veel kuulnud?”
“Mida?”
“See India viirus on vist Tallinna ka jõudnud! Mõned inimesed on selle kahtlusega haiglasse viidud. Me peame siit jalga laskma!”
Vaikus.
“Kristjan, kas sa kuuled mind?”
“Mhmh.”
“Minu auto on ikka veel remondis. Tule ja korja mind peale, ma olen kodus.”
“Kuule, ma ei saa praegu töölt ära tulla.”
“Ära jama! See värk on tõsine! Mõtle midagi välja, ükskõik, mis sa neile ütled, aga lase sealt jalga! Parem karta kui kahetseda!”
“Kuhu me läheks?”
“Ma ei tea, ükskõik, peaasi, et me linnast välja saame. Kujutad sa üldse ette, kui kiiresti see siin levida võib? Istu autosse ja hakka sõitma, ma ootan sind hiljemalt poole tunni pärast.”
“Okei, ma tulen.” Kristjan katkestas kõne.
Katrin vaatas oma mobiiltelefoni ja ohkas. Tema venna tuima kõnemaneeri poleks vist ka maailmalõpp muuta suutnud.
Siis asus ta uuesti pakkima. Kristjani tema enda koju asju tooma saatmine oleks liiga kaua aega võtnud ja pealegi poleks ta nagunii osanud õiget kraami valida. Niisiis pidi Katrin hädavajalikud asjad nende mõlema jaoks kaasa pakkima. Õnneks olid tal kapis mõned venna riided, mille too oli sinna unustanud. Kõik kauasäilivad toiduained köögist, poodi lisa hankima minna ta ei riskinud. Pesemisasjad. Ühele magamiskott ja teisele tekk, paremat polnud võtta. Sülearvuti. Kõige tähtsam – koduapteek.
Ta oli hommikul just öövalvest tulnud ja selle järgses väsimuspilves mööda korterit ringi koperdanud, juhuslikult telekat sisse lülitades. Nüüd valitses temas palavikuline ärevus, mille all hiilis küll kurnatus, kuid praegu suutis ta selle veel maha suruda. Pärast pikka tuhnimist õnnestus tal leida mõned kuidagi haiglast tema kätte sattunud näomaskid. Ta pani kaks tükki lauale ja pakkis ülejäänud kotti.
See oli täiesti uskumatu lugu. Ebola, mille vastu pole testitud vaktsiini ja mille mõni tüvi tapab üle üheksakümne protsendi ohvritest! Arste oli viiruse eest hoiatatud ja olukorraga maailmas mingil määral kursis hoitud, aga kuulda kindlaid uudiseid haiguskulust, õhu kaudu nakkamisest ja sellest, et viirus on Eestisse jõudnud, oli hoopis midagi muud. Ainus, mida sai teha, oli nakkuse eest põgeneda, sest kord haigestunute šansid olid peaaegu olematud. Mis siis, kui nakkuskolletesse hakatakse karantiinitsoone looma? Nende tsoonide sisse jääjad oleksid samahästi kui surnud.
Nii et kui viirus oli tõepoolest Tallinna jõudnud, siis oli viimane aeg siit kaduda.
Korraks käis Katrini peast läbi, et tema kui arst peaks paigale jääma ja aitama viiruse levikut igal võimalikul viisil takistada. Vanne, millest kinni pidamine polnud igapäevaelus kuigi raske, nõudis hulludes olukordades samuti oma ideaali järgimist. Kuid teda ei takistanud mitte hirm ega teadmine, et ebola vastu ei saa ükski arst suurt midagi teha, vaid kõigutamatu veendumus, et ta ei saa venda üksi jätta. Kristjan ei läheks ilma temata, ja ta ei saaks sundida oma ainsat pereliiget jääma siia, kus nad mõlemad võiksid haigestuda ja surra.
Katrini