“Jah… tunnen ikka. See on va Kentsi Jaanus. Kuidas see –”
“See polnud tema süü!” lõikas Katrin vahele. “Mingi värdjas sõitis kõrvalteelt meile ette, Kristjan ei saanud autot pidama!”
Võõra pilk muutus ettevaatlikuks – ilmselt tuli talle viirus meelde. “Kust te üldse tulete?”
“Prillimäelt,” valetas Katrin sujuvalt. “See teine tüüp sõitis nagu idioot. Selliseid asju lihtsalt juhtub.”
“Politsei tuleb kutsuda,” ütles võõras mees.
“Ma helistan neile kohe. Kas te teate, kas tal perekonda on?” küsis Kristjan surnule osutades.
“Naine ainult. Nende maja on siinsamas ümber nurga.”
“Kas te saate talle ütlema minna? Parem, kui keegi tuttav seda teeb. Ta tahab mehe ilmselt maha matta.” Kristjan kõlas natuke nagu hullumeelne. Võõras mees vahtis teda, noogutas siis ja taganes kiiresti. Ta läks oma autosse, rääkis midagi perekonnaga ning keeras siis ringi, et asula poole tagasi sõita. Teised autod manööverdasid õnnetusekohast mööda ja sõitsid edasi, reisijad heitsid Kristjanile ja Katrinile pikki pilke.
Kristjan sikutas surnukeha teepervele, end seejuures verega kokku määrides. Siis haaras ta õel käsivarrest, tiris ta auto juurde tagasi, istus rooli ja hakkas sõitma.
“Me pidime ju politsei kutsuma. Miks me ära sõidame?” küsis tagaistmele roninud Greta väriseva häälega.
Mees vahtis ühest nurgast mõranenud tuuleklaasist välja ega vastanud.
Kogu ülejäänud vihmase pärastlõuna ja õhtu sõitis Kristjan peatumata mööda viletsaid Eestimaa teid, lõuapärad nii kõvasti kokku surutud, nagu ei kavatseks ta enam kunagi midagi öelda.
Katrin istus ja püüdis pisaraid alla suruda. Ta kartis venna pärast. Ehkki ta arstina teadis, et neil kõigil oleks seda vaja, ei hakanud ta oma kotis olevaid pisut kuivanud küpsiseid pakkuma. See oleks olnud labane, ja pealegi ei oleks ilmselt keegi neist midagi süüa suutnud.
Greta vahtis tagaistmelt õde ja venda – ta oli aru saanud, et nad seda on –, kes olid ta ilma temalt luba küsimata päästnud. Nad ju olid ta päästnud? Ta polnud milleski kindel. Kui ta oli teada saanud, et Tallinn on karantiinis, oli ta jalutama läinud – Männikule, kus nad kallimaga, kes ta maha jättis, kahekesi hulkuda olid armastanud. Miks pagana pärast ta midagi nii sentimentaalset teinud oli? Edasi oli Greta kavatsenud minna ema korterisse ootama, mis saab. Selle asemel istus ta nüüd võõras autos kuriteokohalt põgenenud mõrvari ja tema õe selja taga ning sõitis kuhugi Lõuna-Eestisse, kus ta elu sees käinudki polnud.
Keegi neist ei teadnud, mis koht see täpselt oli, kuhu nad ööseks peatuma jäid. Et taevas oli pilves, oli juunikuu valgetest öödest hoolimata üsna pime. Korraga keeras Kristjan lihtsalt Tartu-Põlva maanteelt vasakule kruusateele, umbes pooleteise kilomeetri pärast paremale veel väiksemale teele ja sõitis kohani, kus tee läks üle sügava kraavi. Seal tõmbas mees auto teeserva, keeras süüte välja ja jäi süngelt vaikides istuma.
Ei Katrin ega Greta ei söandanud küsida, kas Kristjan oli peatunud väsimuse, tühjeneva bensiinipaagi (Katrin oli juba mõnda aega murelikult näidikut jälginud) või millegi muu pärast. Natukese aja pärast võttis õde end kokku, ronis autost välja ning läks ja tõi pagasiruumist riietekotist paari venna pükse ja ühe särgi.
“Kristjan, su riided on… Pane need selga.”
Mees vaatas rõivatükke tummalt, võttis need siis kätte ja kadus kraavi varjavasse võssa. Kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, olid tema nägu ja juuksed märjad, uus särk ja püksid kleepusid märja naha külge. Verised riided oli ta ilmselt ära visanud.
“Kaks meist saavad üsna mugavalt magada, kui esiistmed alla lasta,” ütles Katrin kõhklevalt.
“Mina magan väljas.” Kristjani hääl oli kähe. Ta läks ja tiris pagasiruumist ära pagasikatte, võttis kaasa teki ning läks nendega natuke eemale, teed ääristavate noorte puude taha heinamaale.
Vennaga ei hakanud ta proovimagi, kuid Gretaga jagas Katrin küpsiseid ja väikest pakki rosinaid. Toit tundus täiesti maitsetu, nagu ka leige pudelivesi. Greta oli väga vaikne ja vaatas muudkui sinnapoole, kuhu Kristjan läinud oli. Katrin lasi auto esiistmed alla ja üritas end mugavalt sisse seada. Kõigest hoolimata tundis ta, et võib magama jääda, sest on kohutavalt väsinud. Ta oli eelmisel ööl – terve igavik tagasi – ju valves olnud. Greta aga niheles rahutult ja tegi lõpuks autoukse lahti.
“Mis on?” küsis Katrin uniselt. “Pane uks kinni, sääsed tulevad sisse.”
“Ma lähen natukeseks välja.”
Katrin mühatas, jaksamata rohkem reageerida, ja pani silmad uuesti kinni.
Greta kõndis aeglaselt puude taha, sinna, kus Kristjan end sisse seadnud oli. Ta tundis end liikudes veidralt, terve keha surises.
Pagasikate oli heinamaa serva maha laotatud, kuid Kristjan seisis veidi eemal, käed rinnal risti ja selg tema poole. Greta vaatas meest. Mõrvar. Ta ei suutnud kellegi tapnud inimesest muudmoodi mõelda. Tema silme ees vilksatas jälle kruusa sisse imbuv veri. Aga võib-olla päästis ta mu elu.
Naine ei teadnud, mida ta tahab või kavatseb, kui ta mehele lähemale astus. Ta ei saanud aru, kas Kristjan on tema sealolekust teadlik või mitte, ja juurdles, kas langevarjurid tunnevad samasugust riskituhinat nagu tema, kui ta käe sirutas ja mehe küünarnukki puudutas.
Kristjan pöördus järsult ja haaras temast kinni, surus ta enda vastu nii kõvasti, et ta sai vaevu liigutada. Mehe keha oli kuum, nagu oleks tal palavik, see soojendas naist meeldivalt ja ta ei tahtnud lahti rabelda. Meeleheitlikud, õhkuahmivad suudlused põletasid ta nägu ja kaela ning Greta klammerdus Kristjani õlgade külge, sikutas tema särgikraed, et rohkem ihu paljastada, sasis sõrmedega tema juustes.
Nad olid elus, ja kumbki polnud kindel, et ta seda tahab. Kumbki kasutas teist selleks, et endale meelde tuletada, mida tähendab elus olla.
Hääletamine on parimatelgi päevadel kaheldava edukusega tegevus, aga praegu tundus see lausa lootusetu. Kristiina ja Nastja olid nüüd viis tundi teepervel kätt tõstes mööda saatnud, hooti sadavast vihmast läbimärjad ning jõudnud ainult poolele teele, ehkki Kristiina isakodu polnud Luunjast kuigi kaugel. Tüdruk hakkas juba mõtlema, et võib-olla oleks ta ikkagi pidanud tallist hobused varastama.
Neil oli olnud rohkem õnne väikestel teedel – jalgsi Luunjast Kaagverre kõndinud, olid nad ühe külamehe autoga Roiusse saanud ning sealt ühe traktori kärus Vana-Kuustesse loksunud. Nüüd aga olid nad üle raudtee Tartu-Põlva maanteele tulnud ning siin ei paistnud ühegi lõuna poole sõitva auto juht peatumisele mõtlevatki.
“Midagi ei tule välja!” hüüdis Nastja üle möödasõitvate autode vuhina. Kogu tema keha valutas ning ta oleks tahtnud lihtsalt sinnasamasse teepervele pikali heita ja magama jääda.
“Kuradi raisad!” Kristiina oli harjunud koju hääletama ega suutnud ikka veel täielikult mõista seda, kui palju olukord selle päevaga muutunud on. Ta vahtis möödavuhisevaid autosid, tundes kiusatust nende pihta kive loopida. “Siis me peame lihtsalt jala kohale vantsima. Aga see on üle kümne kilomeetri. Raisk!”
Nastja raputas pead. “Mina ei jõua. Mina… kukun varsti maha.”
Kristiina vaatas teda murelikult. “Pea veel natuke vastu. Küll meid varsti keegi ikka peale võtab.” Lootusetult tõstis ta uuesti käe.
Nastja kükitas ja vajus siis aeglaselt päris istuma, ehkki teeperv oli märg.
“Vaata!” hüüatas Kristiina järsku.
Lõuna poole sõitvaid autosid oli päris palju, kuid tagasi Tartu suunas ei liikunud eriti keegi. Üks erand, suur ja kalli väljanägemisega hõbedane auto vuhises neist mööda, kuid pidurdas siis ja jäi paarisaja meetri