“Onu Ants. Ma tulin su isa otsima, aga teda pole siin.”
“Kus ta siis on?” See oli peaaegu nuuksatus.
“Ma ei tea.”
Tüdruk ilmus värskelt üles pandud õuelaterna valguses nähtavale. Ta ei näinud välja vanem kui viisteist. Tema taga paistis veel paari inimese kogu.
“Onu Ants?”
“Jaa, see olen mina. Tule sisse, ma teen ukse lahti.”
Ukselävel tekkis veel üks paus. “Kes sul kaasas on?” küsis Ants Kristiinalt.
“Need on mu sõbranna Nastja ja Emil, kes meid peale korjas. Ma lubasin nad kaasa võtta.”
Modellivälimusega neiu ja pikka kasvu lihaseline mees, kes kandis liibuvat jalgratturikostüümi, pilgutasid ereda õuelambi valguses silmi.
“Ah, hea küll, tulge sisse.”
Linda tegi veel makarone ning keetis teed ja otsis välja ühest kapist leitud magusate küpsiste paki. Vaevu jalul püsiva Nastja aitas Kristiina oma voodisse ja viis talle ka toidu sinna, ehkki neiu sõi vaid paar suutäit enne, kui magama jäi. Ants ajas juhmistunult istuva Emili liikvele – nad lükkasid autoromu eest ära, parkisid mehe Lexuse samuti õue peale, ning taastasid siis sissesõidutee tõkke tõhusamalt kui varem, kasutades juba mitut autovrakki. Emil tegutses aga ainult siis, kui talle öeldi, mida teha. Ta ei vahetanud isegi riideid enne, kui Linda küsis, kas tal ratturikostüümiga külm ei ole. Kristiina tuli alla ja aitas Lindal natuke oma isa magamistuba koristada, Ants vedas lahtikäiva tugitooli elutoast sinna ja sellest sai Emilile magamiskoht. Linda tegi endale aseme elutoa diivanile ning Kristiina tassis endale oma toa põrandale madratsi. Seejärel istusid nad kõik köögilaua ümber – Kristiina ja Emil hakkasid natuke jahtunud makarone sööma, Ants otsis endale uue õllepudeli ning Linda ei jaksanud isegi kulmu kortsutada.
“Nastja tahab koju Kohtla-Järvele minna,” ütles Kristiina, kui oli söömise lõpetanud. “Ma lubasin talle, et paps viib ta ära, kui see värk läbi saab.”
Ants turtsatas, kuid Linda saatis talle hoiatava pilgu ja mees ei öelnud midagi.
“Mina tahan tagasi Viljandisse minna,” ütles naine. “Ma tahaksin koolimajas abiks olla. Ma tahan teada, kuidas mu õpilastel läheb.”
“Mina tahan Tartusse minna,” pomises Emil. “Koju. Ma tahan oma… oma lähedastega koos olla.”
“Ma tahan, et isa tuleks koju,” sosistas Kristiina.
Ants oli vait.
II
Ainus heli tuli tema enda hingetõmmetest, meeleheitlikult sisse ahmitud jäine õhk kurku ja kopse põletamas, väljahingatav aur väikeste pilvekestena tuprumas. Tuhkjas lumi tükkis saabastesse, pudenes okstelt krae vahele, aga ta ei pannud seda tähelegi. Ta jooksis.
Talvine mets oli ilus nagu piltpostkaart ja õudustäratavalt lõputu nagu Siberi taiga. Külm ja surmahirm pitsitasid teda, surusid end tema naha sisse ja püüdsid tema südant peatada. Järjest vaevalisemad sammud läbi paksu, halastamatu lume…
Ainus heli tuli tema enda hingetõmmetest.
Ei! Ta kuulis seda jälle: jooksusammud selja taga, okste ragin, hüüded. Ta teadis, kes seal on: sinelites ja papaahades mehed, käes tääkidega püssid ning käsivarre või peakatte ümber seotud punane lint. Ta püüdis hirmunult nuuksudes kiiremini joosta.
Jälle plaksatasid kuulid vastu puutüvesid ja hirm sai ta kätte, ühe lämmatava silmapilgu kõrvetas õudus talumatult. Siis see taandus: valu lõikus tema selga ja plahvatas läbi rinna välja. Tema põlved andsid järele ja hirm uppus verre, nii et ta vaatas peaaegu rahulikult punast laiku lumel, kuni näoli selle sisse kukkus.
Nastja ärkas õhku ahmides. Ta oli seda õudusunenägu juba aastaid näinud, aga seekord ei tahtnud hirm kuidagi kaduda.
Katrin avas silmad ja vahtis mõistmatult võõrast ruumi. Ta tundis end puhanuna ja hästi ning imestas, miks see nii on. Järgmisena imestas ta, miks ta peaks heasse enesetundesse nii kahtlustavalt suhtuma. Ja siis talle meenus.
Ta tõusis istukile ja puges magamiskotist välja. Ümberringi lõhnas tugevalt eelmise aasta heinte järgi ja ta rõõmustas, et pole allergiline. Ta oli Mustallika talu rehealuses mingil vanal reel olevas heinakuhjas uskumatult mugaval magamisasemel. Autoistet, millel ta oli kangeks jäänud ning varahommikul külma peale ärganud, ei andnud sellega võrreldagi. Hoolimata tollest magatud ööst oli ta pärast siiasaabumist juba keskpäeval uuesti uniseks jäänud – päev varem valves oldud öö oli veel tugevalt tunda andnud. Pärast seda, kui pannkoogid söödud, olid nad oma asjad autost rehe alla toonud, viisakalt talutöödes oma abi pakkunud (millest oli sama viisakalt keeldutud) ning rahumeelsete okupantidena sihitult õues ringi uidanud. Kui ta oli juba väga tihti haigutama hakanud, oli Kristjan ta magama ajanud. Katrin kahtlustas, et lisaks hoolitsusele oli vend tahtnud temast lahti saada, et Leemetiga omal käel läbirääkimisi pidada. Kõik pahandasid alati tema kärekeelsuse ja kurja kindlameelsusega oma asja ajamise üle, et siis hiljem tunnistada, et tal oli õigus. Katrin turtsatas ja sikutas teksased jalga.
Ta nügis rehevärava ühe poole praokile ning pilgutas hämarast ruumist tulnuna silmi. Veidi kohanenud, sai ta valguse järgi aru, et on õhtu. Taluõuel hõljus kuldkollane päikesekuma ning värskelt niidetud muru lõhn. Kusagilt lähedalt kostsid ebaühtlase rütmiga löögid. Katrin kõndis ümber hiigelsuure metsistunud roosipõõsa ja nägi, et Kristjan lõhub kuuri ees puid.
“Nii et sind ikkagi lasti talutööde kallale.”
Vend ei vastanud.
“Kus Greta on?”
Kristjan nõksas peaga maja suunas, selles liigutuses oli – ärritus? tüdimus? pettumus? Greta istus Leemeti kõrval pika rehielamu tuulekoja trepil. Noored paistsid juttu ajavat. Äkki vaatas majaperemees nende poole, tõusis siis püsti ja tuli lähemale. Greta jäi trepiastmele istuma.
“Aitab vast kah,” hõikas ta. “Ei saa lasta külalisel kogu tööd ka ära teha.”
“Ma ütlesin ju, et ma teen seda oma lõbuks,” vastas Kristjan kuidagi jäigalt.
Leemet kehitas vabandavalt muiates õlgu ja Katrin imestas omaette tema ebakindluse üle – ta oli ju oma kodus, öelgu lihtsalt, et aitab küll, ja kõik! “No ma vahetan su vähemalt mõneks ajaks välja,” ütles too selle asemel.
Kristjan ulatas kirve sõnatult teisele mehele ning õde ja vend jälgisid koos, kuidas Leemet lepapaku tasakaalu seadis, teraga sihtis ja lõi. Kaks natuke erineva suurusega halgu kukkusid raiepaku kõrvale maha. Kui Leemet järgmist pakku võtma kummardus, tõmbas Katrin Kristjani veidi eemale ja küsis sosinal: “Mis sa siis temaga vahepeal kokku leppisid?”
Vend vaatas teda küsivalt. Katrin pööritas silmi. “Ah, ole nüüd, ma tean, et sa pidasid peremehega rahumeelseid läbirääkimisi, kui lärmakat õde segamas polnud. Mis ta ütles?”
“Ta pole selle talu peremees.”
“Mis mõttes?”
“Nii ta ütles. Et tema ema on perenaine, ja kui me tahame midagi kokku leppida, peame ootama, kuni ta tagasi tuleb.”
“Aga kauaks me siia jääda võime? Seda ikka ütles?”
Kristjan kehitas õlgu. “Tema ema otsustab.”
Katrin raputas uskumatult pead, tõmbas siis hinge ja ütles: “Ma lähen vaatan, kas saame Gretaga midagi süüa teha. Sa pea õige veel läbirääkimisi, äkki ta saunategemist ikka on nõus kokku leppima. Pesta tahaks küll.”
Greta istus endiselt tuulekoja trepil, näppides kuidagi ebalevalt ühe rohukõrre otsast väikesi tükke, ainitine pilk puid lõhkuval Leemetil. Katrinist tõmbus ta viimase lähenedes pisut eemale ja suhtus ettepanekusse õhtusööki teha kõhklevalt. “Ma