Grupp oli huvitav ka selles mõttes, et kui tavalised nõukogudeaegsed mängufilmigrupid olid hiiglaslikud, siis meie grupis ei olnud ühtegi üleliigset inimest. Filmisime Hiiumaal, emamaast võimalikult eemal, ning filmimise kohad olid väga ilusad ja kihvtid, need klappisid filmiga kõigiti.
Hiiumaa oli ülepea üks müstiline paik, on siiani. Tal on mingisugune eriline aura. Küla, kus me elasime oli tolleaegsele Eestimaale üpris tüüpiline. Mehed olid kuhugi ära pudenenud ja taludes olid suuremalt jaolt alles vaid vanad naised. Küla oli omapärane selleski mõttes, et kui sinna läksid, siis tundus alati, et midagi on kohutavalt paigast ära. Mind see esialgu lausa häiris. Seal oli vist ainult kolm või neli talu, neis elasid vanad perenaised, rohkem kedagi ei olnud. Küla oli metsa sees, väikesed põllud ümberringi. Kuid talude ümbrused meenutasid mõne inglise lordi maavaldusi, kus kaks korda päevas käiakse ja niidetakse ning rullitakse muru. Kogu muru oli absoluutselt sile. Kadakad olid kujundatud vormikateks püramiidideks. Ei mingit metsikust. Alles mõne päeva pärast sain teada, milles oli asi.
Operaator-lavastaja Rein Maran ja režissöör Jaan Tooming arutavad, kuidas ekraniseerida värvilisi unenägusid.
Naistele ei olnud jõukohane ühegi muu looma kui lammaste pidamine, lambad ja kitsed jalutasid majade ümber vabalt ringi, krõmpsutasid rohtu ja kadakaoksi. Nad olid kõige ehtsamad ja paremad aednikud. Ma olen alati mõelnud, et kui mul oleks veel teine elu käepärast, siis peaksin trobikonda lambaid ning laseksin neil majaümbruse eest hoolitseda.
Hiiumaal ringi käies avastasime vapustavaid paiku. Kassaris maaparanduse tõttu või mingil muul põhjusel võis põld koosneda eri värvi taimede ja lilledega kaetud põllusiiludest: seal oli sinine põllusiil, siis valge siil, siis punane siil. Miks taimed olid niimoodi jaotunud, ei tea ma siiamaani. Kuid kaader, kus tüdruk koos emaga mööda värvikirevat nurme kõnnib, on võetud just sellises kohas. Need taimed ei ole sinna spetsiaalselt istutatud, nagu mängufilmis tavaliselt tehti, vaid kasvasidki niimoodi.
Hetk kaadri taga. Kõik filmis nähtavad kombineeritud võtted on tehtud otse võtteplatsil, mitte paviljonis.
Kui me Jaaniga seda nägime, siis mõlemad lausa hõiskasime. Olime Hiiumaast niivõrd vaimustatud, et Jaani eestvedamisel tekkis hullumeelne idee teha Hiiumaale omaette teater. Leidsime ühe talu, mis kuulus mingile ususektile, kes oli sellest ehitanud päris korraliku saaliga palvemaja. Pidasime juba aru, et ostame selle ära ja hakkame seal teatrit tegema. Aga nii Jaanil kui ka minul tulid uued tööd ja tegemised peale ning mõte ununes – ja Jumal tänatud, et ununes. Kes teab, mis sellest välja oleks tulnud.
Helirežissöör Enn Säde, kes on olnud ka mitme minu filmi helindaja, oli suur puhta heli entusiast ning kogu selle mängufilmi heli on otse võtteplatsil võetud, midagi ei ole tagantjärele sünkroniseeritud. Kõik dialoogid ja repliigid on võetud otse. Seetõttu oli distsipliin võtteplatsil hoopis teist laadi kui tavalise mängufilmi tegemisel. Keegi ei tohtinud köhatadagi mitte, rääkimata millelegi prõksuvale astumisest. Helisalvestamise tõttu ei võinud ka kaamera olla näitlejatele väga lähedal ning see tegi töö põnevaks. Minu arvates on Enn Säde üks geniaalsemaid helirežissööre Eesti filmiajaloos üldse ning selle filmi puhas heli on just tema lapsuke.
Et kogu film on üles ehitatud värelevale tunnetuslikule fantaasiamaailmale, siis võimaldas see mul pildiga täiesti ohjeldamatult mängelda. Kõik filmis nähtavad kombineeritud võtted on tehtud otse võtteplatsil, mitte paviljonis. Kasutasime peegeldusi, ülilainurkobjektiive ja mida kõike veel. Tehnilise kontrolli osakond oli paanikas, sest tavaliselt filmis selliseid asju ei pruugita.
Fantaasiamöll oli märkimisväärne. Me avastasime oma lähikonnas liivadüünid, kus tuul oli liiva alt välja puhastanud kunagised männitüved ja muud puud, mis moodustasid kõikvõimalikke kujundeid, mõned olid isegi inimese moodi. Tüved oli seest õõnsad, nähtavasti oli koore ümber vaiku rohkem olnud kui sisemuses ning puude väliskestad säilisid. Seetõttu tegid nad kõik koputamisel mingit iselaadset heli. Kui filmi helilooja Arvo Pärt avastas, et nende peal saab muusikat mängida, muutus see filmi üheks muusikaelemendiks. Pärt ei olnud kogu aeg meie juures võtetel, kuid käis aeg-ajalt seal ja elas meie tööle kaasa.
Kogu filmiseltskond oli marusümpaatne. Harilikult oli nõukogude ajal mängufilmil oma tuumik, kes põdes ja elas filmile kaasa täie pingega, ning selle kõrval oli ülejäänud suur filmigrupp, kes tegi lihtsalt oma tööd, mida eriti palju ei olnud, ja veetis lõbusalt aega. Toona naerdi, et filmivõtetel on iga seina jaoks oma naelalööja. Meil mõtles filmile kaasa kogu grupp.
Kuidas meil õnnestus filmis esinevaid lapsi nii hästi mängima panna? Neile lihtsalt anti võimalus mängida, lapsed tulid mõttega kaasa, see oligi nende jaoks mäng. Meie asi oli see mäng fikseerida ja kätte saada. Jaan suunas seda mängu väga oskuslikult just selles suunas, kuhu tal oli parajasti tarvis.
Mul kõlab siiani kõrvus meie noorukese primadonna filmis kõlanud küsimus "Kes sa oled?". Usun siiani, et aeg-ajalt peaks igaüks endale selle küsimuse esitama.
Kui me tagasi Tallinna jõudsime, hakkas möll peale. Mina montaaži rohkem ei sekkunud, kui see pildi juures vajalik oli, sest mu põhimõte on, et igale inimesele grupis tuleb anda võimalus teha seda tööd, mis on tema teha. Kuid pinged tõusid juba üsna kõrgele. Kui esimene koopia sai lõpuks hirmsa kiiruga valmis tehtud, oli vastuvõtt rohkem kui jäine. Stuudio juhtkond nõudis muidugi kõige ümbertegemist. Jaan kergitas kübarat – ta oli töötanud lepinguliselt – ja ütles, et tema on oma töö teinud. Virve kui tõsine inimene püüdis siis säilitada seda huvitavat, mis filmis on, ja kombineeris sellele juurde soliidsema lõpu: kassi ülesleidmine, miilitsa tulek ja kogu see jura-pura, mis praegu filmi lõpus on. Ta püüdis meeheitlikult säilitada filmi tunnetuslikku maailma ja ühtaegu seda ka toonastele ajanõuetele kohandada. Asi lõppes kurvalt: filmi toimetaja Grigori Skulski kaitses meie filmi ning ta lasti Tallinnfilmist päevapealt lahti.
Vastuseis filmile ei tekkinud kusagil kõrgemates sfäärides, vaid Tallinnfilmis endas. Tallinnfilm oli selles mõttes omapärane stuudio, et tema meeskond oli väga tugev ja kompaktne – ja väga ideeline.
Tutkad
"Tutkaid" filmisime peamiselt kahes kohas: Matsalu lageda peal, kus on hästi palju karjamaid, ning Puise poolsaare lähedastel laidudel. Sel ajal oli tutkaid veel suhteliselt palju. Praegu on nad aga jäänud nii väheseks, et pesitsemas pole ma neid enam tükk aega näinud. Muidugi on ka nende mängu nägemine muutunud vaid väga erakordseks võimaluseks. Aga sel ajal võis rannalagedal paariruutkilomeetrisel territooriumi jälgida kaht-kolme mängu.
Mulle polnud teada, kas tutkaste mänguplats on aastast aastasse pidevalt samas kohas või mitte. Paistis, et ega ikka ei ole: kant on enam-vähem sama, aga koht mitte päris täpselt sama. Tuli mõelda varjete paigaldamisele. Selleks ajaks oli mul juba konstrueeritud oma varjemudel, sest kunagi laidude peal rookilpidest kokku pandud varje oli mitmes mõttes ebasobiv. Esiteks nõudis tema vedamine tingimata mingit transporti, lausa järelkäru. Me olime sel ajal üsna vaesed, ühe maastikumasinagi saamisega oli tükk tegemist, kuid selle peale need varjed ei mahtunud. Teiseks on varakevaditi rannalagedatel kuratlikult külm, tuul tõmbab läbi ja sa lõdised ükskõik millises riietuses. Rookilbid tuult muidugi kinni ei pea, tormituul võib nad minemagi viia.
Uue varje ehitamisel vaatasin looduse poole: millised konstruktsioonid on seal kõige püsivamad? Mind huvitasid juba toona mesilased, tahtsin neist filmi teha, sest sipelgate filmimine oli tekitanud terve rea küsimusi