Ma ei ole end kunagi kirja pannud represseeritute hulka ega mõnda liikumisse või koondisse. Ma ei taha oma laagrielust eriti rääkidagi, seda väga mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et praegu kiputakse nende asjadega hirmsasti uhkeldama. Vabadusvõitlejaid on kohe kole palju. Minul seda au ei ole. Mina lihtsalt sattusin juhuslikult rataste vahele.
"Osooni" tegemisel tuli käepäraseks saanud filmikaamera vahetada professionaalse videokaamera vastu.
Kindlus meres
"Kindlus meres" oli minu jaoks etapiline ja väga oluline film. Selle filmi ettevalmistamine algas tegelikult juba siis, kui töötasin Eesti NSV Teaduste Akadeemias. Enne seda olin töötanud küll tehases, küll laste turismi-ekskursioonijaamas, igatahes oli mul väga raske püsivat töökohta leida. Siis sain ükskord kokku oma koolivennaga Tallinna 7. keskkoolist, kes töötas juba teadurina Teaduste Akadeemias.
"Mis sa teed?" küsis koolivend. Mina vastasin: "Näed, tehasest tulin ära ja nüüd õpetan lapsi, käin nendega matkamas. Õpetan neile fotoasjandust."
Ajasime juttu edasi ning koolivend sai teada, et olin Kaug-Põhjas pidanud õige mitmeid ameteid ja elukutseid, teinud kaevuritööd, olnud metsalangetaja ning surnumatja, kuid muu hulgas ka elektrik. Olin maa all elektrivedurit juhtinud. See oli teoks saanud tänu nahaalsusele, sest kui laagriülemused küsisid, mida sa oskad, tuli ikka öelda rohkem, kui tegelikult oskasid. Ja alles siis hakkasid töö käigus õppima.
Koolivend teadis sedagi, et ma olin juba ammusest ajast fotovärgi vastu huvi tundnud. Nii ta ütleski: meil on seal akadeemia raamatukogus mingid seadmed, mida keegi ei oska käima panna, äkki sina proovid? Tegu oli esimese algelise mikrofilmimise seadmega, mis, nagu vene riistad ikka, olid hästi mõeldud, aga kehvasti tehtud.
Niisiis viis koolivend mind kättpidi akadeemia raamatukogu direktori juure. Eelnevalt ta loomulikult rääkis temaga, tegi talle selgeks, kes ma olen ja et minuga tuleb olla ettevaatlik. Direktor oli kena daam ja ütles lihtsalt, et seadmed on Sakala tänava 3. maja keldrikorrusel, eks te vaadake, mis nendega teha annab.
Uurisin natuke seadet ning selle tehnilist passi, nuputasin veidike ja tööle ta hakkaski. Midagi eriti keerukat seal ei olnud, vähemalt võrreldes nende asjadega, millega ma varem olin tegelnud. Pealegi see aparaat huvitas mind, tegu oli ju ikkagi pilditegemise riistapuuga. Sooritasin ka proovitöö: võtsin ühe raamatu, klõpsisin selle leheküljed mikrofilmile ning ilmutasin ära. Selle tagajärjeks oli kutse akadeemiasse selle riista peale tööle tulla.
Mul on see häda, et kõik ettevõtmised kipuvad mu käes vägisi laienema. Nii juhtuski, et mikrofilmimisele lisandus peagi ka pildistamine, sest pilti ma ju oskasin teha ning ühel või teisel teadlasel või ametimehel läks ikka fotograafi tarvis. Minu patrooniks kujunes akadeemik Harald Haberman, kes tuli mingisuguse probleemiga minu juurde sinna Sakala tänava keldrisse ja käis välja mu ettevõtmise laiendamise idee. Mina leidsin, et see oleks väga põnev, minu huvi filmi vastu ei olnud kuhugi kadunud. Tulemusena tekkis peagi fototeenindus kogu akadeemia süsteemile, millele lisandus varsti ka filmiteenindus. Minust sai alates 1957. aastast Eesti NSV Teaduste Akadeemia teadusfilmi ja – foto laboratooriumi juhataja. Hangiti kaamerad, ilmutusmasinad, kopeerimismasinad, parameetrite mõõtmise riistapuud. Lugesin ka palju foto- ja filmialast kirjandust, kõike, mis kätte sain.
Möödaminnes sain tuttavaks ka linnuteadlase Eerik Kumariga. Ma arvan, et just Kumari viis mind kokku abielupaar Lingidega Tartust. Harry Ling oli zooloog ning Ruth Ling ornitoloog, neid huvitas toona lindude käitumise uurimine. Loomade käitumise uurimine ei olnud veel läinud allamäge nagu praegu, selle ala juhtivad teadlased Nikolaas Tinbergen ja Konrad Lorenz olid hästi kuulsad ning ka mina neelasin nende raamatuid nagu põnevusromaane. Ja Ruth Lingil oli tulnud pähe mõte uurida Eesti laidudel lindude, peamiselt kajakaliste käitumist. Uurida, ning selleks otstarbeks ka filmida.
Mina haarasin sellest muidugi suure rõõmuga kinni. Nii ma siis sattusingi Läänemaale Matsalu kanti, mis on minu teiseks koduks jäänud siiani. Ruth Ling, sümpaatne ja üsna vaikne daam, seletas mulle, mida tal tarvis on. Ega ta väga täpselt just öelnudki. Mul tuli filmida naerukajakate, hõbekajakate ja teiste laidudel juhtuma olevate lindude käitumist.
Mina mõtlesin, et kuidas ma neid, paganaid, küll filmida saan. Leppisin kohalike meestega kokku ja nad tegid mulle roomatid, panime mattidest kokku nelinurkse onni, katus ka peal. Läksin sinna kaameraga sisse. Seadsin oma aparatuuri üles. Kui ma veidi aega olin seal vaikselt püsinud – sest esialgu pidid linnud mu ümbruskonnas rahunema – hakkasin läbi objektiivi välja vaatama.
Miks ma sellest üldse räägin? See jutt ei vääriks tähelepanu, kuid minu jaoks oli vaatamine läbi filmikaamera tegelikult esmakordne tõeline looduse nägemine. Muidugi olin loodusega tuttav ka varem, olin palju ringi hulkunud, aga see oli nägemine kaugelt ja eemalt. Kuid nüüd korraga nägin eemal kivil pesitsevat kalakajakat teleobjektiivi vahendusel, nägin tema portreed, sain jälgida tema vahelduvaid ilmeid. Nägin, kui hämmastavalt kaunis ta tegelikult on. Distantsilt nägemine on ju tönts, siis näed vaid looma või linnu figuuri ja asendit, see on kõik. Aga looma miimikat, valguse ja varju mängu ning tema näoilmet niimoodi ei näe. Kuid mina nüüd nägin.
See oli plahvatusetaoline elamus, see naelutas mind sel moel kaamera taha, et võisin seal päevade kaupa passida. Mõnikord filmisin ka, aga esialgu unustasin filmimise ära, sest kaamerast paistev oli sedavõrd haarav.
Veetsin seal roomattidest onnis nädalapäevad. Toit ja vesi olid mul kaasas, ma ei olnud väga nõudlik, sest olin ju palju karmima eluga harjunud. Pikapeale hakkasin aga mõtlema, kuidas lindude käitumist paremini jäädvustada. Mul oli 16-millimeetrist filmi kaasas mõned tuhanded meetrid, kuid kümne minuti jäädvustamiseks kulus ju sada meetrit. Kuigi sel ajal oli filmilimiidi mõiste kui säärane mulle veel täiesti võõras, ei olnud filmilinti raisata. Hakkasin linde vaatlema ja tegin vähehaaval enda jaoks selgeks nende liikumise teatava koodi või loogika. Ja tasapisi, vaikselt-vaikselt hakkas midagi mu ees avanema.
Kalakajakate pere. Laidudel elutsevate lindude nägemine läbi objektiivi oli plahvatusetaoline elamus, mis naelutas mind päevade kaupa kaamera taha passima.
Ma püüdsin selle koodi järgi mõistatada, mis võiks olla lindude järgmine tegevus, et lülitada kaamera tööle enne selle algust. Et ma saaksin kätte mingisuguse protsessi. Ma ju ei teadnud, mida teadlased tahtsid – ega nemad vist isegi ei teadnud. Aga ma püüdsin jäädvustada mingi protsessi algusest lõpuni, niipalju kui filmikassett selleks parajasti võimalust andis.
See oli esimene väga tugev pauk, mis aheldas mind küllalt kõvasti laidude ja üldse lindude külge. Minu baas asus filmimise ajal Puise ninal Matsalu lahe ääres ning seal liikus palju ringi mees, kes oli äärmiselt tähtis minu järgmise filmi jaoks – see oli noor, aga endale juba nime teinud ornitoloog Sven Onno.
Me saime tuttavaks, ta vedas mind kaasa oma rännakutel laidude peale ning mind hämmastas, missuguse põhjalikkusega ta vaatles, kuidas ta oskas kõike lugeda jälgede järgi. Kõik, mis ta märkas, tähendas ta üles oma märkmikku. Onno andis mulle laidude lindude elu kohta rohkem teadmisi kui keegi teine, sest ta polnud mitte ainult lindude vaatleja, vaid ka mõtleja, nende käitumise analüüsija.
Ma ei tea, kas ja milliseid järeldusi tehti nendest lindude käitumise filmidest, mis ma laidudel filmisin. Ma oletan, et ülesanne oli juba algselt valesti püstitatud, teadlased oleksid ise pidanud laidudel kohal olema ning toimuvat ise fikseerima. Sest mina ju teadsin, mis ümberringi toimus, filmimaterjali vaatav teadlane aga ei teadnud. Kuid selleks, et nähtut kuidagi tervikuks siduda ja loogilisi järeldusi teha, olnuks vaja teada, mis sündis kaamera pildiotsijast väljaspool. Aga see ei olnud lõpuks ju enam minu asi.
Mina proovisin vahepeal õppida tehnikaülikoolis tööstusettevõtete seadmete elektrifitseerimist. Kuna ma elektrit ju mingil määral tundsin,