Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides. Alo Lõhmus

selle pilu võisin jälgida kaamera pildiotsijast väljapoole jäävad ümbrust, kuid linnud telki sisse ei näinud, minu liigutusi seal nad ei märganud.

      Omaette küsimus oli telgile koha valimine. Kohta, kus pulmamäng täpselt toimub, ei olnud võimalik ette aimata. Seetõttu tuli päeval mängukoht välja peilida ning siis öösel – lindude nägemine on ju sel ajal kehvake – kiiresti ribinal-rabinal mitme mehega minna ja telk üles lüüa, parajasse kaugusse ning soovitavalt mõne põõsa või muu lindudele harjumuspärase objekti kõrvale. Siis jäin ise öösel telki ning päeval jälgisin, kuidas linnud telgile reageerivad. Üldreegel on selline, et pulma ja kurameerimise kihus ei ole neil, nagu inimestelgi, eriti aega vaadata, mis ümberringi toimub. Vastavalt vajadusele ja võimalustele sai siis telki igal ööl veidi lähemale nihutada. Mingit üldist reeglit, millest lähtuda, ei olnud, kogu aeg tuli otsustada strateegia ja taktika küsimusi. Kui käitusid valesti, siis oli selleks korraks kõik, linnud lahkusid ning meilgi tuli otsida uus võttekoht.

      Telgis olles oli ainuke mängutingimus, et sa ei tohi millegagi reeta oma sealviibimist, sest üldiselt on kogu lindude seltskond üsna tähelepanelik. Üksainus liialt aktiivne liigutus või kas või välgatus objektiivi esiklaasilt tähendas, et need tegelased võtsid telgi pikemaks ajaks jälgimise alla. Nad tegelevad justkui oma asjadega, aga samal ajal peavad silmas, mis telgi juures toimub. Üldiselt ei ole linnud väga hea kuulmisega, kui võrrelda neid näiteks imetajatega, aga mingit lärmi või kõlksatusi ei tohtinud telgist mõistagi kosta. Operaatori liikumine telgis pidi olema plastiline, pehme. Kõik liigutused kaameraga samuti, ei tohtinud sattuda vaimustusse, tuli olla absoluutne aegluubis liikuja, sisemiselt aga kogu aeg valmis. Vedru pidi olema pinges.

      Kuusnurkne filmimistelk rannalagedal. Olude sunnil tuli varjetelk ise konstrueerida ja valmis meisterdada, võttes eeskujuks kõige püsivama loodusliku konstruktsiooni – mesilaskärje.

      Ma ei tea Eestimaal ühtegi teist linnuliiki, kel oleks nii graatsiline mäng. Ühelt poolt tuletab tutkaste välimus meelde mõne kuningakoja kõrgaadlikke, lindude poosid kutsuvad esile paralleele inimestega. Teisest küljest on see mäng keerukas märkide süsteem, millega linnud jagavad üksteisele informatsiooni. Samal ajal valitseb range kord: lindude funktsioonid on kindlaks määratud juba sulestiku värvusega, isalindude seas on dominandid ja satelliidid, kellel on mängus kindlad rollid.

      Satelliidid peavad mängu üleval, nad hoiavad dominantseid isalinde suguliselt aktiivsetena. Läheb päevi, enne kui mõni emalind välja ilmub, ja on äärmiselt oluline, et isalinnud oleksid otsekohe valmis. Inimliku mõõdupuu järgi on kõige uhkema sulestikuga superisane kindlasti võitja. Aga teisalt ta nähtavasti kulub rutemini ja annab kiiremini otsad kui see valgekraeline perifeerne isane, satelliit. Mine võta nüüd kinni, kumma olukord on parem. Liigi tarkus on määratletud tema ajas püsimisega. Ja tema ajas püsimine on omakorda määratletud sellega, kuivõrd on ta ümbritsevaga tasakaalus. Inimene eksib selle vastu praegu väga ropult ja kui mõistus enne koju ei tule, siis tuleb selle eest ilmselt hakata ränka lõivu maksma. Sest enamasti on niimoodi, et kui üks liik ei saa tasakaaluülesandega hakkama, siis hakkab elu ise kui nähtus, kui süsteem seda liiki reguleerima. Seda on maailmas palju täheldatud ja ma ei näe mingit põhjust, miks inimene peaks olema erand.

      Tutkaid varjest vaadeldes ja filmides kogesin taas meelelist plahvatust, mille toob kaasa see, kui sa korraga näed loodust niisugusena, nagu inimene seda reeglina kunagi ei näe. Vaevalt on kellelegi ju antud nii palju võimalust lindude juures vahtida, lorutada ja aega viita. Inimene peab ju tööd tegema, vehklema ja väga aktiivne olema. Kuid mul oli võimalus sellest võlumaailmast osa saada. Inimese õnn ja õnnetunne on ajutine, kiiresti mööduv nähtus. Mis täna on õnn, see võib juba homme näida tüütu. Mina olen oma elus tundnud õnnehetki, õnnelik olemise tunnetamise efekti kõige rohkem just varjes olles, kui ma olen näinud, kuidas elu tegelikult toimub. Siiamaani unustan end niisugustel puhkudel sellisel määral, et olen vara enne päikesetõusu välja läinud, päev otsa lihtsalt vahtinud ja hakanud muud ümbrust märkama alles siis, kui päike hakkab looja minema. Siis olen järsku märganud, et jalgade asemel on all pakud. Kuid tunne, mida ma neil hetkil olen läbi elanud… Ma ei oska seda väljendada, see ei ole millegagi võrreldav. See on loodusega ühte sulamise, tervikuks muutumise imepärane tunne.

      Siit tuleneb vahest ka mu paljude filmide loomise strateegia ja taktika. Ma võin ju veidike hullukene olla, aga ma arvan, et ma pole kaugeltki originaalne hulluke ning minusuguseid on kindlasti veel. Ja kui neid on veel, siis nähtavasti on seda, mida mina tunnen, võimalik filmi vahendusel edasi anda neile, kes on altid seda vastu võtma. "Tutkad" on sellise filmi omamoodi tüüpmudel. Ta ei ole kaugeltki mitte esimene seesugune film, aga ta on küllalt oluline mudel niisuguste filmide reas.

      Seda filmi tehes mõistsin ma, kui vähe ma loodusest tean ja kui palju võin ma ammutada teiste inimeste käest, kes kannavad endas teavet looduse kohta. See ei pruugi olla kõrgetasemelise ornitoloogi või zooloogi teadmine, see võib olla ka konkreetses paikkonnas elanud tähelepaneliku ja oma ümbrust märkava inimese teave. Haeska rannas elas üks kohalik mees, kes oli seal veetnud kogu oma elu ning ta tundis randa läbi ja lõhki. Vahetult Haeska rannalaidude ees on laululuikede, kühmnokkluikede ja väikeluikede kevadise kohtumise paik, sest sinna ilmuvad esimesed vaba vee laigud, kuhu linnud massiliselt kokku tulevad. Mees mäletas neid aegu, kui sõjaeelse vabariigi kõrged tegelased – ma ei hakka nimesid praegu mainima – ja hilisemad Saksa-aegsed valitsejad Mäe ning Litzmann käisid seal luiki laskmas. Linde oli ära viidud ikka koormatäis, ma ei tea, kas neid söödi või mis nendega tehti. Igatahes niimoodi lõbutseti, seda olevat tehtud ka hilisemal ajal.

      Milleks üldse üks nüüdisaegne tsiviliseeritud ja varakas inimene peab jahti? See on ju ikkagi vana jahimehekire ülessoojendamine uues variandis. Kuid praegused jahimehed, eriti amatöörjahimehed ei vaja ju metsast otseselt toitu. Ma saan aru nendest maameestest, kes lähevad vaikselt metsa, teevad seal oma plõksu ja saavad nõnda liha lauale. See on täiesti loomulik. Aga hobijahimehed? Hoolimata ilusatest lugudest, mis nad oma tegevuse juurde räägivad – kuidas nad säästavad ja kaitsevad loodust – pole selle taga midagi muud kui närvikõdi, mille mina põdesin läbi Vilsandil filmides.

      Vilsandil elas palju merikajakaid, nad seisid üksikute paaridena uhkelt kõrvuti kivide otsas, liigutasid sünkroonselt päid ja tegid muid liigutusi. Seejuures on merikajakad kõige tõsisemad kiskjad kajakate seas. Vilsandi laidudel elas palju hahkasid ning eks nad siis hävitasid hahapoegi üsna julmalt ja halastamatult.

      Inimese üks omadusi, mis aeg-ajalt välja lööb, on soov kaitsta nõrku ja väeteid. Nii oli lugu ka sel ajal Vilsandi looduskaitseala juhtinud Leo Aumehega, kes käis neid merikajakaid laskmas. Ühel päeval andis ta minugi kätte väikese püssi. Ma olin kooliajal olnud päris korralik laskur, kõikide muude lõbude kõrval olin tegelnud ka selle alaga. Hiljem mõistagi ka sõjaväes. Nii et mu käsi oli sel ajal kindel ja silm kah.