Moskvast, kus olen hiljem paarkümmend korda käinud, ei mäleta ma sellest korrast muud midagi kui räpast hotelli ja siis hiiglasuurt Lužniki staadioni. Lužnikis võistlesin esimest korda tartaanrajal. Üldse sattus minu kergejõustikukarjäär murdelisse aega. Alustasin punasekarva killustikrajal, siis tuli asfaldi moodi kummirada, seejärel peenemad materjalid. Olin enne Moskvat kõrgushüppes püstitanud Tallinna lastestaadioni rekordi (172), Lužniki imekattel põrutasin 180. Esimest korda sain koondise treeneritelt kiita, sest minust aasta vanem Henn Vallimäe hüppas viis senti vähem. Aeg oli pöördeline ka selles suhtes, et mina hüppasin sel ajal juba floppi, Vallimäe aga klassikalist rulli.
Flopi õppimine algas juba Laagri liivakastis pärast Fosbury kuulsat olümpiavõitu. Tsiteerime Erlend Teemäe Mexico olümpia raamatut: “2.22. See oli liigutav, kuidas staadionitäit rahvast lummas nüüd üksainus sportlane – Fosbury… Kõik jälgisid toimuvat hiirvaikselt. Fosbury kontsentreerus nagu ikka oma iseäralikul viisil, kõigutas end ette-taha vähemalt kolm tosinat korda, raputas rusikas käsi, silmad sihtisid latti… Ja järsku pistis jooksma, tõusis seljaga lati kohale, rullus sellest üle, vajus turjaga vahtkummi, astus maandumiskastist välja ja kerkis veel kord… rõõmu pärast.”
Suur eeskuju spordis – olümpiavõitja Jüri Tarmak, samuti Laagri poiss.
Viimane kõrgushüppe olümpiavõitja rulltehnikas oli samuti Laagri poiss ja koolivend Jüri Tarmak. Fosbury alustas oma instinktiivselt avastatud hüppestiili siis, kui maandumiseks olid veel liivakastid. Selja peale maandudes saadud neerupõrutused andsid tal veel aastaid hiljem tunda. Minagi alustasin flopiharjutusi omatehtud liiva- või pigem mullakastis. Olin õpetatud karjapoissi ja rulli hüppama, floppi õppisin algul paigalt hüppama, nii et sisikond sees põrus. Aga kõik tuli kiirelt kätte ja juba B-klassis parandasin tulemusi kümnete sentimeetrite kaupa. Liivakaste asendasid peagi ka poroloonist maandumispaigad. Fosbury revolutsiooniline leiutis mõjus Nõukogude kõrgushüppajatele nii, et ka minuealised neiud täitsid hoobilt meistrinormi, mis oli vist 1.68.
Pärast head algust tabasid mind hädad. Suure innu ja tahtmise kõrvalt ei osanud ma ennast hoida. Kolmikhüppe puhul langeb jalale suur koormus ja nii tulid kannapõrutused ja puusaliigesevalud. Üks hooaeg läkski selle nahka, et käisin pea iga päev spordiarst Eldur Annuse juures. A-klassiks sain end korda. Treener nuias ühelt Soome sportlaselt plastist kannakaitse ja nii hüppasin turvaliselt Rein Auna naglidega.
Olen juba eespool maininud ajastu tausta – mida tähendas sport tol ajal. Seda oli tunda ka koolinoortespordi puhul. Iialgi ei lähe meelest 1973. aasta koolinoorte meistrivõistlused Tartus. Tribüün oli rahvast täis, iga sooritust saatis aplaus. Kolmikhüppes ületasid end kõik. Võitis Allan Elerand, kes põrutas 14-st üle ja poole peale, hõbeda sai trennikaaslane Ivo ja mina mitukümmend sentimeetrit isiklikku rekordit parandades pronksi. Järgmisel aastal tulin juba Rakveres ise koolinoorte meistriks.
Keskmaajooksjate Sulev Talbergi ja Andrus Ansipiga Jaltas kevadlaagris.
Allan Elerand, kes on minustki lühem, oli täielik anne. Lõpuks hüppas ta kõrgust 2.17 – nii palju pole vist keegi Eestis üle oma pea hüpanud. Tal oli fantastiline põrkejalg, kahju, et tema karjäär jäi vigastuse taha, see-eest on ta olnud edukas äriilmas. Kas jällegi sportlik jonn?
Meie aja hüppajatest jõudis loomulikult kõige kaugemale Jaak Uudmäe, keda olen kolmikus võitnud. Ise sain aru, et mul pole füüsilisi eeldusi isegi raske tööga meesteklassis läbi lüüa. Minule enda meelest suure metoodikuna ja kolmikhüppe teoreetikuna ajasid Uudmäe esimesed üritused naeru peale. Kuid tema potentsiaal oli hirmuäratav ja seda oskas tema treener Jaan Jürgenstein tehniliselt lihvida.
Minu sportlaskarjäär sai otsa 1974. aasta Alma-Ata koolinoorte spartakiaadiga. Keskkool oli lõpetatud, mõtted olid juba ülikoolil. Võistlus läks nahka, sest purihammas hakkas ära tulema, tõusis palavik ja koondise arstist polnud abi. Jäin mõne sentimeetriga kvalifikatsiooni pidama. Küll on aga sellest pikast reisist häid mälestusi peale eksootilise looduse ka tagantjärele mõeldes kummalisest nõukogulikult modernistlikust idamaisest arhitektuurist.
Olime siis kõik just keskkooli lõpetanud ja ees ootas teadmatus. Nii mäletan, et kolasime koos Tõnu Kaukise ja Kalev Sädemega öösel mööda Alma-Ata suveöiseid tänavaid ja filosofeerisime oma tollasel tasemel.
Õpiaeg
Sporditegemise kõrval oli minu suur huvi ajalugu. Juba kaheksaklassilises koolis teadsin, et tahan minna õppima ajalugu. Erilist huvi tundsin linnuste ja Tallinna vanalinna vastu. Ajalugu andis muuseas kooli direktriss isiklikult ja ka 10. keskkoolis olin ajalooõpetaja lemmik. Käisin omal algatusel ja rahvusromantilise lugemuse ajel “häälega” mööda Eesti linnuseid ja Lembitu radasid Lõhavereni välja. Madisepäeva lahingu stsenaarium oli mul peas. Tallinna vanalinnas pole ühtegi torni ega hoovi, kus ma poleks kolanud. Tegin joonistusi, kopeerisin neid Rein Zobeli vanalinnamüüri raamatust ja tegin makette, küll paberist, küll plastiliinist.
Teine paleus oli Ameerika. Ema tõlkis parasjagu kellegi venelase Jakovlevi raamatut Kennedyst (“Nad astusid üle piiri”). Ema elas materjali sisse ja see nakatas mindki. Oli ju sulaaeg ja Kennedy oma traagilise surmaga sai iidoliks ka teispool raudset eesriiet. Meil siin valitses varsti gerontokraatia eesotsas vananeva Brežneviga ja pärast Kennedyt tulid ka USA-s võimule vanakesed. Kuid ikkagi mõjutas minu põlvkonda Kennedy ja kosmose ajastu, kuigi sellest, et ameeriklased Kuule maandusid, teatas Rahva Hääl lühikese nupuga tagaleheküljel. Juba siis õppisin nõukogulikku ajakirjandust lugema ridade vahelt.
Kõik need tornid ja hoovid sai läbi kolatud.
Enne kui oskasin tegelikke võimeid hinnata, tahtsin kindlasti saada olümpiavõitjaks. Muide, meil oli trennis üks andekas tüdruk Külli, kelle ma vist korra meelitasin kinno. Samadel koolinoorte meistrivõistlustel Tartus võitis ta 100 meetrit 12,1-ga. Meie treener Lõoke ütles tüdrukule, et tema treenerioskused võimaldaksid aidata tal jõuda lähenevaks Montreali olümpiaks N Liidu teatevõistkonda. Kahjuks ei viitsinud Külli ise trenni teha.
Siis tahtsin saada Ameerika presidendiks – ikka see Kennedy-vaimustus. Oma suureks pettumuseks lugesin kuskilt, et president peab olema sündinud USA-s. See ei vaigistanud minu amerikaanlust. 1973. aastal olime koondisega Minskis, kus toimus mingi üleliiduline võistlus. Samal ajal oli seal NSVL-i ja USA maavõistlus – aasta pärast Münchenit klaariti tagantjärele arveid. Treenerid korraldasid meile piletid. Elamus missugune, pärast võistlust kogusin olümpiavõitjatelt autogramme. Öösel ronisime koos keskmaajooksjast koondisekaaslasega üle staadioni värava ja varastasime mastist Ameerika lipu. Kui mälu ei peta, oli see Üllar Pirts, teine sama ala poiss oli Andrus Ansip, kellega koos olime Jaltas laagris, kus juhtus ka igasuguseid asju. Näiteks jäime Tõnu Kaukisega pärast lõunamaiste veinide pruukimist treeneritele vahele.
Ameerika oli paleus, tuntav alternatiiv Nõukogudeaegsele režiimile. Hea kolleeg Heie Treier on meenutanud, et banaani maitse ja lõhn sümboliseerisid talle vabadust.
Tuli meelde, kuidas käisime tädiga 1960-ndatel just käiku lastud Tallinna-Helsingi laeva vaatamas. Soomlased viskasid lahkuvalt laevalt rahva sekka nätsulehti ja ise pildistasid seda itsitades. Kõik krahmasid, kuid tädi ütles: “Sa ei võta!” Eneseväärikuse kool oli see küll. Tädi Aivi, kellel tol ajal lapsi polnud, õpetas mulle, kuidas restoranis noa ja kahvliga süüa, ning viis mu elu esimesele välisreisile Leningradi.
1974. aasta augustis tuli minna suurele katsumusele – ülikooli ajalooteaduskonna sisseastumiseksamitele. Juba oli ette näha, et kui sisse saan, pole mõtet sportlaskarjääri jätkata. Ema vana Tartu-aegse sõbranna Idi Vahtre poeg Silver tuli kolm aastat enne ERKI-t Tallinna ettevalmistuskursustele ja elas aasta meie juures. Nüüd oli siis minu kord ja elasin mõne ööpäeva eksamiteks valmistudes Vahtrete pool. Eks vanal Sulev Vahtrel oli sant tunne, et äkki peab hakkama naise sõbranna poega kuidagi sisse sokutama.
Edasi