Kuna koolis olin selgelt humanitaarsete kalduvustega, siis kirjutasin häid kirjandeid. Minu treener ja klassijuhataja Härda Kurtna viisid oma lapsi hommikul samasse lasteaeda ning arutasid omavahel: Ants võiks minna ülikooli spordiajakirjanikuks õppima. Pea oli mul nagu prügikast. Pärast keskkooli lõpetamist – mille ma lõpetasin tänu sellele, et koondislased pääsesid enne Alma-Ata spartakiaadi matemaatika eksamist – 1974. aastal olime üks viimaseid satse, keda viidi Soome. Enne meid peeti Soome-Eesti maavõistlused ka noorte tasandil. Siis tuli Moskvast signaal: prekratit estonizatsija v sovetskofinskih otnošenijah. Enne Soome sõitu oli meil Kalevi kesknõukogus kõva instrueerimine. Loeti sõnad peale, et Nõukogude sportlane sõidab välismaale ainult võitma; ei tohtinud rääkida, et meil on sisuliselt elukutselised sportlased, rääkimata sellest, mis tegelikult toimub. Ei tahagi meenutada mõnda koondise funktsionääri, kes olid suured võimude ees pugejad ja nurjasid nii mõnegi andeka noore karjääri.
Soomes käik oli muidugi tol ajal suur elamus. Närisime laevas kodust kaasa antud võileibu ja vaatasime lõbutsevaid soomlasi. Soomes vapustasime mu parima koondisesõbra Tõnu Kaukisega (praegune Eesti kümnevõistlusekoondise peatreener) sealseid treenereid sellega, et ütlesime neile peast ära kõik tollased Soome meeste kergejõustikurekordid.
Sel ajal nõudis Soome kergejõustikukommentaatoritelt suurt julgust öelda, et Lasse Vireniga koos jooksev Enn Sellik on virolainen, mitte neuvostolainen.
Soomes nägin ka esimest korda videost, kuidas ma tegelikult jooksen ja hüppan. Soome treeneritega korrigeerisime minu tehnikat. Sain sealt laagrist ka väikse silmarõõmu Jaana, kellega käisime järve peal sõitmas. Hiljem oli meil ingliskeelne kirjavahetus, kuigi mul oli ka kodus pruut – klassiõde, kes minust mehe tegi. Liigseid intiimsusi siiski väldiksin – neid heidan ette mitmetele loetud mälestusheietustele.
Vahel ongi kahju, et ma ei valinud sporditeed. Vaatasin Eesti Päevalehes töötades, kui palju lähetati sporditoimetajaid priskete päevarahadega üle kogu maailma kõikvõimalikele võistlustele. Gunnar Press tegi mulle tõsise ettepaneku tulla kultuuritoimetusest sporti üle. Äkki olekski pidanud minema, kergejõustiku oleksin vabalt ära katnud.
Nüüd tagasi sportlaskarjääri algusse. Kogenud treenerina valis minu treener Paul Lõoke poisse (tüdrukuid oli tal vähe) füüsiliste näitajate järgi. Mul polnud suurt midagi ette näidata – olin tollal lühikest kasvu masajalg. Kuid ma sõna otseses mõttes trügisin tema gruppi. Olin fanaatik, Laagri poiste seas organiseerisin terve spordilaagri. Sport oli 1960. aastatel üks väheseid noorte eneseväljenduse võimalusi. Olen tihti mõelnud Aafrika jooksjatele, kes vallutasid pikamaajooksude pjedestaalid: praegu toidavad nad oma rekorditega ära terve suguharu.
1960-ndatel polnud meil, Laagri poistel mingit varustust, kõik tegime ise. Enamiku minu põlvkonna poiste esimene isiklik rekord oli teivashüppes pesupuuga üle nööri hüpatud kaks meetrit. Korraldasin ka kümnevõistluse, mida on parasjagu naljakas meenutada. Sadat joosti tänaval, aega võeti ema käekellaga, kaugust hüpati enda kaevatud mullakasti, kuuliks otsiti enam-vähem ümmargune kivi, kõrgust hüpati jällegi üle nööri mulla sisse. Tõketeks valisin kaks korda kümme puupakku, keskel hernekepp. Oda visati ka hernekepiga. Hea kepiga viskasin üle neljakümne meetri.
Paratamatult päädis see trenniga spordikooli tasandil. Ehkki Paul Lõoke ei pannud mulle erilisi lootusi, lasi ta mul proovida, nähes minu fanatismi. Millegipärast meeldis mulle kolmikhüpe ja kui ma talle oma hoovi peal õpitud samme ette näitasin, siis raputas ta pead. Trampisin mis kole, treener ütles, et mu jalg olevat nagu kärumehe käsi. Kuid tal jagus kannatlikkust, treenerina oli ta täielik professionaal, mitte nagu Tšikin, kelle õpilane oli minu koondislasest hea sõber Kaukis. Lõõpisime Kaukisega, et Tšikini silmaring piirdubki ainult neljasajameetrise staadioniringiga. Kaukis vastas, et vaadaku ma, milline tase on tema treeneri kasvandikel. Tšikin ainult karjus: “Nüüd pane!” Ei mingit metoodikat. Ometi olid tema sportlased meie treeneri omadest edukamad. Seda on raske seletada, ehk on üks põhjus see, et tema õpilased õppisid ise, suhtudes vanasse selgelt irooniliselt. Ka meil oli oma punt, minu ajal paremad sõbrad Tarmo Kaevand, Ivo Aulik, Sulev Tallberg. Kuid Lõokese häda oli see, et tema õpilastel olid peale spordi ka muud huvid ja eriti keegi ei läinud pärast noorteklassi tippsporti edasi. Nii ka mina, kes ma olin koolinoortemeister, Balti matši võitja ja ületasin Jüri Tarmaku nimel olnud kooli rekordi (tal 186, mul 190). Lõokese kõige edukam õpilane on Ants Kass, kes tuli N Liidu võistlustel kaugushüppes 7.24-ga hõbedale. Selle asemel, et pürgida kaheksa meetri poole, läks ta ülikooli arstiteadust õppima ja on nüüd superkirurg.
Mida olen treenerilt õppinud? Paljud kolleegidest intellektuaalid parastavad: “Jah, Juske – endine sportlane!” Oleks labane vastata, et see on õpetanud võitlema ja elus läbi lööma, kuid mingi heas mõttes sportlik viha on minus siiski olemas. Kas või seegi, et tegin doktoritöö enne tähtaega – tegin n-ö kellelegi ära. Minu karmi stiili kohta kunstikriitikuna on samuti öeldud, et Juske lajatab kunstnikele nagu vastastele, üks selliseid oponente on Tartu luuletaja Hannes Varblane. Ehk on tal milleski õigus, kuid oma sportlaskarjääriga olen ma rahul. Näiteks on treeneri õpetustest olnud palju kasu omaenda laste ja lastelaste kasvatamisel.
Treener Paul Lõokese endised õpilased tema juubelil.
Nagu juba mainisin, olin ma paras kohmakas masajalg. Millist vaeva ta pidi minuga nägema! Kõigepealt see, et vägisi ja kangutades ei saa midagi. Tal olid head näited: “Vaata, kuidas neegrid jooksevad – alahuul lihtsalt lopendab, nad ei kanguta, vaid jooksevad lõdvalt.” Või siis soovitus: “Ära hüppa ega jookse kannaga, pöid on kõige olulisem.” Palju olen õppinud ka sellest, kuidas ta oskas sooritusi kehaliselt ette näidata. Kas või seda, kuidas õpetada oma lapsi ja lapselapsi jalgrattaga sõitma, uisutama, palli viskama, triblama jne. Üks näide oleks, kuidas õpetasin oma tütart Ullat jalgrattaga sõitma ja uisutama. Siit võiks lastevanematel kasu olla. Jalgrattaga harjutasime Lasnamäel metsa vahel. Tuleb valida kergelt laskuv pind, algul hoida sadulast kinni, siis lasta korraks lahti – las ta algul kukub, kuid lõpuks saab hakkama. Või siis uisutamine. Laps peab aru saama, et jalg ja uisk töötavad koos. Lasin tütrel proovida, kuidas on jalaga mingit rasket asja paremale-vasakule lükata – tunneb ta, et jõud mõjub? Nii saigi ta asja selgeks. Kõike seda olen õppinud treenerilt, kes õpetas meid pühendumusega nagu päris oma poisse. Usun, et minu trennikaaslased, kellega meil on igal aastal nostalgilised kokkutulekud, on sellega nõus.
Laagri õuest ja hoovilt sattusin seega tõelisse noorte profisporti. Hernekeppe ja pesupuud asendasid päris odad, fiiberteibad, päris tõkked ja suured staadionid. Iga päev läksin pärast kooli trenni, suvel laagrites sai treenitud kolm korda päevas. Kaks sündmust on eriti hästi meeles: kui sain spordikoolist esimesed naglid ja esimest korda korraliku teiba kätte. Tõsi, see polnud veel fiiber-, vaid bambusteivas. Isiklik rekord kasvas tänu neile abivahenditele pool meetrit.
Peab ütlema, et kõik polnud sugugi roosiline. Peale selle, et olin füüsiliselt nigel, ei soostunud mu ema andma spordikooli minekuks vanema allkirjaga nõusolekut. Esiteks seepärast, et ta vihkas sporti, teisalt oli tal meeles minu lapsepõlve kehv tervis ja kolmandaks nägi ta ette neid higiseid dresse ja “ilutulestikku” pliidi kohal. Peale selle kartis ta kindlasti, et minu niigi hale õppeedukus kannatab veelgi. Nutsin ja anusin, kuni lõpuks andis ema järele. Nii saingi Paul Lõokese õpilaseks.
See oli täiesti uue elu algus. Mäletan oma esimest võistlusreisi 13-aastasena, sihtkohaks Rapla. Ma ei maganud reisiärevuses terve öö. Rong läks Balti jaamast ja mul oli teivas pagasiruumis. Mingil põhjusel oli ruum varahommikul kinni ja jooksin viimasel hetkel ilma teibata rongile. Võistlustel hüppasin laenatud teibaga. Siis tulid juba tõsisemad etteasted. Esimest korda hüppasin kolmikut üle kaheteist meetri Kadrioru staadionil. Kaksteist meetrit oligi kastini, kuna võistlesin endast suurematega. Kahe esimese katsega ei küündinud kasti, kuid viimasel katsel jõudsin ja tulemus oli 12.42, mis oli mõnda aega C-klassi Eesti rekord, kuni selgus, et tulevane kümnevõistluse lootus Meelis Hanstein oli sama vanalt hüpanud rohkem.
B-klassis olin juba kolmikus Eesti meister (13.39