Kaido Jaansonilt küsisime: räägitakse mingitest Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest. Jaanson läks närvi ja ütles kategooriliselt: mingeid protokolle pole olemas, unustage ära, ja jätkas rahulikult oma teemat. Eks neil raske oli, sest üldlevinud arvamuse kohaselt oli igal kursusel KGB värvatud nuhk.
Dialektilist materialismi (või oli see siiski ajalooline?) andis Andrus Pork. Noorema põlve filosoofina oli ta erakordne, kuigi nakatatud kateedrijuhataja Rebase sotsiaalse determinismi teooriast, mida ta rakendas ajaloofilosoofias. Peab kohe ütlema, et kõik need marksistlikud käsitlused pole ju valed ega halvad. Marksism oma algsel kujul on postmodernistlikus ja feministlikus teoorias vägagi kesksel kohal. Mõnigi TRÜ õppejõud sai hiljem pakkumisi lääne kõrgkoolidest, kus marksism oli endiselt moes. Ja nii olid dialektilise ja ajaloolise materialismi loengud huvitavad. Peale selle oli Pork (hilisem Park) esinduslik mees, keda naistudengid hüüdsid “dekoratiivfilosoofiks”. Isegi arstist filosoofi Valdar Parve seminarid pakkusid midagi, kuigi ta istus laual ja vilistas, näidates näpuga: “Sina vastad.”
Andrus Pork teatas keset tsüklit, et need, kes teevad sellises ja sellises mahus referaadi, on eksamist vabad. Oma suures eksamihirmus haarasin võimalusest kinni. Olin juba siis tegelnud keskaja kunsti ja maailmapildiga ning võtsin asja nii tõsiselt, et mu töö läks vene keelde tõlgituna üleliidulisele üliõpilastööde võistlusele.
Jaak Kangilaski loengud olid tol ajal ainsad, mis aitasid mõista moodsat kunsti. Ludmilla Siimu maal aastast 1973.
Sügisel tulin kooli tagasi. Näete, meie kõnepruugis oli ikka tegu “kooliga” – mitte seepärast, et oleksime jäänud infantiilseks, vaid et paljud asjad ei meenutanud ülikooli: kõik need eksamid, kantseldamised, kontrollid, kohustuslikud ained jms. Meid käsitati ikka lastena. Niisiis olin koolis neljandal kursusel tagasi ja äkki otsis Andrus Pork mu üles. Jutt oli selline, et mulle pakutakse filosoofiateaduskonnas eriprogrammi, pärast tuleks aspirantuur jne. Läksin juba elevile – miks ma ei peaks nõus olema! Siis aga ütles Pork, et tuleb korda ajada üks väike formaalsus: lähme Rebase juurde ja vormistame kompartei kandidaadiks astumise avalduse. Jäin mõttesse ja ütlesin, et annan vastuse poole tunni pärast. Läksin “marksumajast” üle tee Wernerisse, tellisin 50 grammi konjakit ja vajusin mõttesse. Mismoodi ma vaatan otsa oma Eesti-meelsetele õppejõududele? Parteisse astudes kaotaksin pool sõprus- ja tutvusringkonda. Läksin Porgi juurde tagasi ja ütlesin, et sellistel tingimustel ma ei saa tulla. Pork vastas midagi sellist: “Kommunistina ma peaks teid kohe uksest välja saatma, kuid omavahel öeldes olete sellega oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud.” Mis mul muud öelda oli kui: “Noh, mis teha.” Need olid sõnad, mida olen pidanud hiljemgi kuulma.
Järgmiselt kursuselt võeti ilmselt minust vabaks jäänud kohale uus, kes astus parteisse, kuid mingit filosoofi tast ei tulnud, pigem karjäärikommunist ja hiljem muidugi ärimees. Igal juhul tulin Porgi juurest ära kergendustundega – ma polnud kedagi reetnud, sealhulgas ka iseennast mitte.
Muidugi võib öelda, et parteisse astumine oli lihtsalt formaalsus. Mõne jaoks oli formaalsus ka koputajaks hakkamine. Varasemal ajal oli kellegi jaoks formaalsus inimeste piinamine ja küüditamine. Aeg oli selline, mis teha! Kuid kodune ja eriti ajalooteaduskonna kasvatus ei lubanud mul selle kuritegeliku ja selleks ajaks täiesti silmakirjalikuks muutunud mõttetu organisatsiooniga koostööd teha. Jälestasime komsomolikarjeristidest juriste, kes ilmselt ei teadnud või ei tahtnud teada, mis meie rahvaga toimub ja on toimunud. Kui loodi ajakirjandusosakond, pidasime seda juurateaduskonna käepikenduseks. Selleks piisas tollaste ülikoolilehtede lugemisest. Eks neid karjeriste oli meiegi intris, ajaloolaste keskel: kes tegeles komsomolitööga, kes nuhkis, kes koputas. Paar kursust enne mind läkski Sulev Vahtre ehmatuseks üks tema juhendatav Moskvasse KGB kooli. Ma saan veel aru neist, kes astusid karjääri huvides parteisse, kuid mitte nendest, kes kaebasid salaja oma kaasüliõpilaste peale. Mulle küll oli ema kodus õpetanud, et see on alatu. Koolis ütles klassijuhataja samuti, et pole ilus tulla kellegi peale kaebama. Loodan, et paljud neist, kes minu mälujälge loevad, vähemalt häbenevad, eriti need, kes aja muutudes hakkasid ajalooteaduskonnast veidigi külge hakanud rahvuslust oma uue karjäärivankri ette rakendama. Või siis need ajaloovõltsijad, kes nüüd kirjutavad sinimustvalget ajalugu, või endised teadusliku kommunismi õppejõud, kes nüüd on politoloogid. Kuid vaevalt nad häbenevad – teadku siis, et vähemalt minu silmis on nad põlastusväärsed. Kuid mis sa saad teha, kõik nad on värvi vahetanult enamasti juhtpositsioonil ja kui tahad elada, siis ei saa oma põlgust neile otse näkku paisata. Seda ei suutnud ka Mart Laar peaministrina ja Lennart Meri presidendina, kuigi loosung oli “Plats puhtaks!”.
Kogu ülikooli jooksul oli ainult üks loengutsükkel, kust ma ei puudunud ühtegi korda. Need olid Tõnu Luige filosoofialoengud “keemia ringis”. Vana-Kreeka võeti pulkadeni lahti. Räägiti, et Luigel oli see probleem, et ta oskab vanakreeka keelt küll lugeda, kuid ei oska selles mõelda. Pärast dialektilist ja ajaloolist materialismi tekkis aimus, mis on filosoofia tegelikult. Siiani olime kuulnud Feuerbachi teesi, et filosoofia ülesanne pole mitte targutada, vaid maailma muuta. Tõnu Luige loengud avasid nii mõnedki siiani pimedaks jäänud silmanurgad ja ajukäärud. Tema loengutel oli seegi efekt, et pärast mõtlesin neile asjadele poole ööni, mida ei saa öelda Aasia ja Aafrika ajaloo loengute kohta.
Ega ta oma põhjalikkuses Immanuel Kantist kaugemale jõudnudki. Sellest on kahju, Hegelist, Nietzschest ja Heideggerist pidin end hiljem ise läbi närima. Luige eksam oli paras pähkel. Erinevalt Piirimäest ei teinud ta ilusatele tüdrukutele mööndusi. Mäletan, et kui valmistusin vastamiseks, käis ruumis üks tema kolleeg, kes nägi, kuidas üks kursusekaaslanna pingi all spikerdas. Ta läks Luige juurde, mille peale too tuli viisakalt tudengi juurde ja ütles: “Sügisel tulete uuesti.” Ilmselt läks talle hinge, kuidas on võimalik filosoofiaeksamil maha kirjutada – siin tuleb ise mõelda. Tuli minu kord. Pilet oli vilets, kuigi Luik ei tahtnud midagi kuulda kolmandast punktist, mis puudutas marksismi-leninismi klassikuid. Tegin hapu näo ja ta lubas võtta uue pileti. Ka see mulle ei istunud. Kolmandat võtta ta enam ei lubanud. Oli vist vaja rääkida John Locke’ist. Sain hakkama. Enne hinde panemist küsis ta mult ilma igasuguse vihjeta pooleldi saksa keeles: “Miks Ding an Sich jääb meile unbekannt?” Piisas sellest, et hakkasin Kanti ühte põhipostulaati avama, kui ta poole lause pealt ütles: “Viis, võite minna.”
Pärast selliseid katsumusi hakkasin 1979. aastal ülikooli lõpetama. Diplomitöö kirjutamine oli puhas rõõm, riigieksamid tegin ka ilusti ära. Noh näiteks teaduslik kommunism. Mida seal ikka õppida oli? Enne mind lõpetanud Hagelbergil oli enne eksameid kaks parooli. Käis jokkis peaga õppetoas tuupureid vaatamas ja hüüdis üle ukse: “Loll õpib, tark teab isegi!” Või siis enne tead-kommi eksamit: “Mis te siin loete, see eksam on nagu gestaapos – midagi ikka välja pressitakse.”
ÜTÜ ajalooringi ekskursioonil Leedus Trakais. Esiplaanil minu “rebane” Mart Laar.
Olen rääkinud ülikooliaegseid lugusid oma praegusele naisele Üllele, kes on õppinud TPI-s. Eks sealgi elatud tavalist tudengielu, kuid minu muljetusi kuuldes on talle jäänud mulje, et Tartus ainult joodi ja liiderdatigi. Eks olen siis pidanud selgitama, et kes kuidas. Oma põhihariduse olen ikkagi saanud ülikooli raamatukogust Toomel. Oli päevi, mil ei läinudki loengutele ja õhtul hilja avastasin, et olen lugenud ja konspekteerinud oma kümme tundi jutti. Kunstihuviga alustasin küll nüüdiskunstist, kuid ajapikku süvenesin keskaega. Heie Treier on kirjutanud postmodernismi mõiste kolmest tulekust Eesti kunstimõttesse. Arvan siiski, et see nihe modernismi ületamiseks tuli kaugelt enne, kui postmodernismi mõiste siiamaale jõudis. 1970. aastate alguses oli avangardi ja modernismi kriis ka N Liidus. Nõukogude kunstiteaduses tekkis suur poleemika ikoonimaali ruumilise ülesehituse ja kõikvõimalike “tinglikkuste” üle. Olulist osa etendas siin ka Tartu-Moskva semiootikakoolkond. Kuna minu klassijuhataja Härda Kurtna oli inglise keele õpetaja, siis polnud mul suuri raskusi, tuli omandada ainult erialaterminid. Vene keel mul aga ülikooli tulles peaaegu puudus. Nii hakkasin venelasi lugema sõnaraamatu abiga, isegi tõlkisin trenni mõttes terveid tekste. Tulemuseks oli lõpuks see,