Endiselt on Brasiilias olemas ka eesti kogukond. Praegu on siin eestlasi, kui oleme selles arvestuses konservatiivsed, umbes 500. Suurem osa on koondunud São Paulo linna ja osariiki ning vähemal arvul Rio de Janeiro, Paraná, Rio Grande do Suli ja muudesse osariikidesse.
Brasiilia eestlased Alite Slet ja Akselle Luts märgivad endi koostatud ülevaates, et meie kaasmaalased immigreerisid Brasiiliasse kolme rühmana.
Esimene rühm saabus 1917–1918 Brasiilia valitsuse kutsel. Nad said prii sõidu ning neile annetati maad riigi poolt. Teine rühm tuli 1924–1925 sarnastel tingimustel.
São Paulo osariigi Boletim de Service de Imigração e Colonização andmetel saabus Santose sadama kaudu ajavahemikus 1921–1939 Brasiiliasse 2597 eestlast. Tegelikult oli aga Brasiiliasse rännanud eestlaste arv suurem. Neid tuli vähemal arvul ka teiste sadamate kaudu ja üksikuid juba 19. sajandi lõpus.
Neid eestlasi, kes saabusid 1925–1926, oli São Paulo osariigi andmetel 2110 hinge. Seega kõige suurem ja elujõulisem eesti immigrantide rühm, kes panid sisuliselt aluse São Paulo osariigi ja Rio de Janeiro eesti kogukondadele. Saabudes São Paulosse, paigutati nad ,,immigrantide majja” ehk nn Hospedaria de Imigrantes’esse, kuhu nad jäid töökohtadesse siirdumiseni. Töö leidmisega ei olnud raskusi. Sel ajal ehitas Light and Power São Paulo lähedusse hüdroelektrijaama ja seal vajati kõikvõimalikke spetsialiste ning seal leidsid mitusada eestlast ka tööd. Sellele lisaks asutati São Paulosse tsiviilpolitsei, kuhu vajati pikki sihvakaid noormehi, ning eestlasi astus sinna ligi poolsada. Keele mittetundmine ei olnud takistuseks, sest arvati, et ajapikku õpitakse see ära. Need, kellel oli seiklustahet, läksid sisemaale kulda ja vääriskive otsima. Erika Aland-Vernik on kirjutanud romaani eesti immigrantide elualgusest Brasiilias ,,Kohvipõllu leib”, mis kirjeldab nende eestlaste kannatusterohket elu, kes asusid tööle kohvipõllu töölisteks ,,valgete orjadena”. Autori pühendus oma tuttavaile ühe meie kätte jõudnud raamatu palgelehel kõlas: ,,Maailm ei võta vastu ühtki kodutut sooja südamega ja laialisirutatud kätega. Seda sugereerib küll Corcovado Kristus Rio de Janeiros, aga ka siin ja eriti siin on immigrandid suuri pettumusi ja raskusi pidanud ületama…” Paarsada Brasiiliasse siirdunud eestlast toodi Eesti Vabariigi kulul enne Teist maailmasõda kodumaale tagasi, mitmed saabusid tagasi omal jõul.
São Paulos, kuhu oli koondunud enamik eestlasi, asutati 1926 Eesti Selts. Seltsi juures tegutsesid laulukoor, orkester ja näitemängutrupp. Seltsi liikmeks oli ka Lõuna-Ameerikas tuntud poksija Erwin Klausner (hüüdnimega Valge Tiiger), kes hiljem lõpetas arstiteaduskonna ning teenis president Getulio Vargase massööri ja ihuarstina.
Noored, kes olid kodumaal Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühingu liikmed, asutasid 1927 São Paulo Noorsoo Ühingu Kalev. 1928 ühines viimasega Estonia ning uue seltsi nimeks sai Uus Kodu. Selts andis välja 200-eksemplarilise tiraažiga kuuajakirja Uus Kodu, hiljem Meie Kodu.
Samal ajal kui São Paulosse asutati Eesti Selts, loodi sinna ka São Paulo EELK Kogudus. Eesti Seltsil oli kavatsus osta oma maja, mille realiseerimiseks oli loodud ka vastav komisjon, kuid Teise maailmasõja puhkedes välismaalaste seltsid suleti.
Kolmas rühm eestlasi saabus pärast Teist maailmasõda Rootsist, Saksamaalt, Taanist ja mujalt Euroopast. Neil oli kindel elukutse ja seetõttu asusid nad kohe elama linnadesse, et oma kutsealadel töötada.
Üks eestlanna, keda paljud Rios käinud on kohanud, on Laine Andreoni. Kunagine lillelaps Laine töötab suure vääriskivide ja – metallide müügiketi Hugo Stern peakontoris giidina. Käisime meiegi Sterni muuseumistöökojas-kaupluses kalleid kive imetlemas. Aga nagu meie staatusele kohane, ostsime vaid mõne berülli perekonda kuuluva mitte eriti kalli akvamariini – meremeeste kaitsekivi. Paraku kaitsvat sama kivi ka sunnitöölisi, aga ega neil kahel ametil polegi suurt vahet. Selle mereveesarnase sinise kivi suurimad maardlad asuvadki Brasiilias (Minas Geraisis, Bahias, Espirito Santos) ja Lõuna-Aafrikas (LAV-is, Namiibias, Zimbabwes).
Laine ja ta ema Rita korraldasid meile pühapäevase vastuvõtu oma kodus Ilha do Governadoril ehk Kuberneri saarel. Piduroaks oli valmistatud feijoada, carioca’de nädalalõputoit. See koosneb mustadest ubadest, erinevatest lihapaladest ja vorstidest, salatist, maniokijahust ja lõpetuseks apelsinilõikudest. See on segu portugali, indiaani (praetud maniokijahu) ja neegerorjade köögist. Istusime perekondadega Rita-Laine koduse basseini ääres, pidasime väikest lahkumiseelset pidu.
19. jaanuar, kolmapäev
Naised lendasid täna tagasi Eestisse. Maris lubas, et ta ei hakka nutma, aga ei pidanud sõna. Tundsin end ka ise neetult räbalasti. Oleks korraks Eestisse tahtnud. Või täis juua. Kaido istus jahtklubi trepil. Mõtlesin, et norin taga natuke ja meelitan napsitama. Andsin kaasmadrusele sõbraliku võmmu selga ja sain samal hetkel aru, et meie tavapärane aasimine oleks praegu kohatu. Kaido vabandas, et oli härdaks muutunud, ja läks ära magama.
Kuidagi nukker lõpp riigile, mille rahvast, nii vaeseid kui ka rikkaid, liidab rõõm ja muusika, pealetükkivalt liikuvad puusad ja jõuliselt metsik loodus. Läksin baari ja segasin kaks klaasi caiprinha’t – tampisin jääkuubikud puruks, viskasin sisse kaks teelusikatäit suhkrut, pigistasin klaasi tublisti laimimahla ja sinna peale suhkruroopuskarit cachaça’t. Jõin ühe klaasi enda ja teise Kaido eest. Ei saa öelda, et oleks palju parem hakanud, aga tunne sai veidigi magusam.
Riisalo kirjutas 20. jaanuari õhtul oma päevikus naisele: „Lahkusime poolteist tundi tagasi ilutulestiku saatel Rio de Janeirost. Algul lootsime, et tulevärk ja laser-show, asjad, mida siin maal nii väga armastatakse, on meie auks korraldatud, aga raamatuid lapates selgus, et täna on linna kaitsepühaku São Sebastião päev.
Meeleolu on kuidagi nostalgiline. See hakkas juba eile peale. Plaanisin hotelli magama minna, olin juba poolel teel sinna, aga siis mõtlesin ümber ja läksin laeva tagasi. Seal oli Sinust eemalolemist kergem taluda.”
Margus saatis pärast Riot oma naisele kirjaread: „Et miks ma ei helistanud? Esiteks seepärast, et jalg, mille brasiillastega võrkpalli mängides ära väänasin, valutas nõnda kohutavalt, et millegi muu peale suurt mõelda ei saanudki. Tegelikult lõi muidugi see kokkusaamine nii rööpast välja (eks heas mõttes ikka), et esimesed kaks päeva pärast teie lahkumist ei osanud isegi Pruuliga suurt millestki rääkida. Kokku oli Rio aga suurepärane, tundub, et midagi palju paremat ei ole elus vist juhtunudki. Niinii. Jutt läheb pikaks ja sentimentaalseks. Lühidalt ja kokkuvõtlikult: mul on siiralt hea meel selle üle, et Sinuga koos midagi sarnast kogenud oleme.”
Loe lisaks:
Andrew Draffen, Rio de Janeiro. Hawthorn, 1998
P. Fleming, Seiklus Brasiilias. Tartu, 1940.
Toomas Gross, Karnevalipalavik. Postimees. 01.04.1995.
Max Justo Guedes, O Descobrimento do Brasil 1500–1548. Lissabon, 2000.
Charles David Ley (toim), Portugese Voyages 1498–1663. London, 2000.
Bart McDowell, Brasil’s Golden Beachhead. National Geographic Magazine. February 1978.
Johan Pitka, Kuldsed aastad „Lillyga”. Tallinn, 1998.
Johannes Semper, Mööda maid ja meresid. Tallinn, 1958.
Carlos Soares, Bahia. Salvador, 1997.
Tallinna Tehnokraat, Seiklus Brasiilias. Sõnumileht. 24.01.1997 jj.
OHUTUS
Ta tuli järjest lähemale. Ikka lähemale. Nüüd oli paat juba üsna ligi, üsna ligi… nad karjusid kurgud kähedaks. Algul metsikus rõõmus… ja seejärel meeleheites ning vihas. Nördimusest lõõtsutades istusid nad ja kuulsid mootori popsumist vaibuvat ning lõpuks kaugusesse kustuvat.
Polnud jällegi midagi peale udu.
„Meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks,” pidas Mart aeg-ajalt vajalikuks korrata. Seda mõtet