Panime oma pisikese vineerist kuusepuu kokku, riputasime mõned piparkoogid, kommid, paar omatehtud ehet külge ja sulatasime küünlad supikaussi. Isegi laululehed ja kirjakohad piibliraamatust olid ette valmistatud. Keegi oli teinud kaerahelbeküpsiseid, keegi tõi välja piparkoogid, ühiselt valmistati seapraad.
Lisaks religioossele tähendusele on jõulud ju eelkõige kodune püha. Kas Lennuk on meie kodu, küsisime endilt. On ja ei ole ikka ka. Kõik me püüdsime oma kaheinimesekajuteid, kus küll vaid üks mees korraga askeldama mahtus, võimalikult hubaseks teha. Laevas ei tundu kellelegi sentimentaalne ega naeruväärne, et esimeste sõidukuude järel tekivad kajutiseinale või käepärasesse panipaika perekonnapildid, et laste kirju ja joonistusi loetakse ja vaadatakse kümneid ja kümneid kordi, et purk hapukapsast või marineeritud seeni on koialusesse pilssi jõuluõhtut ootama peidetud. Kes kaunistas oma magamiskohta palmiokstega, kel rippus parmupill koi kohal.
Nii et puht asises mõttes oli Lennuk kindlasti me kodu, mida hoidsime ja kuhu juba mõne sisemaise matkapäeva järel tagasi igatsesime. Aga tegelikku, sügavat hingerahu andvat kodutunnet meil mõistagi ei olnud. Ei olnud armsaid inimesi, ei olnud lastega õhtust koolitükkide lahendamist, nädalalõpu veinipudelit, muuseumiskäike, majatagusel aialapil muru niitmist, tomatitaimede kastmist.
Julgesime endid ühel jõululaupäeval võrrelda varakristlike palveränduritega, kel oma teel kolm suurt eesmärki. Levitada maailmas endi usku, tuua koju teadmisi kaugete paikade kohta, saada ise sel rännakul paremaks ja puhtamaks.
BRASIILIA
Kindlasti oli neil ligi 1500 portugallasel, kes tormist heitunuina 1500. aasta 22. mail Pedro Álvares Cabrali (1467–1530) juhtimisel esimeste valgete meestena Brasiilia rannikut silmasid, ülev tunne. Nii ka meil, kes me jõudsime päris samasse kanti jõululaupäeval ligi 500 aastat hiljem. Olime ületanud Atlandi ookeani. Ei midagi, millega hoobelda, aga ise, ei salga, olime uhked ja rõõmsad küll. Palmipuudel laulsid ilmselt needsamad papagoid, kelle esivanemad Cabrali meeste poolt Portugali viidi ja mille järgi maale esialgne nimi – Terra Papagalis – anti. Käibesse jäänud nimi tuleb aga portugalikeelsest sõnast braza, mis tähendab hõõguvat sütt. See nimi pandi punase puidu puudele pau-brasil, mis päikese käes söena hõõguvad ja mille kõva puit omal ajal väga hinnas oli.
Salvador da Bahia on kunagine Brasiilia koloniaal-ja orjakaubanduskeskus, riigi pealinn kuni 1763. aastani. Täna on ta mustanahalise Brasiilia sümbol, kus kõige eredamalt on säilinud Aafrika esivanemailt kaasa toodud kultuuritavad ja elustiil. Vanaema Ann on üks selle stiili sümboleid. See südamlik ja tohutu paks neegrimemm istus päevade kaupa oma lumivalges volangidega pitsilises kleidis Pelourinho väljakul, laskis end väikese raha eest pildistada ja müüs rasvast tilkuvaid pirukaid. Täpselt nii nagu Jorge Amado „Gabrielas”: „Neegritarid müütasid siis mingaud ja kuskussi, keedetud maisi, tapiokipirukaid.” Selle paiga suurima kirjaniku Amado muuseumis on väljas ka „Gabriela” eestikeelne tõlge. Vahetasime Anniga iga päev paar sõna, soovisime vastastikku kõike kaunist, uurisime, mis linnas uudist, ja soovisime edu ta pirukaärile. Selsamal väljakul kohtasime öiste pidustuste käigus ka tütarlast, ei mäletagi ta nime, kindlasti polnud ta täisealinegi, kes püüdis meile müüa marihuaanat, oma sõbrannat, mida iganes me tahtnud oleksime. Tahtsime, et vanaema Ann talle korraliku keretäie annaks, aga tarmuka tädi käed oleksid väsinud, enne kui ta kõik Brasiilia tänavalapsed läbi oleks sugenud.
Lennuki meeskonna jaoks sai Kõigi Pühakute lahe ääres asuv enam kui 2 miljoni elanikuga Salvador paigaks, kus tervitati 2000. aasta saabumist. Salvadori rikkama rahva jaoks oli linnas ehitatud kolm suurt piduplatsi tantsutelkide, külluslike laudade ja kikilipsustet mustade teenijatega. Lihtsamad inimesed pidasid oma suurt rahvapidu Barra rannal neegritrummide ja sambatantsude saatel.
Meie möllasime vaoshoitult koos valgema rahvaga uues jahisadamas, kus tulevikus loodetakse tervitada Volvo-regatist osavõtvaid ümbermaailmajahte. Meie giidiks sel peol oli Feida, lõbujanuline brasiillanna, kes, nagu siinses katoliiklikus raamistikus tavaks, esines päeval edasipüüdliku ja ontliku kodanikuna, õhtu saabudes tantsis end higiseks ja jõi meeletuks.
Karnevalimaa Brasiilia karnevalipealinnaks peetakse Rio de Janeirot ja tema Sambódromi. Kõige rõõmsamad karnevalid saavad tegelikult teoks just Salvadoris. Esimene karnevalipidu toimus Brasiilias 1641. aastal, inspiratsiooni saadi mõistagi Hispaaniast ja Portugalist, aga eks ta juured ulatu kusagile saturnaalide, bakhanaalide ja luperkaanideni. Esimest karnevali peeti sel puhul, et Dom João IV krooniti Lissabonis kuningaks.
Tänase karnevali keskmes on samba, mida esmakordselt esitati 1917. aastal. Sambakunsti tõid Riosse Bahia osariigi naised, kes läksid Brasiilia toonasesse pealinna tööd otsima. Tädi Ciata juures toimunud muusikute koosviibimisel loodi esimene 2/4 rütmis sambalugu „Pelo Telefone”. Algul hispaania kitarridel ja cavaquinho’del esitatud muusikale lisandusid kolmekümnendail järjest jõulisemalt trummid, hiljem võrsusid sambast bossa nova ja pagode.
Esimene sambakool Diexa Falar („las nad klatšivad”) loodi Rios 1928. Sambakoolid karnevalidel oma oskusi demonstreerivadki. Ja pääs tantsima ja higistama 1984. aastal ehitatud Sambódromile, 70 000 pealtvaataja ette, on siis nagu finaal, kuhu saavad igal aastal vaid valitud koolid. Sambakoolid võtavad nii harjutustel kui ka esinemistel oma ridadesse ka külalisi. Meie valisime samba õppimiseks lihtsama variandi – ühe Copacabana ööklubi. Aga midagi pole teha, põhjamaalane ärgu lootkugi oma keha nii liikuma saada kui latiino. Lootusetu! Ära suutsime siiski õppida selle, et tantsu ajal tuleb karjuda „o skindo, skindo” või „ziriguidum, ziriguidum”. Need sõnad ei tähenda midagi, aga aitavad meeleolu luua.
Rio karnevalide ajaks lahkuvad paljud pidustusi vulgaarseks ja kärarikkaks pidavad jõukad carioca’d linnast, viimastel aastatel on populaarseks saanud karnevaliaegsed laevareisid Buenos Airesesse.
Kuigi me karnevali ei näinud, saime osa teisest Salvadori kuulsast peost – olodum-festivalist. Olodum-ansamblisse kuulumine on peaaegu sama prestiižne kui olla poplaulja või modell. Tegelikult on tegu trummiansamblitega, mis kõrvulukustava mürina saatel mööda Salvadori vanalinna kitsaid tänavaid ja avaraid väljakuid veerevad. Ja mürina seest hakkab ka valge mees tasapisi rütmi tajuma, kõrv eristab erinevaid trumme, trummide dialoogi ja võitlust.
Võitlus on üldse üks musta maailma võtmesõnu. Võitlus toidu eest, võitlus valge mehega, võitlus musta naise pärast. Iga päev võib Salvadoris kas esinemas või harjutamas näha mõnd capoeira rühma. Need lihaselised noorukid, kes käte ja jalgadega kiireid ja tabamatuid lööke sooritavad, pole reeglina lihtsalt kaklejad, ehkki selle vana võitluskunsti harrastajate seas on ka palju pätipoisse. Capoeira on orjade poolt, kel relvad olid käest korjatud, loodud võitlusviis, mis tänaseks on arenenud esteetiliseks vaatemänguks, mida õpetatakse mitmes academia’s, aga ka lihtsalt mõne nurgataguse mestre juures. Spetsialistid jagavad selle „tantsu”, nagu nad oma ala hellitavalt nimetavad, kahte stiilirühma: angola ja regional. Esimene neist on teatraalsem ja aeglasem, teine kiirem, akrobaatilisem ja agressiivsem. Turistidele näidatakse linnaplatsidel tavaliselt regional’i ja kui keegi siis „tantsijatele” piisavalt suurt annetust ei raatsi teha, võib löökide täpsust omal nahal tunda saada. Mõnedki tantsijad ei harjuta mitte ainult relvitut võitlust, vaid ka lööke keppide ja nugadega.
See, et capoeira pole oma idee poolest siiski kuri üksteise tümitamine, saab selgeks, kui teada, et enamik capoeirista’dest on suured berimbau sõbrad.
See meloodiline instrument koosneb ühest tugevast peenikesest oksast, mis on tavaliselt kuni poolteist meetrit pikk. Oks on peaaegu