Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

hispaania keelt. Sõnaraamatu ja käte abil väga sisukat vestlust ikkagi ei arenda.

      Mõned uhked hooned (Parlamento, Palacio Salvo) ja monumendid, taevasse sirutuvad obeliskid, ilmestavad Montevideod, kus Plaza Independencia kõrval algavad hooramajad, pärastlõunal veerevad üle väljaku ja mööda 18. juuli (konstitutsiooni väljakuulutamine 1830) nimelist peatänavat hobuveokitel prügivedajad. Ehe, aga mõnevõrra kurb pilt.

      Montevideo üheks vaatamisväärsuseks on vanakraamikauplused, mis võistlevad väärikalt linna väheste muuseumidega. Üldse on Lõuna-Ameerika muuseumid, kui välja jätta näiteks moodsa kunsti muuseum Rios, meremuuseum ja kaunite kunstide muuseum Buenos Aireses ning veel mõni üksik, hoopis teistlaadi paigad kui Euroopas. Ekspositsiooni kujundamisega pole reeglina suurt vaeva nähtud, veel hullem on olukord selgitavate tekstidega, mis, kui nad ka olemas on, pakuvad teavet vaid olulisimas kohalikus keeles. Uruguay muuseumidele vajutab oma pitseri seegi, et riigi territooriumi on arheoloogid üsna napilt uurinud, ka indiaanlaste kultuurist on säilinud imevähe.

      Need, kes Montevideost kokkuvõttes siiski positiivse pildi loovad, on montevideños, rõõmsameelsed ja pretensioonitud kodanikud, kes armastavad kõike, mis on típica, ja ei muretse homse, ülehomse või oma olematu prestiiži pärast.

      Kes Montevideos Museo del Gaucho’sse ei viitsi minna, sel tasub lihtsalt tähelepanelikult mööda maad ringi sõita. Kui vähesed kõrgemad künkad (kuni 501 m) välja arvata, laiub sadade miilide kaupa laugjas pruuniks põlenud lauskmaa. Ja kusagil neil lagendikel, Brasiiliast Patagooniani, peaks ringi kappama gautšod ehk Lõuna-Ameerika kauboid. Kartmatud, õilsad ratsanikud, keda oleme filmidest ja raamatutest imetlema õppinud. Aga tegelikkuses müttavad neil aladel praegu ringi Caterpillari metsatöötraktorid ning vanad Fordi veoautod. Ja rahvusvahelised kompaniid ei tunne niisuguseid mõisteid nagu romantika või vabadus.

      Gautšodeks nimetasid indiaanlased vaeslapsi. Uruguays ja Brasiilias kutsuti gauderío’ks aga lihtsalt röövlit. Esimesed gautšod olid linnadest põgenenud hispaanlased, kelle lapsed sündisid abieludest indiaanlannadega ja alustasid erakuelu, mis linnameestele tundus metsik ja vägivaldne.

      Romantilistes legendides kirjeldatakse gautšosid kui üksildasi, füüsiliselt tugevaid, vabadust armastavaid karjuseid. Nad kandsid nahkset sombreerot, nahksaapaid, laiu pükse (bombacha) ja pontšot. Relvadeks on neil nuga (facón), lasso ja ,,kolm Mariat” ehk viskerelv (boleadoras), mis koosnes kolmest kivist või metallkuulist, mida nööri otsas keerutatakse ja siis looma pihta lennutatakse.

      Gautšod olid üllameelsed, kogu gautšo varandus kuulus ka ta sõpradele. Aeg-ajalt olid nad heas tujus, tulid pampast välja ja tegid tiiru pulpería’sse, kus ühe katuse all asuvad koloniaalkauplus ja kõrts, kus räägiti vanu sõjalugusid, vennastuti, mängiti kaardimängu truco’t, varjati neid, kes seadusesilma eest Andidesse põgenemas. Sääl joodi veini või džinni ning enne magamajäämist lauldi mõni payada – improviseeritud laul, mida esitati kahe mehega vaheldumisi ja mis võis tihti kesta tunde – või baguala, mida esitati bombo-trummi saatel.

      Üks neist lauludest, mida sageli kuuleb ja mille algversioon on pärit José Hernándeze gautšopoeemist „Martin Fierro” (1872), algab umbes nõnda:

      Ma istun siia, lauldes oma lugu, on põlvedel kitarr, mu vana lelu.

      Vaid laul toob südamesse rõõmu uut, nii nagu pampalinnul raagus puul, kes laulab videvikutaeva all.

      Kuid kibe vein on olnud minu elu.

      Järgneb pikk kirjeldus raskustest, sõjateedest, naisest ja lastest, karjast, hobustest. Martin Fierro on gautšode Kalevipoeg – alistamatu pampakangelane, kes võitleb ülekohtuga ja langeb selle ohvriks.

      No caballo, no gaucho. Ilma hobuseta pole ka gautšot. Hobuse eellased olid Lõuna-Ameerikas juba eelajaloolistel aegadel. Pliohippus’e ja Hippidion’i luid hoitakse tänini La Plata muuseumis Argentinas. Luude järgi otsustades olid need loomad, muide, palju ilusamad kui nende Euroopa sugulased Hipparion’id. Ent veel enne, kui esimesed indiaanlased üle Beringi väina jõudsid, surid need kaunid loomad välja. Nii pidid valged mehed oma koledad hobused siia kaasa tooma. Kuulsaimad Lõuna-Ameerika hobused on ilmselt olnud Manca ja Gato. Nende loomadega ratsutas gautšo Aimé-Felix Tschhiffely 1925–1928 Buenos Airesest New Yorki.

      Praegu armastavad kõik meessoost kodanikud, kes elavad väljaspool suurlinnu, end gautšodeks või isegi ,,väga gautšodeks” kutsuda, sest legendil on edu. Nagu kirjutab Alex Décotte irooniliselt: ,,Mis kõige hullem, tänapäeva gautšod kuuluvad ka organiseeritud ametiühingutesse.”