«Mstislav Sergejevitš, mis te arvate selle joogi kohta – ega me ennast ära ei mürgita?»
Ta tõmbas marsielaniku plaskust hammastega prundi välja, proovis vedelikku keele peal, sülitas: juua võib! Võttis mõne lonksu, kääksatas.
«Meie madeira moodi.»
Nüüd proovis ka Loss; vedelik oli paks, magusavõitu, tugeva lillelõhnaga. Nad jõid proovides poole plaskut tühjaks. Soontes levis soojus ja eriline kerge jõutunne, pea aga jäi selgeks.
Loss tõusis, ringutas, ajas enda sirgu – tal oli nii hea, kerge ja imelik olla selle teistsuguse taeva all, fantastiline une ja kummaline tunne valdas teda. Talle näis, nagu olekski tähtede ookeani lainetemurd ta siia toonud, nagu oleks ta uuesti sündinud uueks, tundmatuks eluks.
Gussev viis toidukorvi aparaadi sisse, kruvis luugi kõvasti kinni ja lükkas mütsi kuklasse.
«Päris tore, Mstislav Sergejevitš, ei ole kahju, et siia sõitsime.»
Nad otsustasid jälle kaldale minna ja õhtuni künklikul tasandikul ringi hulkuda. Lõbusalt vesteldes sammusid nad kaktuste vahel, vahetevahel hüppasid pikkade kergete hüpetega nendest üle. Varsti hakkasid läbi tihniku valendama kaldanõlvaku kivid.
Järsku Loss peatus. Vastikusejudin jooksis üle selja. Kolme sammu kaugusel, päris maa ligi, vahtisid neid lopsakate lehtede tagant suured, otsekui hobuse silmad, mida pooleldi katsid rusked laud. Vahtisid ainiti metsiku raevuga.
«Mis teiega juhtus?» küsis Gussev ja märkas samuti silmi. Pikemalt järele mõtlemata tulistas ta neid otsekohe, õhku paiskus tolmu. Silmad kadusid. «Ennäe, mihuke rämps!» Gussev pöördus ja tulistas veel kord suurtel ämblikujalgadel kiiresti põgenevat hallikaspruuni, harvade vöötidega kaetud rasvast keha. See oli tohutu suur ämblik, milliseid esineb Maa peal ainult sügavate merede põhjas. Ta pages tihnikusse.
IX. MAHAJÄETUD MAJA
Kanali kaldalt lähema saluni läksid Loss ja Gussev mööda kõrbenud hallikaspruuni tolmust maapinda, hüppasid üle varisevate kitsaste kanalite, sammusid ringi ümber kuivanud tiikide. Siin-seal paistsid poolummistunud nõvades liiva sees praamide roostetanud kered.
Mõnes kohas läigatasid elutul, kõledal tasandikul kumerad kettad, mille läbimõõt oli umbes meeter. Nende ketaste helkivad laigud kulgesid sakiliste mägede juurest mööda kinkusid metsatukkade ja varemete poole.
Kahe kingu vahel kasvas grupp madalaid, laiaharulisi, lamedate latvadega hallikaspruune puid. Nende oksad olid jändrikud ja kõvad, lehestik meenutas peent sammalt, tüved olid soonelised ja pahklikud. Salu serval rippusid puude vahel okkalise võrgu jäänused.
Mehed astusid metsatukka, Gussev kummardus ja lükkas jalaga – põrmu seest veeres välja vigastatud inimpealuu, selle hammaste vahel läigatas metall. Siin oli umbne. Tuuletus leitsakus langesid alla sammaldunud okste ähmased varjud. Mõne sammu järel sattusid nad taas kumerale kettale, mis oli kruvitud ümmarguse metallkaevu servade külge. Metsatuka lõpus paistsid varemed – nagu plahvatuse läbi segipaisatud paksud telliskivimüürid, kiviprügimäed, metalltalade kooldunud otsad.
«Majad on õhku lastud, Mstislav Sergejevitš,» lausus Gussev. «Paistab, et siin on nad kõvasti ragistanud. Neid tükke me tunneme.»
Prahihunnikule ilmus suur ämblik ja jooksis alla mööda purunenud müüri serva. Gussev tulistas. Ämblik hüppas kõrgele üles ja langes seejärel selili maha. Otsekohe jooksis teine ämblik maja tagant puude poole, paisates õhku pruuni tolmu, sattus okkalisse võrku ja hakkas selles siplema, sirutades välja oma jalgu.
Metsatukast läksid Loss ja Gussev kingule ning laskusid siis teise salu poole, sinna, kus paistsid eemalt tellistest hooned ja üks teistest kõrgem kivimaja, mis olid kõik lamedate katustega. Kingu ja asula vahel olid näha jälle mõned kettad. Loss osutas nendele ja ütles:
«Tõenäoliselt on need veevärgi-, pneumaatiliste torude ja elektrijuhtmete kaevud. Näib, et see kõik on maha jäetud.» Nad ronisid üle okkalise võrgu, läksid metsatukast läbi ja jõudsid kiviplaatidega sillutatud avarasse õue. Selle lõpus paistis ebatavalise ja sünge arhitektuuriga maja. Ta siledad müürid läksid ülespoole kitsamaks ja lõppesid verimustast kivist massiivse karniisiga. Müürides leidusid pikad kitsad ja sügavad aknaavad nagu praod. Kaks soomustega kaetud, ülespoole peenemaks muutuvat sammast kandsid sissekäigu kohal pronksist bareljeefi – suletud silmadega puhkavat kuju. Lamedad astmed, mis asetsesid piki maja ühesa otsast teiseni, viisid madalate massiivsete uste juurde. Ronitaimede kuivanud väädid rippusid tumedate müüriplaatide vahel. Maja sarnanes suure hauakambriga.
Gussev katsus metallust õlaga lahti lükata. Surus peale – uks andis kriuksudes järele. Nad läbisid pimeda esiku ja astusid kõrgesse saali. Läbi kupliklaaside tungis sellesse valgust. Saal oli peaaegu tühi. Mõned ümberlükatud tabretid, tolmuse musta värvi linaga kaetud madal laud, kivipõrandal purunenud nõud, ukse lähedal mingisugune imeliku kujuga masin või seadeldis, mis koosnes ketastest, keradest ja metallvõrgust – kõik olid tolmukihiga kaetud.
Ähmane valgus langes kuldselt sädelevatele kullakatele seintele. Ülal ääristas neid lai mosaiikvööt. See kujutas nähtavasti ajaloosündmusi: kollanahaliste olevuste võitlust punanahksetega, merevoogusid neisse vööni vajunud inimese kujuga, sedasama kuju lendamas tähtede vahel, lahingustseene, metsloomade kallaletunge, karjustest aetavaid, imelike loomade karju, olustiku-, jahi-, tantsu-, sündimise ja matusepilte. See sünge mosaiikvööt ühines ukse kohal, kujutades seal tohutu suure reservuaari ehitamist.
«Imelik, imelik,» kordas Loss, ronides diivanitele, et mosaiiki paremini näha, «kõikjal ikka kordub see huvitav joonis, mis kujutab inimese pead. Teate, see on vägagi imelik.»
Selle ajaga avastas Gussev seinas vaevumärgatava ukse, see avanes sisetrepi poole, mis viis ähmasest valgusest üleujutatud laia võlvkäiku.
Seinte ääres ja käigu orvades seisid kivist ja pronksist raidkujud: torsod, pead, maskid, vaasikillud. Marmori ja pronksiga kaunistatud portaalide kaudu pääses siit siseruumidesse.
Gussev vaatas sisse madalatesse, seiskunud õhuga täidetud, nõrgalt valgustatud külgmistesse tubadesse. Ühes neist leidus kuivanud bassein, selles vedeles kõngenud ämblik. Teises – kildudeks löödud peegel, mis oli moodustanud ühe seina, põrandal – hunnik pehkinud riideräbalaid, ümberkukkunud mööbel, kappides – rõivajäänused.
Kolmandas toas paistis poodiumil kõrge kumera lae all, kust langes alla valgust, lai ase. Sellelt rippus poolest saadik alla marsielaniku luukere. Kõikjal võis märgata ägeda võitluse jälgi. Nurgas konutas poolistukil teine luukere.
Siin leidis Gussev prahi seest mõned esemed vermitud raskest metallist, mis olid nähtavasti ehted, naiste tarbeasjad, ja lisaks veel väikesed nõud värvilisest kivist. Ta võttis luukere pehkinud rõivaste pealt ketikesega ühendatud kaks suurt tumekuldset kivi, mis näisid helendavat.
«Läheb vaja,» ütles Gussev, «kingin Maškale …»
Loss uuris koridoris raidkuju. Marsielanike teravaninaliste peade, merekoletiste, värvitud maskide ja kokkukleebitud vaaside hulgas, mis nii imelikult sarnanesid oma kontuuride ja mustri poolest etruskide amforatega, köitis ta tähelepanu suur rinnakuju. See kujutas alasti naist sassis juuste ja tigeda ebasümmeetrilise näoga. Pea ümber oli tal tähtedest koosnev kuldne võru, mis läks lauba kohal üle peeneks parabooliks, mille sees asusid kaks kuuli: üks oli rubiinpunane ja teine tellisevärvi.
Võimuka näo joontes oli midagi erutavalt tuttavat, mis kerkis esile sõnakuulmatust mälust. Raidkuju kõrval seinas mustendas väike võretatud nišš. Loss pistis sõrmed varbade vahelt läbi, kuid võre ei andnud järele. Ta süütas tiku ja nägi nišis pehkinud padjakesel kuldset maski. See kujutas laiade põsenukkidega mehe nägu rahulikult suletud silmadega. Kuukujuline suu oli naerul. Nina oli terav, konksjas. Otsaesisel kulmude vahel oli muhk, mis meenutas suurendatud kiilisilma. See oli sama pea, mida kujutas mosaiik esimeses