Punase Koidu tänavale Petrogradis ilmus kummaline kuulutus: väike hall paberileht oli kinnitatud tühja maja seinale, millelt krohv oli tükati maha varisenud. Mööda minnes nägi ameerika ajalehe korrespondent Archibald Skyles kuulutuse ees seismas puhtas sitskleidis paljaste jalgadega noort naist; huuli liigutades luges naine kuulutust. Ta väsinud meeldiv nägu ei väljendanud imestust, silmad olid ükskõiksed, sinised, pisut meeletud. Naine lükkas lainelise juuksekihara kõrva taha, võttis kõnniteelt oma aedviljakorvi ja läks üle tänava.
Kuulutus vääris tõepoolest tähelepanu. Skyles luges selle uudishimulikult läbi, astus lähemale, äigas käega üle silmade ja luges veel kord. «Twenty three,» lausus ta viimaks, mis tähendas vististi: «Sarvik söögu mind koos naha ja karvadega.»
Kuulutuses seisis:
«Insener M. S. Loss kutsub kodanikke, kes soovivad temaga koos 18. augustil Marsi peale lennata, tulla isiklikult läbi rääkima kella 6 kuni 8 õhtul. Ždanovi kaldatee, maja 11, hoovis.»
See oli kirjutatud päris tavaliselt ja lihtsalt, hariliku tindipliiatsiga.
Skyles katsus tahtmatult pulssi: see oli normaalne. Heitis pilgu kronomeetrile: kell näitas 16.10, 17. augustil 192… aastal. Tasakaaluka mehisusega oli Skyles valmis läbi elama kõike selles pöörases linnas, kuid naeltega majaseina külge löödud kuulutus mõjus talle põrutavalt.
Tuul lõõtsus läbi tühja Punase Koidu tänava. Mitmekordsete majade aknad, millest mõned olid purustatud, mõned laudadega kinni löödud, näisid elututena – ükski inimene ei vaadanud välja tänavale. Noor naine oli asetanud korvi kõnniteele, seisis teisel pool tänavat ja silmitses Skylesi. Ta kaunis nägu näis rahulikuna ja väsinuna.
Skylesi põselihased liigatasid. Ta otsis taskust vana kirjaümbriku ja märkis sellele Lossi aadressi. Samal hetkel seisatas kuulutuse ees pikakasvuline ja laiaõlgne palja peaga mees; riietuse järgi võis teda pidada sõduriks: tal oli seljas ilma vööta kalevist pluus, jalgade ümber sääresidemed. Tegevusetusest oli ta käed tasku pistnud. Tugev kukal tõmbus pingule, kui ta kuulutust lugema hakkas.
«No see on alles mees – näe, kuhu sihib, – Marsile!» ütles ta heatujuliselt ja pööras Skylesi poole oma päevitunud muretu näo. Põiki üle ta meelekoha valendas arm. Silmad olid hallikalt sõstrakarva ja nagu tol naiselgi – sädelevad. (Skyles oli juba ammugi tähele pannud neid sädemeid venelaste silmades ja ta oli isegi ühes artiklis ära märkinud: «… Kindla ilme puudumine nendes silmades, ajuti pilge, ajuti meeletu julgus, ja lõpuks arusaamatu üleolek nende pilgus – puudutavad eurooplast väga valusalt».)
«Aga kui võtta ja lennata koos temaga, mis seal’s on,» lausus jälle sõdur lihtsameelselt muiates ja uuris samal ajal kähku Skylesi pealaest jalatallani. Äkki vidutas mets silmi ja naeratus kadus ta näolt. Ta vaatas tähelepanelikult üle tänava paljaste jalgadega naise otsa, kes seisis endiselt liikumatult korvi kõrval. Mees noogutas lõuaga ja ütles naisele:
«Mis sa seisad, Maša? (Too pilgutas kiiresti silmi.) Võiksid koju minna. (Naine tammus väikeste tolmuste jalgadega paigal, ohkas, langetas pea.) Mine, mine, ma tulen varsti.»
Naine võttis korvi ja läks.
Sõdur ütles: «Sain lahti põrutuse ja haavatasaamise tõttu. Longin ringi, loen kuulutusi, – igavus tapab ära.»
«Kas te kavatsete selle kuulutuse peale minna?» küsis Skyles.
«Kindlasti lähen.»
«Kuid see on ju rumalus – lennata õhutühjas ruumis viiskümmend miljonit kilomeetrit.»
«Pole midagi öelda – päris kauge.»
«See on pettus või jamps.»
«Kõik võib olla.»
Skyles pilutas nüüd samuti silmi ja vaatles sõdurit täpselt nii, nagu sõdur oli teda silmitsenud: pilkavalt, arusaamatu üleoleva ilmega; temas kihvatas ja ta pöördus minema Neeva suunas. Astus kindlalt pikkade sammudega. Puiestikus istus pingile, pistis käe tasku, kus hoidis nagu vana suitsumees kunagi lahtiselt tubakat, toppis ainsa pöidlaliigutusega piibukaha täis, süütas põlema ja sirutas jalad välja.
Puiestikus kohisesid vanad pärnad, õhk oli niiske ja soe. Liivahunnikul, üksipäini kogu puiestikus, istus nähtavasti juba mõnda aega tipulise määrdunud särgiga püksatu poisipõngerjas. Tuul sasis hooti ta heledaid pehmeid juukseid. Poisike hoidis käes nöörijuppi, mille otsa oli jalgapidi seotud vana turris sulgedega vares. Lind kössitas pahasena ja tigedana ning vahtis nagu jõnglanegi Skylesile otsa. Järsku – see kestis vaid mõne silmapilgu – oleks nagu pilveke tumestanud Skylesi teadvust, ta pea lõi pööritama: kas ei näe ta kõike seda unes? … Poisike, vares, tühjad majad, inimlagedad tänavad, möödakäijate imelikud pilgud ja naeltega seina külge löödud väike kuulutus – kutse lennata maailmaruumi … Skyles kiskus sisse kanget tubakasuitsu. Keeras lahti Petrogradi plaani ja vedades sellele piibupitsiga, otsis üles Ždanovi kaldatee.
II. LOSSI TÖÖKOJAS
Skyles astus õue, mis oli täis roostetanud rauakolu ja tsementtünne. Kidur rohi kasvas prahihunnikutel, sassis traadipundarde ja lõhutud tööpinkide vahel, õue lõpus helkisid loojangukumas kõrge kuuri tolmused aknad. Kuuri väheldane uks oli paokil, lävel kükitas tööline ja segas topsikus mennikut. Skylesi küsimusele, kas ta võiks insener Lossiga kokku saada, osutas tööline peanoogutusega kuuri sisemusse. Skyles astus sisse.
Kuur oli õige viletsasti valgustatud – laua kohal, millele oli kuhjatud jooniseid ja raamatuid, põles koonusekujulises plekk-kuplis elektripirn. Kuuri sügavuses paistsid laeni ulatuvad tellingud. Sealsamas lõõmas ääs, mida tööline lõõtsaga lõkkele puhus. Tellingurägastikus läikis tihedasti neetidega kaetud sfäärilise keha metalne pind. Lahtise värava läbi paistsid taevas purpursed loojanguvöödid ja mere kohalt tõusnud pilverünkad.
Ääsi juures töötav tööline ütles vaikselt: «Teie juurde, Mstislav Sergejevitš.»
Tellingute tagant ilmus keskmist kasvu tugeva kehaehitusega mees. Ta tihedad, mütsitaoliselt pead katvad juuksed olid hallid. Nägu oli noor, raseeritud, ilusa suure suuga, teraste heledate pilkumatute silmadega, mis näisid lendlevat ta näos. Seljas oli tal räpane linane särk, rinna eest lahti, jalas nööriga vöötatud lapitud püksid. Käes hoidis ta määrdunud joonist. Ligemale tulles püüdis ta särgi rinnaesist kinni panna nööbi abil, mida ei olnud olemaski.
«Tulite kuulutuse peale? Tahate lennata?» küsis ta kumeda häälega ja näitas Skylesile tooli varjatatud lambi all, istus ise ta vastu teisele poole lauda, pani joonise kõrvale ja hakkas piipu toppima. See oligi insener Mstislav Sergejevitš Loss …
Ta langetas pilgu ja süütas tiku; tuluke valgustas altpoolt ta tugevat nägu, kaht kortsu – murejoont – suu ääres, laiu ninasõõrmeid, pikki tumedaid ripsmeid. Skyles jäi muljega rahule. Ta ütles Lossile, et lennata ta ei kavatse, kuid et ta oli lugenud kuulutust Punase Koidu tänaval ja peab oma kohuseks tutvustada oma lugejatele niisugust haruldast ja sensatsioonilist planeetidevahelise ühenduse projekti. Loss kuulas, vaadates oma pilkumatute heledate silmadega ainiti talle näkku.
«Kahju, et te ei taha minuga kaasa lennata, väga kahju,» vangutas ta pead. «Inimesed hoiduvad minust eemale nagu hullumeelsest. Nelja päeva pärast lahkun ma Maa pealt, kuid seniajani pole suutnud endale teekaaslast leida.» Ta süütas jälle tiku ja puhus suitsujoa õhku. «Milliseid andmeid te vajate?»
«Eriti väljapaistvaid üksikasju teie eluloost.»
«Seda pole kellelegi vaja,» lausus Loss, «selles ei ole midagi tähelepanuväärset, õppisin vaskkrosside eest, kaheteistkümneaastaselt hakkasin oma käe peal elama. Noorus, õpinguaastad, töö, teenistus – ei ole ühtegi üksikasja, mis võiks teie lugejaid huvitada, ei midagi tähelepanuväärset, peale …» Loss süngestus järsku, kortsud suu juures tulid selgesti nähtavale. «Niisiis … Selle masina kallal,» – ta osutas piibuga tellingute poole, «töötan ammu. Ehitamist alustasin kahe aasta eest. Kõik!»
«Umbes mitme kuuga kavatsete ületada vahemaa, mis lahutab Maad Marsist?» küsis Skyles, vaadates pliiatsiotsa.»
«Üheksa või kümne tunniga, ma arvan, mitte kauem.»
«Ahaa!» lausus seepeale Skyles, punastas seejärel ja liigutas põselihaseid. «Ma oleksin teile väga tänulik,» ütles ta meelitava viisakusega, «kui te usaldaksite mind ja suhtuksite