«No ava silmad, vaata mulle otsa, jäta minuga jumalaga!» Naine räägib kaebliku vaevukuuldava häälega: «Aja apen, aja apen.» Ta lapselik, õige vaikne, kaeblik hääleke tahab ütelda: «Ava aken.» Õudsem hirmust on kaastunne tema vastu, selle hääle vastu. «Katja, Katja, vaata mulle otsa!» Loss suudleb ta põski, ta laupa, ta suletud lauge. Naise kõri vabiseb, rind kerkib katkendlikult, sõrmed on klammerdunud tekiserva. «Katja, Katja, mis sinuga on?» Ta ei vasta, lahkub … Ajab ennast küünarnukkidele üles, kergitab rinda, justkui lükkaks teda keegi altpoolt, piinaks. Armas peake langeb tahapoole … Naise keha laskub alla, vajub asemesse. Lõug langeb alla. Meeleheitest haaratud Loss võtab naise keha ümbert kinni, surub end tema vastu.
… Ei, ei, ei, – surmaga ei saa leppida … Loss tõusis koikult, võttis laualt paberossikarbi, süütas paberossi ning kõndis, mõnda aega pimedas kuuris. Seejärel astus teleskoobi trepile, leidis otsija abil Marsi, mis oli tõusnud juba Petrogradi kohale.
Riiulid ja laud, millel Maša valmistas kehva toitu olid alati korras ja puhtad. Nikerdustega kaetud tammepuust uks avanes kahekordsest aknareast valgustatud saali. Purustatud aknad olid laudadega kinni löödud, lagi oli paiguti sisse langenud. Tuulistel öödel mässas seal ulgudes tuul, jooksid ringi rotid. Maša istus laua ääres. Priimus kohises. Eemalt kandis tuul tuppa nukra kellaheli – kell lõi kaks. Gussev ei tulnud. Maša mõtles:
«Mida ta otsib, mis tal puudub? Aina otsib midagi, rahutu hing, Aljoša, Aljoša …»
Maša ripsmetele veeresid pisarad, ta pühkis nad kiirustamata ära ja jäi siis käsipõsakil istuma. Pea kohal lendas ning lendas lõbus naine lõbusate lastega. Maša mõtles selle naise kohta: «Kui mina oleksin niisugune – kuhugi poleks ta mu juurest läinud.»
Gussev ütles talle, et sõidab kaugele ära, aga kuhu – seda Maša ei teadnud ega julgenud küsida. Ta märkas ise ka, et mehel on raske elada temaga selles imelises toas, vaikuses, ilma senise vabaduseta, et mees seda ei talu. Öösel näeb midagi unes – kiristab hambaid, karjatab kumedalt, tõuseb voodis istukile ja hingeldab, – hambad kokku surutud, nägu ja rind higine. Heidab jälle pikali, uinub, hommikul aga on morn, ei leia endale kusagil kohta. Maša oli mehe vastu väga vagune, püüdis igati ta meele järgi olla, – oli emast arukam. Seepärast mees armastas ja haletses teda, kuid niipea kui saabus hommik, muudkui otsis aga, kuhu võiks minna. Maša teenis, tõi koju palga arvel saadavad toiduained. Raha ei olnud neil sageli üldse. Gussev haaras kinni mitmesugustest töödest, kuid jättis varsti pooleli.
«Vanamehed rääkisid, et Hiinas on olemas kuldne põllusiil,» kõneles ta tihti, «sihukest kohta seal vist küll ei ole, kuid see maa on tõepoolest meile veel võõras, – lähen õige Hiinasse, Maša, vaatan, mismoodi seal on.»
Surmahirmuga ootas Maša seda tundi, millal Gussev ära läheb. Peale tema ei olnud Mašal maailmas kedagi teist. Viieteistkümneaastaselt hakkas ta teenima müüjannana kauplustes, piletimüüjana Neeva laevukestel. Oli elanud üksinda ja rõõmuta. Aasta eest pühade ajal tutvus ta pargis pingil istudes Gusseviga. Mees küsis: «Näen, et istute üksi, lubate ehk teiega aega mööda saata, üksinda on igav?»
Maša oli silmitsenud Gussevit – nägu meeldiv, silmad lõbusad, heasüdamlikud ja pealegi oli mees kaine. «Mul ei ole midagi selle vastu,» oli ta vastanud. Nii jalutasidki nad pargis kuni õhtuni, Gussev jutustas sõdadest, rünnakutest, ülestõusudest – seda, mida ei leia üheski raamatus. Saatis Mašat ta korterini ja hakkas sellest ajast peale tema juures käima. Maša armus temasse ja nad hakkasid koos elama.
Teevesi kees. Maša tõstis teekatla tule pealt ära ning jäi jälle vaikselt istuma. Juba ammu kuulis ta mingisugust krabinat ukse taga, tühjas saalis. Kuid ta oli nii nukker, et ei kuulatanud. Nüüd aga kuulis ta selgesti – sealt kostsid kellegi tatsuvad sammud. Maša avas kähku ukse ja pistis pea saali. Ühe akna kaudu tungis saali tänavalaterna valgus ja heitis mõnele madalale sambale mullikujulisi valguselaike. Sammaste vahel nägi Maša hallijuukselist vanameest ilma mütsita, pikas palitus, – too seisis, kael õieli, ja silmitses Mašat. Mašal nõtkusid põlved.
«Mida te siit tahate?» küsis ta sosinal. Vanamees ajas kaela veel rohkem õieli ja vaatas niiviisi Mašat. Siis tõstis ähvardavalt nimetissõrme. Maša lõi hooga ukse kinni, ta süda peksles kõvasti. Ta kuulatas – sammudekõla näis nüüd eemalduvat: vististi sammus vanamees mööda paraadtreppi alla.
Peagi kostsid saali teisest otsast ta mehe kiired, jõulised sammud. Gussev astus sisse reipana ja tahmasena.
«Vala õige pesuvett,» lausus Gussev, avades oma pluusikaeluse, «homme sõidame minema, jumalaga! Kas tee on sul kuum? See on hea.» Ta pesi näo, tugeva kaela ja käed kuni küünarnukkideni puhtaks, ennast kuivatades heitis silmanurgast pilgu naisele.
«Jäta juba, ega ma ära ei kao, tulen tagasi. Seitse aastat ei saanud minust jagu ei kuulid ega täägid. Minu surmatund on alles kaugel – märk ei ole veel tehtud. Aga surmast niikuinii pääsu ei ole: kärbes riivab mööda lennates käpakesega – kukud siruli ja oledki valmis.»
Ta istus laua äärde, kooris keedetud kartuli, murdis pooleks ja kastis soola sisse.
«Homseks pane valmis puhas pesu, kaks vahetust – särgid, aluspüksid, jalanartsud. Ära unusta naasklit ja seepi. Mis on – oled jälle nutnud?»
«Ehmatasin,» vastas Maša ja keeras näo ära, «keegi vanamees käib siin kogu aeg ringi, ähvardas näpuga. Aljoša, ära sõida.»
«Ah siis sellepärast mitte sõita, et vanamees näpuga ähvardas?»
«See ähvardamine tähendab halba.»
«Kahju, et ma ära sõidan, muidu ajaksin selle taadinässiga tõsise jutu maha. See on kindlasti mõni endistest kohalikest, kes kolab öösiti ringi, manab, tahab välja süüa,»
«Aljoša, sa tuled minu juurde tagasi?»
«Kui ütlesin, et tulen, siis tähendab – tulen. Oh sind, rahutut, küll!»
«Kaugele sa sõidad?»
Gussev vilistas, noogutas lae poole ja silmadega naeratades valas kuuma teed alustassile.
«Lendan pilvede taha, nagu see eit.»
Maša laskis ainult pea longu. Gussev haigutas, hakkas ennast riidest lahti võtma. Maša koristas käratult nõud ja istus sokke nõeluma, tõstmata silmi. Kui ta voodi juurde astus, Gussev juba magas pannud käe rinnale ja sulgenud rahulikult silmad. Üle Maša põskede veeresid pisarad, sest mees oli talle nii väga kallis ja ta igatses nii väga mehe mässulise südame järele: «Kuhu ta lendab, mida otsib?»
Koidikul Maša tõusis, puhastas mehe rõivad, pani puhta pesu kotti. Gussev ärkas. Jõi teed, naljatas, silitas Maša põske. Jättis naisele raha – suure paki. Heitis koti selga, seisatas lävel ja suudles Mašat. Nii ei saanudki naine teada, kuhu ta sõitis.
V. LENNU ALGUS
Lossi töötoa ette hoonestamata maa-alale hakkas kogunema inimesi: Nad tulid kaldateelt, ruttasid Peetri saare poolt, kogunesid gruppidesse, silmitsesid madalat päikest, mis heitis pilvede vahelt alla laia kiirtevihu. Algasid kõnelused:
«Mispärast rahvas koguneb – kas keegi on tapetud või?
«Kohe lendavad Marsile.»
«Ennäe, milleni oleme jõudnud, see veel puudus!»
«Mis te seletate? Kes lendab?
«Võeti vanglast kaks bandiiti, pannakse teraskuuli ja saadetakse Marsile, katseks.»
«Ärge luisake, tõepoolest!»
«Küll on kaabakad, neil pole inimestest kahju! …»
«See tähendab, keda te «nende» all mõtlete?»
«Teie, kodanik, ärge kohe külge hakake.»
«Muidugi on see mõnitamine.»
«Küll