„See on suurepärane,“ ütles ta. „Ma olen viimasel aja üsna hõivatud olnud, aga eks me püüa aega leida.“
Ei Avery isa ega ka Kirova ei paistnud märkavat tõrjuvat allteksti, kuid Avery silmis välgatas midagi, mis ütles, et Lissa sõnum oli kohale jõudnud.
„Tänan,“ lausus ta. Kui ma just ei eksi, siis oli ta näost näha tõelist haavumist. „Ma olen kindel, et saame kokkuleppele.“
„Hästi, hästi,“ ütles härra Lazar, märkamata tüdrukute draamat. „Võib-olla te saate näidata Averyle külalismaja? Ta seab end idatiivas sisse.“
„Muidugi,“ vastas Lissa, soovides, et võiks teha kõike muud, aga mitte seda.
Tema, Christian ja Avery asutasid minekule, kuid samal hetkel tuli kaks meest sisse. Üks oli moroi, meist veidi noorem, teine oli veidi üle kahekümnene dampiir – kaitsja, kui otsustada karmi, tõsise näoilme järgi.
„Ahah, oletegi kohal,“ sõnas härra Lazar, kutsudes noormehed sisse. Ta asetas käe poisi õlale. „See on minu poeg Reed. Ta on keskkooli eelviimases klassis ja hakkab siin tundides käima. Ta on väga põnevil.“
Tegelikult paistis Reed olevat kõike muud kui põnevil. Ta oli ilmselt kõige turtsakam poiss, keda olen kohanud. Kui ma pean kunagi mängima pahura teismelise osa, võiksin Reed Lazarilt õppida pahuruse kohta kõike. Ta oli sama kena välimuse ja kaunite näojoontega nagu Avery, kuid neid rikkus grimass, mis paistis olevat otsekui kleebitud ta näole. Härra Lazar tutvustas Reedile teisi. Reedi ainuke vastus oli kurguhäälne tervitus.
„Ja see on Simon, Avery kaitsja,“ jätkas härra Lazar. „Loomulikult ei pea ta koolilinnakus kogu aeg Averyga olema. Te teate, kuidas see käib. Ent olen kindel, et näete teda linnakus.“
Lootsin, et mitte. Ta ei paistnud nii ebameeldiv kui Reed, kuid tal tundus olevat kibestunud loomus, mis on isegi kaitsjate kohta äärmuslik. Äkitselt oli mul Averyst isegi kahju. Kui see on ta ainuke seltskond, siis tahaksin hirmsasti sõbrustada kellegi Lissa-sugusega. Aga Lissa oli teinud selgeks, et ta ei osale Tatjana sepitsustes. Pikemalt juttu tegemata juhatasid Lissa ja Christian Avery külalismajja ning lahkusid otsekohe. Tavaliselt oleks Lissa jäänud ja aidanud Averyl end sisse seada ning pakkunud, et nad võiksid hiljem koos sööma minna. Aga mitte seekord. Mitte sel juhul, kui on tegemist varjatud tagamõtetega.
Tulin hotellis tagasi enda kehasse. Ma teadsin, et ei peaks hoolima akadeemia elust ega Averyle kaasa tundma. Ometi, siin lebades ja pimedusse vahtides, ei saanud ma midagi parata, et tundsin sellest kohtumisest rahulolu – jah, väga isekat rahulolu: Lissa ei hakka niipea uut sõpra otsima.
Neli
MIS TAHES MUUL AJAL OLEKSIN RÕÕMUGA Moskvas ringi vaadanud. Sydney oli meie reisi planeerinud nii, et linna jõudes oleks meil enne Siberisse minevale rongile istumist mõni tund aega. See annab meile võimaluse ringi kõndida ja midagi hamba alla haarata, kuigi Sydney tahtis olla kindel, et oleme turvaliselt jaamahoones, enne kui väljas liiga pimedaks läheb. Ta ei tahtnud riskida, hoolimata minu väidetest mu osavusest või molnija märkidest.
Mul oli ükskõik, kuidas me oma aega veedame. Peaasi, et saan Dimitrile jälile, kõik muu pole tähtis. Seega jalutasime Sydneyga sihitult ringi, tutvusime vaatamisväärsustega ja rääkisime väga vähe. Ma ei olnud varem Moskvas käinud. See oli ilus linn, õitsev ja täis inimesi ning kauplusi. Oleksin võinud päevade viisi seal olla, ostelda ja restoranides käia. Kohad, millest ma olin terve elu kuulnud – Kreml, Punane väljak, Suur Teater –, need kõik olid mul käeulatuses. Hoolimata sellest, kui lahe see kõik oli, püüdsin mõne hetke pärast linnamelu välja lülitada, sest see meenutas mulle… Dimitrit.
Dimitri oli mulle kogu aeg Venemaast rääkinud ja kinnitanud, et mulle meeldiks siin.
„Sinule tunduks see nagu muinasjutt,“ ütles ta mulle ükskord. See oli möödunud hilissügisel enne tunde toimunud treeningu ajal, enne esimest lund. Õhk oli olnud udune ja maapind kastest märg.
„Vabandust, seltsimees,“ vastasin, juukseid hobusesabasse sidudes. Dimitrile meeldis, kui ma kandsin juukseid lahtiselt, aga võitluspraktika ajal? Siis on pikad juuksed tülinaks. „Borg ja vanamoodne muusika ei kuulu õnneliku lõpu juurde, mida ma olen endale ette kujutanud.“
Dimitri saatis mulle oma harukordse, sundimatu naeratuse, mis kergitas ta silmanurki. „Borš, mitte borg. Ja ma olen su isuga tuttav. Kui sa oled väga näljane, siis sööd ka seda.“
„Nii et muinasjutu täideminekuks on vaja nälgida?“ Üle kõige meeldis mulle Dimitri kallal nokkida. Noh, kui suudlemine välja arvata.
„Ma räägin maast. Hoonetest. Mine ühte suurde linna – see ei sarnane ühegagi, mida sa oled varem näinud. USA-s ehitavad kõik ühtmoodi – alati suurtest, kogukatest plokkidest. Nii saab kiiresti ja lihtsalt. Aga Venemaal on hooneid, mis on nagu kunstiteosed. Need ongi kunst – isegi paljud tavalised, igapäevased hooned. Ja sellised kohad nagu Talvepalee ja Püha Kolmainu katedraal SanktPeterburgis? Need panevad sul hinge kinni.“
Dimitri nägu säras, kui ta meenutas kohti, mida ta oli näinud, ja rõõm muutis ta niigi kauni näo lausa jumalikuks. Ma arvan, et ta oleks võinud terve päeva neid mälestusmärke nimetada. Mu südames hakkas kõrvetama ainuüksi tema vaatamisest. Ja nagu alati, kui muretsesin, et võin muutuda haledaks või sentimentaalseks, heitsin nalja, et Dimitri tähelepanu kõrvale juhtida ja oma tundeid peita. See juhtis ta töölainele ja hakkasime harjutama.
Nüüd Sydneyga linnatänavatel kõndides soovisin, et saaksin selle nalja tagasi võtta ja kuulata Dimitrit oma kodumaast rääkimas. Oleksin andnud ei tea mida, et Dimitri oleks minuga siin nagu varem. Tal oli hoonete suhtes õigus. Enamik olid plokkidest koopiad hoonetest, mida võib leida nii USA-st kui ükskõik kust maailmas, aga mõned olid oivalised – eredaks värvitud, veidrate, ometi ilusate sibulakujuliste kuplitega kaunistatud. Kohati näis see kõik tõesti nagu teisest maailmast. Ja kogu aeg oli mul mõttes, et minu kõrval oleks pidanud olema Dimitri, kes näitaks mulle asju, seletaks neid. Oleksime võinud olla romantilisel kohtingul. Oleksime Dimitriga söönud eksootilistes restoranides ja läinud hilja õhtul tantsima. Mina oleksin võinud kanda üht oma moekatest kleitidest, mille pidin Sankt-Peterburgi hotelli jätma. Niimoodi oleks see pidanud olema.
„Ebareaalne, mis? Nagu mõnest jutust pärit.“
Sydney hääl ehmatas mind ja taipasin, et olime jaamahoone ette seisma jäänud. Moskvas on neid mitu. Asjaolu, et Sydney kordas nii täpselt minu vestlust Dimitriga, saatis külmavärinad mööda mu selga alla – suuresti selle pärast, et tal oli õigus. Jaamahoonel ei olnud sibulakupleid, kuid sellegipoolest nägi see välja justkui juturaamatust pärit, midagi Tuhkatriinu palee ja piparkoogimaja vahepealset. Sellel oli kõrge võlvkatus ja tornid kummaski otsas. Valgetel seintel olid siin-seal paljastunud pruunid telliskivid ja roheline mosaiik, muutes selle justkui triibuliseks. USA-s oleks mõned seda maitsetuks pidanud. Minu silmale oli see ilus.
Tundsin, kuidas pisarad silmi tungisid, mõeldes, mida Dimitri oleks selle hoone kohta öelnud. Arvatavasti oleks see talle meeldinud, nagu siin kõik talle meeldis. Taibanud, et Sydney ootas vastust, neelasin alla oma leina ja mängisin kergemeelset teismelist. „Võib-olla midagi loost, mis räägib raudteejaamast.“
Sydney kergitas kulme, üllatudes minu ükskõiksusest, kuid ta ei hakanud midagi pärima. Kes võiks öelda? Kui jätkaksin sarkastiliste märkustega, võib-olla siis Sydney ärrituks ja jätaks mu sinnapaika. Ent siiski kahtlesin, et mul sedamoodi võiks vedada. Olin üsna kindel, et tema hirm ülemuste ees ületab igasugused muud tunded, mis tal minu suhtes võivad olla.
Me sõitsime esimese klassi vaguni kupees, mis osutus palju väiksemaks, kui olin arvanud. Kummalgi pool oli iste, mis muutus voodiks, aken, ja teler kõrgel seinal. Ilmselt pidi see meil aitama aega veeta, kuid minul oli raskusi vene televisooni jälgimisega – mitte ainult keele pärast, vaid ka seetõttu, et mõned show’d olid sõna otses mõttes kummalised. Ent Sydneyl ja minul oli kummalgi oma koht, ehkki kupee oli palju