Lissa ohkas uuesti. „Adrian ütleb, et temaga on kõik korras. Ta käib Rose’il unenägudes külas. Ma annaksin ei tea mida, kui suudaksin seda teha. Ma saan tervendamisega üha paremini hakkama ja auravärk on ka selge. Aga unenägudes veel ei õnnestu käia.“
Teadmine, et Lissa igatseb minu järele, tegi mulle vaat et rohkemgi haiget, kui ta oleks mu oma elust lõplikult välja visanud. Ma pole kunagi tahtnud talle haiget teha. Isegi kui mul oli tunne, et ta kontrollib mu elu, mis vihastas mind, ei vihanud ma teda tegelikult mitte kunagi. Ma armastasin teda nagu lihast õde ega suutnud taluda mõtet, et ta minu pärast kannatab. Kuidas meie suhted olid nii sassi läinud?
Lissa ja Christian istusid end mugavalt tundes ja vaikides, ammutades teineteiselt jõudu ja armastust. Nendelgi oli olemas see, mis oli minul ja Dimitril – selline tunnetus ühtsusest ja intiimsusest, et tihtipeale polnud sõnu vajagi. Christian libistas sõrmed läbi Lissa juuste ja kuigi ma ei näinud seda nii hästi läbi Lissa silmade, võisin ette kujutada, kuidas ta heleblondid juuksed hiilgavad vikerkaarevärvides värvilisest aknaklaasist paistvas valguses. Christian torkas mõned pikad lokid Lissa kõrva taha ja kallutas siis tüdruku pea taha, langetades huuled ta suule. Suudlus algas kerge ja armsana, siis muutus aegamisi tugevamaks, soojus levis poisi suult Lissa suule.
Oh-oh, mõtlesin. Võib-olla on nüüd ikkagi aeg tagasi tõmbuda. Kuid Lissa lõpetas suudluse enne, kui ma jõudsin kaduda.
„On aeg,“ lausus ta kahetsevalt. „Me peame minema.“
Pilk Christiani kristallsinistes silmades rääkis teist keelt. „Võib-olla on sinu jaoks nüüd parim aeg kuningannale vastu astuda. Sa peaksid siia jääma – see oleks hea viis, kuidas iseloomu kasvatada.“
Lissa andis talle küünarnukiga kerge müksu ja enne püstitõusmist puudutas huultega ta laupa. „Mitte selle pärast ei taha sa, et ma jääksin, nii et ära mõtlegi mu tunnetega mängida.“
Nad lahkusid kirikust ja Christian pomises midagi tahtmisest jõuda mängust kaugemale, millega ta teenis veel ühe müksu. Nad suundusid haldushoone poole, mis asus keskkoolilinnaku südames. Kui esimesed märgid kevadest kõrvale jätta, nägi kõik välja samasugune, nagu enne minu lahkumist – vähemalt väliselt. Kivist hooned olid endiselt uhked ja aukartustäratavad. Kõrged, iidsed puud pidasid jätkuvalt vahti. Ja ometi olid personali ja õpilaste südameis toimunud muutused. Kõigil olid rünnakust järele jäänud haavad. Paljud meie inimesed olid tapetud ja kuigi tunnid jätkusid, valitses kõigi südames endiselt lein.
Lissa ja Christian jõudsid sihtkohta – haldushoone juurde. Lissa ei teadnud põhjust, miks teda kutsuti, teadis ainult seda, et Tatjana tahtis teda kokku viia mingi kuningasoost mehega, kes oli äsja akadeemiasse saabunud. Arvestades seda, kui paljude inimestega Tatjana teda viimasel ajal sundis kohtuma, ei mõelnud Lissa sellest suurt midagi. Ta sisenes koos Christianiga kabinetti, kus direktriss Kirova vestles ühe vanema moroi ja umbes meievanuse tüdrukuga.
„Ahaa, preili Dragomir. Siin te oletegi.“
Õpilasena olin Kirovaga ühtepuhku pahuksisse sattunud, ent nähes teda praegu, tabas mind midagi nostalgiataolist. Tundidest eemaldamine kakluse pärast tundus hullult parema variandina, kui Dimitrit otsides mööda Siberit konnata. Kirova oli ikka samasuguse linnuliku olemisega nagu alati, samad prillid ninaotsal rippumas. Mees ja tüdruk tõusid püsti ning Kirova viipas nende poole käega.
„Saage tuttavaks – Eugene Lazar ja tema tütar Avery.“ Kirova pöördus Lissa poole. „Vassilissa Dragomir ja Christian Ozera.“
Seejärel võeti üksteiselt mõõtu. Lazar on kuninglik nimi, kuid see polnud mingi üllatus, sest kohtumise algatajaks oli Tatjana. Härra Lazar naeratas Lissa kätt surudes kütkestavalt. Ta näis Christianit kohates veidi üllatunud, kuid naeratus jäi püsima. Loomulikult ei olnud sedasorti reaktsioonis Christiani jaoks midagi ebatavalist.
Strigoiks võis saada kahel viisil: kas enda valikul või väevõimuga. Strigoi võis muuta teise isiku – inimese, moroi või dampiiri –, juues nende verd ja siis neile strigoi verd tagasi andes. Nii oli juhtunud Dimitriga. Teine moodus, kuidas strigoiks saada, oli ainuomane moroidele – ja see toimus moroi vabal tahtel. Moroi, kes meelega tapab verd imedes inimese, muutub samuti strigoiks. Tavaliselt jõid moroid ainult vähestes, mittesurmavates kogustes verd inimestelt, kes olid sellega nõus. Kuid võtta nii palju, et see hävitab teise inimese elujõu? See pöörab moroi tumedate jõudude poolele, võttes neilt elementide võlujõu ja muutes nad pöördunud ebasurnuteks.
Just niimoodi olid Christiani vanemad talitanud. Nad olid meelega tapnud ja muutunud strigoideks, et saavutada igavene elu. Christian ei olnud kunagi näidanud üles soovi saada strigoiks, kuid kõik käitusid, otsekui tahaks ta seda kohe-kohe teha. (Olgem ausad, tema terav suhtumine ei teinud teda just populaarseks.) Paljusid tema lähisugulastest – vaatamata kuninglikule päritolule – välditi samuti ebaõiglaselt. Aga tema ja mina tegime rünnaku ajal koostööd, saates teise ilma terve karja strigoisid. Kuuldus sellest levis ja parandas ta mainet.
Kirova ei raisanud kunagi aega formaalsustele, seega asus ta kohe asja juurde. „Härra Lazar saab siin uueks direktoriks.“
Lissa huulil püsis veel mehele määratud viisakas naeratas, kuid ta pööras järsult pea Kirova poole. „Mida?“
„Ma astun tagasi,“ selgitas Kirova elutu ja ilmetu hääletooniga, mis oleks teinud au ükskõik millisele kaitsjale. „Aga ma jään õpetajana kooli edasi.“
„Teie hakkate õpetama?“ päris Christian uskmatult.
Kirova saatis talle jaheda pilgu. „Jah, härra Ozera. Alguses ma selle pärast kooli tulingi. Olen kindel, et kui kõvasti pingutan, meenub mulle, kuidas seda tehakse.“
„Aga miks?“ küsis Lissa. „Te teete head tööd.“
See oli enam-vähem tõsi. Vaatamata minu vaidlustele Kirovaga – tavaliselt reeglite rikkumise pärast – austasin teda sellegipoolest. Nagu Lissagi.
„Olen sellele juba mõnda aega mõelnud,“ selgitas Kirova. „Nüüd tundus selleks olevat paras aeg ja härra Lazar on väga võimekas juht.“
Lissa on üsna osav inimeste hindaja. Arvatavasti on see tingitud vaimuväe kõrvalmõjust, lisaks muutis vaimuvägi selle kasutajad väga-väga karismaatiliseks. Lissa arvas, et Kirova valetas, ja mina mõtlesin sedasama. Kui ma oleksin suutnud lugeda Christiani mõtteid, oleksin arvanud, et ka tema on sama meelt. Rünnak akadeemiale oli paljudes inimestes tekitanud paanikat, eriti kuninglikes moroides, ehkki rünnakuni viinud probleem oli ammuilma kõrvaldatud. Minu arvates oli siin Tatjana käsi mängus, sundides Kirovat tagasi astuma ja asendades ta kuningliku isikuga, et anda seeläbi teistele kuninglikele parema enesetunde.
Lissa ei lasknud oma tunnetel välja paista ja pöördus uuesti härra Lazari poole. „Oli väga kena teiega kohtuda. Kindlasti teete head tööd. Andke mulle teada, kui saan teie heaks midagi teha.“ Ta mängis suurepäraselt printsessi rolli. Üks ta paljudest annetest oli olla viisakas ja kena.
„Tegelikult,“ sõnas härra Lazar, „ongi midagi.“ Tal oli sügav, kõmisev hääl, mis täitis kogu ruumi. Ta viipas tütre poole. „Ma mõtlesin, et te võiksite Averyle kooli näidata ja aidata tal end sisse seada. Ta lõpetas eelmisel aastal, kuid aitab mind minu kohustes. Kuigi olen kindel, et ta veedaks parema meelega aega omaealiste seltsis.“
Avery naeratas ja Lissa pööras esimest korda tähelepanu temale. Avery oli ilus. Rabavalt ilus. Lissa oli ka ilus oma uhkete juuste ning jadeiitroheliste silmadega, mis olid omased tema perekonnale. Mina arvasin, et ta on sada korda ilusam kui Avery, kuid vanema tüdruku kõrval tundus Lissa tavalisena. Avery oli pikk ja sale nagu enamik moroisid, kuid teda oli õnnistatud ka seksikate vormidega. Selline rind, millega ka mind oli õnnistatud, oli moroide suurimaks ihaldusobjektiks, ja pikad pruunid juuksed ning sinakashallid silmad suurendasid ta veetlust.
„Ma luban, et ei muutu tüütuks,“ lausus Avery. „Kui