Väljas oli juba pime, kui rong jaamast lahkus. Mingil arusaamatul põhjusel väljus Moskva-Siberi rong alati õhtul. Veel ei olnud hilja, kuid Sydney ütles, et ta tahab magada, ja ma ei tahtnud teda veelgi vihasemaks ajada, kui ta juba oli. Kustutasime siis kõik tuled, välja arvatud tillukese lugemislambi minu voodi kõrval. Olin jaamast ostnud ühe ajakirja ja kuigi ma ei saanud keelest aru, ületasid pildid jumestusest ja riietest igasugused kultuuribarjäärid. Keerasin lehti nii vaikselt, kui sain, imetledes suviseid pluuse ja kleite, ning mõtlesin, millal – kui üldse kunagi – saan ma ise selliste asjade pärast muretsema hakata.
Pikali heites ei olnud ma väsinud, kuid sellegipoolest jäin kiiresti magama. Nägin unes veesuusatamist, kui äkki sulasid lained ja päike mu ümber toaks, mille seinte ääres oli riiulite viisi raamatuid. Laudadel seisid arvutite uusimad mudelid ja üle kõige valitses rahu. Olin Püha Vladimiri akadeemia raamatukogus.
Oigasin: „Oh, lase olla. Mitte täna.“
„Miks mitte täna? Miks mitte iga päev?“
Pöördusin ja leidsin end Adrian Ivaškovi ilusasse näkku vaatamas. Adrian oli moroi, kuninganna oli ta vanatädi ja tema oli veel üks, kelle olin koos vana eluga maha jätnud, asudes käsilolevale enesetapjalikule missioonile. Tal olid kaunid smaragdrohelised silmad, mille pilgust nii mõnedki tüdrukud minestasid, eriti kui siia lisada veel stiilselt sassis pruunid juuksed. Ta oli minusse veidi armunud ja tema oli ka põhjus, miks mul oli selleks reisiks nii palju raha. Ma olin talle augu pähe rääkinud, et seda saada.
„Tõsi,“ tunnistasin. „Eks ma vist pean olema õnnelik, et sa ainult korra nädalas välja ilmud.“
Adrian irvitas ja istus puust toolile tagurpidi. Ta oli pikk nagu enamik moroisid, kõhnema kehaehitusega, ent lihaseline. Moroi mehed ei ole kogukad. „Kes kaugel, see kallis, Rose. Ma ei taha, et sa mind endastmõistetavaks pead.“
„Seda ohtu meil ei ole. Ära muretse.“
„Ega sa vist ei ütle mulle, kus sa oled?“
„Seda küll mitte.“
Adrian oli peale Lissa ainuke teadaolev vaimuväe kasutaja ja tema annete seas oli veel võime ilmuda minu unenägudesse – tihti kutsumata – ja minuga rääkida. Pidasin seda õnnistuseks, et ta võimed ei ulatunud nii kaugele, et näha, kus ma olen.
„Sa tapad mu, Rose,“ ütles ta melodramaatiliselt. „Iga päev on ilma sinuta agoonia. Tühi. Üksildane. Ma igatsen su järele, vahel mõtlen isegi, kas sa oled elus.“
Adrian rääkis liialdades, talle iseloomulikul kergemeelsel moel. Ta võttis harva asju tõsiselt ja ta jutus oli alati kerglane toon. Vaimuväge valdavad inimesed kalduvad tasakaalutusse ja kuigi Adrian püüdis vastu panna, ei jäänud ta sellest puutumata. Kogu tema melodramaatilisuse taga tajusin ma terakest tõtt. Pole tähtis, kui pealiskaudse mulje Adrian jättis, ta tõepoolest hoolis minust.
Panin käsivarred rinnal risti. „Ilmselgelt olen veel elus. Nii et sa võid mul magada lasta.“
„Kui palju kordi ma olen seda sulle öelnud? Sa magadki.“
„Ja ometi tunnen end seletamatul kombel rampväsinuna, kui sinuga räägin.“
See ajas ta naerma. „Oh, kuidas ma sind taga igatsen.“ Adriani naeratus haihtus. „Tema igatseb sind ka.“
Ma kangestusin. Tema. Adrian ei pruukinud isegi ta nime välja öelda. Polnud mingit küsimust, kellest on jutt.
Lissast.
Lissa nime mõtteis nimetamine tekitas valu, eriti pärast seda, kui olin teda eelmisel õhtul näinud. Valimine Lissa ja Dimitri vahel oli olnud kõige raskem otsus mu elus ja aja möödumine ei teinud seda kergemaks. Ma võisin küll valida Dimitri, kuid Lissast eemal olles oli tunne, nagu oleks mul käsi otsast lõigatud, eriti veel seetõttu, et meie sideme tõttu ei ole me tegelikult kunagi lahus.
Adrian heitis mulle kavala pilgu, otsekui loeks mu mõtteid. „Kas sa käid teda vaatamas?“
„Ei,“ vastasin, keeldudes tunnistamast, et olin Lissat eelmisel õhtul näinud. Lasin Adrianil mõelda, et olen kõigest sellest ka tegelikult vaba. „See ei ole enam minu elu.“
„Nojah. Su elu ei olegi muud kui hädaohtlikud arveteõiendamised.“
„Sina ei saa aru millestki, millel pole tegemist joomise, suitsetamise või naistega.“
Adrian raputas pead. „Tahan ainult sind.“
Kahjuks uskusin teda. Meile mõlemale oleks kergem, kui ta leiaks kellegi teise. „Sa võid ju lootust hellitada, aga oota edasi.“
„Kas kaua veel?“
Seda küsis ta minult iga kord ning iga kord rõhutasin, et kaua ja et ta raiskab oma aega. Mõeldes Sydney võimalikule juhtlõngale, kõhklesin. „Ei tea.“
Adriani näol lõi särama lootusekiir. „See on kõige optimistlikum asi, mida sa mulle siiani oled öelnud.“
„Ära sellele ka liiga palju lootma jää. „Ei tea“ võib olla üks päev või üks aasta. Või mitte kunagi.“
Vallatu naeratus oli tagasi ja isegi mina pidin tunnistama, et see oli armas. „Ma loodan, et see on üks päev.“
Sydneyle mõeldes taipasin küsida: „Kas sa oled kuulnud midagi alkeemikutest?“
„Muidugi,“ vastas ta.
Tüüpiline. „Muidugi oled.“
„Miks sa küsid? Kas oled nendega kohtunud?“
„Mingil moel jah.“
„Mida sa tegid?“
„Miks sa arvad, et ma tegin midagi?“
Ta naeris. „Alkeemikud ilmuvad välja ainult siis, kui on sekeldusi ja sina tekitad igal pool sekeldusi. Aga ole ettevaatlik. Nad on usuhullud.“
„See on küll äärmuslik,“ tähendasin. Sydney usus ei paistnud olevat midagi halba.
„Ära ainult lase ennast ümber pöörata.“ Adrian pilgutas silma. „Sa meeldid mulle patusena.“
Hakkasin talle rääkima, et Sydney arvates pole mind võimalik päästa, kuid Adrian lõpetas unenäo ja saatis mu tagasi unne.
Selmet naasta omaenese unenäkku, ärkasin üles. Rong vurises mõnusalt, kui kihutasime läbi Venemaa avaruste. Mu lugemislamp põles, valgus oli mu unistele silmadele liiga ere. Sirutasin käe, et tuld kustutada, ja märkasin, et Sydney voodi oli tühi. Küllap läks tualetti, mõtlesin. Ometi tundsin ärevust. Tema ja ta alkeemikute grupp oli minu jaoks ikkagi väga salapärane ja äkitselt tekkis mul mure, et tal mõlgub mõttes mingi kurjakuulutav plaan. Kas tal on kohtumine mõne salaagendiga? Otsustasin ta üles otsida.
Tunnistan, et mul polnud aimugi, kus Sydney võiks nii suures rongis parajasti olla, kuid loogika polnud mind varem kunagi maha jätnud. Polnud põhjust, miks see peaks just nüüd juhtuma. Libistasin kingad jalga ja astusin koridori ning oma õnneks avastasin, et ma ei pidanudki väga kaugelt otsima.
Koridorisein oli üksainus pikk rida aknaid, kõigil noodsamad uhked kardinad ees, ja Sydney seisis tekki mähituna seljaga minu poole ning vaatas välja. Ta juuksed olid sassis ja viletsas valguses näisid vähem kuldsetena.
„Hei…“ alustasin kõhklevalt. „Kas kõik on korras?“
Ta pöördus pooleldi minu poole. Ühe käega hoidis tekki, teine mängis kaelas rippuva ristiga. Mulle meenus Adriani hoiatus usu kohta.
„Ma ei saa magada,“ ütles ta järsult.
„Kas see… kas minu pärast?“
Vastusena pöördus ta tagasi akna poole.
„Hei,“ sõnasin, tundes end abituna. „Kui ma saan midagi teha… välja arvatud