Noogutan – kas noogutus on sama mis vale?
„On sul kõik mis vaja?” küsin poisilt.
Poiss ei vasta.
„Ma tulen mõne päeva pärast jälle,” ütlen lahkuma kibeledes. „Kui sulle turgatab midagi pähe, mida tahaksid, siis anna teada.”
Naljakas, kui ruttu kujuneb välja rutiin, argine asjaajamine. Jään Jane’i juurde, justkui mängiksime kodu. Sel õhtul viin ma prügi välja ja keeran ukse lukku, tema teeb kerget näksimist ja küsib, kas ma tulen ülakorrusele. Me vaatame veidi telerit ja loeme. Loen kõike, mida oli lugenud George, tema ajalehti ja ajakirju, Media Age’i, Varietyt, The Economisti ja Thomas Jeffersoni paksu ajalooköidet, mis on voodi kõrval.
Juhtub õnnetus ja siis juhtub see. See ei juhtu õnnetuse õhtul ega sel õhtul, kui me kõik oleme külas. See juhtub järgmisel õhtul; õhtul pärast seda, kui Claire ütleb mulle, et ärgu ma jätku Jane’i üksi, õhtul pärast seda, kui Claire sõidab Hiinasse. Claire läheb reisile, George veereb allamäge, ja siis see juhtub. See, mida poleks iial tohtinud juhtuda.
Õhtune külaskäik haiglasse läheb halvasti. Mingitel segastel põhjustel on George pandud polsterdatud seintega ruumi, käed keha külge seotud. Piilume Jane’iga kordamööda pisikesest aknast sisse. George on ahastava näoga. Jane palub luba tema juurde sisse minna, õde hoiatab, aga Jane käib peale. Ta läheb George’i juurde, kutsub teda nimepidi. George vaatab talle otsa, Jane pühib juuksed tema näolt, tupsutab kipras laupa; George pöördub tema poole, surub ta enda alla ning hammustab teda ikka ja jälle, tema nägu, tema kaela, tema käsi, nii et nahk mitmest kohast katki. Sanitarid sööstavad sisse ja kisuvad ta Jane’ist eemale. Jane viiakse allkorrusele, teda tohterdatakse kiirabiosakonnas, haavad puhastatakse ja seotakse, talle tehakse mingi süst, vist marutõve vastane.
Me läheme koju tagasi. Jane soojendab mikrolaineahjus sajakalorilisi šokolaadikoogikesi, mina kühveldan neile peale rasvavaba jäätist, Jane pigistab nullkalorilist vahukoort, mina riputan lisaks šokolaadipuru. Näksime vaikides. Viin prügi välja, võtan seljast rõivad, needsamad rõivad, mida olen kandnud mitu päeva järjest, ja tõmban ülle George’i pidžaama.
Ma kallistan Jane’i. Tahan olla trööstiv. Mina olen George’i pidžaama väel, Jane alles täies riides. Mul pole sellist mõtetki, et midagi võiks juhtuda. „Palun vabandust,” ütlen, ise teadmata, mida ma õieti ütlen. Siis on ta minu ligi, paneb käed seelikule ja libistab selle seljast. Ta tõmbab mu enda vastu.
Kord oleksin Claire’ile äärepealt tänupühast rääkinud – tõttöelda püüdsingi rääkida, ühel õhtul pärast seksi, kui tundsin lähedust. Kui hakkasin rääkima, tõusis Claire istuli, mähkis lina kõvasti enda ümber, ja ma taganesin sellest, mida olin kavatsenud öelda. Muutsin seda. Jätsin suudluse välja ja mainisin ainult, et Jane surus end minu vastu.
„Sa olid tal ees ja ta tahtis sinust mööda minna, mitte sulle külge lüüa,” lausus Claire.
Jätsin ütlemata, et olin tundnud, kuidas mu peenise pea surus vastu vennanaise puusa, et tema reied olid kokku surutud.
„Ainult sulle võib pähe tulla, et ta ajas sulle ligi,” nähvas Claire tülgastusega.
„Ainult mulle,” kordasin. „Ainult mulle.”
Jane tõmbab mu enda vastu, tema puusad on kitsad. Mu käed libisevad alla, tema püksikutesse. See on tundmatu džungel. Jane ohkab. Tunda teda, tema pehmet salapaika on uskumatu. Ma mõtlen: see ei juhtu ometi päriselt – või siiski?
Tema suu puudutab mind; ta otsib midagi, mingit kreemi, alguses on külm ja siis läheb soojaks. Ta silitab mind, ise mulle silma vaadates. Siis on ta huuled jälle minul ja pole mingit võimalust öelda ei. Ta tõmbab mu pidžaamapüksid alla, on välkkiirelt minu peal, ratsutab minul. Mul purskab.
Tema lõhnast läbi imbunud, kuid liiga vapustatud, et duši alla minna või nende voodis magama jääda, ootan, kuni Jane on uinunud, siis lähen alla kööki ja pesen end nõudepesuseebiga. Olen kell kolm öösel oma venna köögis, seebitan oma riista tema valamus, kuivatan end käterätiga, millel on kiri „Kodu, kallis kodu”. See kordub hommikul, kui Jane leiab mu diivanilt, ja pärastlõunal, kui oleme tulnud George’i vaatamast. „Mis su käega juhtus?” küsib George järgmisel päeval Jane’i sidemeid märgates. Ta on jälle oma palatis ega mäleta eelmisest õhtust midagi.
Jane puhkeb nutma.
„Sa näed kohutav välja,” leiab George. „Puhka ometi.”
„On olnud raske aeg,” nendin mina.
Õhtul avame veinipudeli ja teeme seda jälle, aeglasemalt, kaalutletumalt, tahtlikumalt.
George lastakse haiglast välja või tõenäolisemalt ta lihtsalt otsustab sealt lahkuda. Seletamatul kombel õnnestub tal keset ööd märkamatult ära minna. Ta tuleb koju taksoga, mille maksab kinni taskupõhjast leitud rahaga. Võtmeid ta ei leia, niisiis annab ta kella ja koer hakkab haukuma.
Võib-olla ma kuulsin seda – koera haukumist.
Aga võib-olla ei andnud ta kella ja võib-olla koer ei haukunud. Võib-olla võttis George ukse lähedalt kivi seest varuvõtme ja hiilis vaikselt nagu sissetungija omaenda majja.
Võib-olla tuli ta trepist üles, mõeldes, et viskab voodisse pikali, aga tema koht oli võetud. Ma ei tea, kui kaua ta seal seisis. Ma ei tea, kui kaua ta ootas, enne kui võttis Jane’i-poolsest küljest lambi ja virutas sellega talle vastu pead.
Siis ma ärkasin.
Jane karjub. Ühest hoobist ei aita. Ta püüab tõusta; lamp pole isegi katki läinud. George vaatab mind, tõstab jälle lambi ja äigab. Lambi portselanvaasist jalg puruneb vastu Jane’i pead. Selleks ajaks olen ma voodist väljas. George viskab kõrvale selle, mis lambist oli alles jäänud – veri voolab mööda ta sõrmi –, võtab mobla ja viskab selle mulle.
„Kutsu politsei,” käsib ta.
Seisan tema vastas, seljas tema pidžaama. Me oleme ühesugused nagu pantomiiminäitlejad, meil on ühesugused žestid, ühesugused näod, perekonna lõug, isa laup, ühesugune riiakas iseloom. Vaatan teda ainiti, teadmata, mismoodi see lugu laheneb. Rahutuks tegev korin õhutab mind numbrit valima.
Kogemata pillan telefoni käest. Kummardun seda üles võtma ja venna jalg tabab mind lõua alla, nii kõvasti, et mu pea naksatab kuklasse. Olen pikali, kui ta toast välja läheb. Pealisrõivaste alt paistab haiglakittel, sorgus nagu saba. Kuulen George’i raskeid samme trepist alla minevat. Jane teeb hirmuäratavat häält. Küünitan üle põranda, tõmban mobla lähemalt ja valin nulli. Valin nulli nagu hotellis, justkui ootaksin, et keegi vastab. Järgneb pikk salvestatud teade, omamoodi suusõnaline kirjand, mis õpetab, mida kõike nulliklahviga saab teha, ja ma mõistan, et võin päris inimese kuuldele tulekut igavesti ootama jääda. Vajutan kõne kinni ja pärast mitut kohmakat katset saan lõpuks 911 valitud.
„Naist peksti. Tulge ruttu,” ütlen ja annan aadressi.
Ajan end püsti, lähen vannituppa ja võtan pesulapi, nagu oleks sellest abi, nagu saaksin vere ära pühkida. Ma ei leia õiget kohtagi; Jane’i pea on sodi; veri, juuksed, luud ja lamp; ma hoian pesulappi lihtsalt käes ja ootan.
Kulub terve igavik. Tuletõrjeauto tuleb esimesena. Maja vappub, kui see ette sõidab. Jätan Jane’i ja lähen akna alla. Nad tulevad üle muru täies varustuses, kiivrid ja türbid, ega tunnegi vihmuti koidueelset veepihu.
Ma ei tea, kas ta teeb ukse lahti või tulevad nad ise sisse.
„Üles!” hüüan ma.
Nad on välkkiirelt Jane’iga ametis. Üks seisab eraldi, jutustab raadiosse. „Keskealine naine, lahtine peahaav paljastunud ajukoega; tooge pikk laud, hapnik, esmaabikott; palume parameedikute ja politsei abi. Kes see naine on?” küsib jutustaja.
„Jane. Minu vennanaine.”
„Kas ta juhiluba või muu isikutõend on käepärast?”
„Tema