„Teie olete tema vend?”
„Jah.”
„Me helistasime ta naisele, tema tuleb mehele järele.”
„Ta helistas mulle. Mina tulin talle järele.”
„Me tahtsime ta haiglasse viia, aga ta ei olnud nõus minema; ta muudkui kordas, et on ohtlik ja me peame viima ta jaoskonda, panema luku taha ja lool lõpp. Mina isiklikult arvan, et tal on arsti vaja – sellisest prahmakast ei pääseta puutumatult.”
„Nii et ta läks kaklema?”
„Tegi avarii, ja üsna hirmsa. Alkoholi või uimasteid tarbinud ta vist ei ole, ta puhus alkomeetrisse ja oli nõus andma uriinianalüüsi, aga ta peaks kindlasti arsti juurde minema.”
„Kas avarii oli tema süü?”
„Ta sõitis punase tule alt läbi, rammis linnamaasturit, mida juhtinud mees sai kokkupõrkel surma, naine oli õnnetuspaigal veel elus, ta oli tagaistmel, ellu jäänud poisi kõrval. Päästemeeskond lõikas naise autost välja, aga ta heitis vabanedes hinge.”
„Ta jalad kukkusid autost välja,” hõikab keegi tagaruumist. „Poiss on heas seisundis. Tema jääb elama,” ütleb noorem võmm. „Teie vend on taga, ma toon ta siia.”
„Kas mu vennale esitatakse kuriteosüüdistus?”
„Praegu mitte. Tuleb põhjalik juurdlus. Konstaablid märkisid, et ta paistis sündmuspaigal segaduses olevat. Viige ta koju, kutsuge arst ja advokaat – säärased asjad võivad inetuks kiskuda.”
„Ta ei tule välja,” ütleb noorem politseinik.
„Ütle talle, et meil pole tema jaoks ruumi,” vastab vanem. „Ütle talle, et varsti tulevad päris kurjategijad, ja kui ta kohe välja ei tule, siis torgatakse talle öösel prunt sitaauku.”
George tuleb, sakris ja korratu. „Miks sina siin oled?” küsib ta minult.
„Jane helistas, pealegi oli auto sinu käes.”
„Ta oleks võinud takso võtta.”
„Kell on palju.”
Viin George’i läbi väikese parkla öösse, tunnen sundi võtta tal käsivarrest, talutada teda küünarnukist hoides – ma ei oska öelda, kas takistan teda põgenemast või lihtsalt toetan. Nii või naa ei kisu George end lahti, vaid laseb talutada.
„Kus Jane on?”
„Kodus.
„Kas ta teab?”
Raputan pead.
„See oli hirmus. Punane tuli põles.”
„Kas sa nägid seda?”
„Vist nägin, aga see poleks mulle justkui korda läinud.”
„Nagu poleks see sulle kehtinud?”
„Nagu poleks ma aru saanud.” Ta istub autosse. „Kus Jane on?” küsib ta jälle.
„Kodus,” kordan ma. „Pane turvavöö kinni.”
Peatun sissesõiduteel, laternatulede vihud lõikuvad läbi maja ning tabavad Jane’i, kes seisab köögis, kohvikann käes.
„Kas sinuga on kõik hästi?” küsib ta, kui oleme sisse jõudnud.
„Mismoodi saaks hästi olla?” kohmab George. Ta tühjendab taskud köögiletile. Ta võtab ära kingad, sokid, püksid, bokserid, pintsaku, päevasärgi, alussärgi ja topib kõik köögi prüginõusse.
„Kas sa kohvi soovid?” küsib Jane.
Porgandpaljas George seisab, pea viltu, nagu kuuleks midagi.
„Kohvi?” pärib Jane uuesti ja viipab kannuga.
George ei vasta. Ta läheb köögist söögituppa, sealt elutuppa ja istub pimedas tugitoolile. Seal ta nüüd ihualasti on.
„Kas ta läks kaklema?” küsib Jane.
„Autoõnnetus. Helista kindlustusfirmasse ja advokaadile. Kas teil on advokaat?”
„George, kas meil on advokaat?”
„Kas mul on advokaati vaja?” küsib George. „Kui on, helista Rutkowskyle.”
„Temaga on midagi pahasti,” sõnab Jane.
„Ta tappis kaks inimest.”
Valitseb vaikus.
Jane kallab George’ile kohvi ja toob tassi elutuppa koos nõuderätiga, mille kaotab George’i genitaalidele nagu salvräti.
Telefon heliseb.
„Ära vasta,” ütleb George.
„Halloo,” sõnab Jane.
„Teda pole praegu kahjuks kodus, kas ütlen midagi edasi?” Jane kuulab. „Jah, sain aru, kõik on täiesti selge,” lausub ta ja paneb toru hargile. „Kas juua tahetakse?” küsib ta kellegi poole pöördumata ja kallab endale klaasi.
„Kes helistas?” pärin ma.
„Perekonna sõber,” vastab Jane ja on selgesti aru saada, et ta mõtleb hukkunud perekonda.
George istub hulk aega, nõuderätt suguelunditel, kohvitass pepsilt süles. Tema all valgub laiali loik.
„George,” anub Jane, kui kuuleb tilkumist, „sul juhtus äpardus.”
Vana koer Tessie ajab end asemelt üles, tuleb lähemale ja nuhutab loiku.
Jane tõttab kööki ja naaseb paberrätipatakaga. „Ülejäänu noolib ta põrandalt ära,” lausub ta.
George näib kogu selle aja mõttelage, ta on nagu tühi kest, mille roomaja on endalt heitnud. Jane võtab George’ilt kohvitassi ja annab mulle. Ta võtab märja köögiräti mehe sülest, aitab ta püsti ning kuivatab paberrättidega tal jalgu ja tagumikku. „Las ma aitan su ülemisele korrusele.”
Vaatan, kuidas nad trepist üles lähevad. Näen venna lõtva keha, kergelt rippuvat kõhtu, puusakonte, vaagnat, lamedat istmikku – kõik nii valged, et just nagu kiiskaksid pimeduses. Näen reite vahel madalal ripnevat roosakaslillat munandikotti, mis vänderdab nagu vana lõvi.
Istun diivanile. Kus minu naine on? Kas Claire ei tunnegi uudishimu, mis juhtus? Kas ta ei imesta, miks mind kodus pole?
Tuba haiseb uriinist. Märjad paberrätid vedelevad põrandal. Jane ei tule kust koristama. Teen seda ise ja istun diivanile tagasi.
Vahin pimeduses vana puitmaski, millel on kanepist juuksed, kaunistuseks suled ja hõimuhelmed. Vaatan võõrast nägu, mille Nate tõi kooliekskursioonilt Lõuna-Aafrikast, ja mask tundub vastu vahtivat, justkui oleks see elus, justkui tahaks see midagi öelda, kuid mõnitaks mind vaikimisega.
Ma vihkan seda elutuba. Ma vihkan seda maja. Ma tahan koju.
Saadan Claire’ile sõnumi ja selgitan, mis juhtus. Ta kirjutab vastu: „Kasutasin ära, et sind pole, ja olen endiselt kontoris; paistab, et peaksid ööseks sinna jääma, juhuks kui asjad hullemaks lähevad.”
Magan kohusetundlikult diivanil, väike lehkav tekk õlgadel. Koer Tessie tuleb minu juurde, soojendab mu jalgu.
Hommikul tehakse tõtakaid telefonikõnesid ja aetakse summutatult juttu; faksiaparaadist roomab välja avariiblankett. Me viime George’i haiglasse, arstid otsivad midagi, mingit varjatud seletust, mis vabastaks ta vastutusest.
„Kas ma hakkan kurdiks jääma või mis siin toimub?” tahab George teada.
„George,” ütleb Jane selge häälega. „Me peame haiglasse minema. Paki kott.”
George teebki seda.
Ma viin nad autoga kohale. George istub minu kõrval, jalas kulunud pesusametist püksid, seljas flanellsärk, mis on viisteist aastat vana. Habe on lohakalt aetud.
Sõidan kartlikult, pelgan, et tema leplik meel võib muutuda, pelgan tagasilööki, pelgan, et ta