Ütlen endale seda – ja olen omadega läbi.
Ilmub noor võmm. „Kõik korras?”
Noogutan.
„Meile teatati nutvast mehest.”
„Kas see on seadusevastane?”
„Ei, aga seda näeb siin kandis harva, eriti sel aastaajal. Tulite töölt?”
„Mind vallandati; koju tuli parasiiditõrje ja mul paluti ära minna. Park tundus olevat õige koht, kuhu minna.”
„Enamik läheb poodi,” ütleb võmm.
„Tõesti?”
„Jah, kui inimesed ei tea, mida ette võtta, lähevad nad kaubakeskusse, käivad seal ringi ja kulutavad raha.”
„Ma ei tulnud selle pealegi,” ütlen. „Ma pole suurem asi poodleja.”„Teisedteevadnii.”
„Isegi koeraga?”
„Jah, on letid ja putkad.”
Võmm seisab.
„Ma ei taha ebaviisakas olla, aga see on avalik park ja ma tegelen oma asjadega.”
„Telkida ei tohi,” ütleb võmm. „Logeleda ei tohi.”
„Kust te aru saate, kas keegi logeleb või naudib parki? Sildil seisab, et park on avatud kella seitsmest hommikul videvikuni. Tulin siia koeraga, et väljas olemisest rõõmu tunda. Paistab, et seda ei tohi, paistab, et selles linnas peetakse parki minekut veidruseks. Teate mis, teil on õigus – nõnda see vist ongi, sest siin pole kedagi; terve park on tühi, siin oleme ainult teie ja mina, nii et ma palun vabandust.”
Kass ja koer autos, sõidan õpetama. Sõidan kooli juurde, pargin varjulisse kohta, jätan mõlemale loomale kausi vett põrandale, paotan aknaid, õhutemperatuur on veidi üle viiekümne14. Jätan nad teadmises, et neil pole ei parem ega halvem kui kodu ees autos.
„Täna on plaanis arutada Sigade lahe …”
Mitu tudengit tõstavad käe ja teatavad, et neil on seda teemat ebamugav arutada.
„Miks?”
„Mina olen taimetoitlane,” ütleb üks tudeng.
„See on ebapatriootlik,” põhjendab välistudeng.
„Ma mõistan teie suhtumist, aga jätkan, nagu plaanitud. Tegelikult oli see patriootlik tegu, ehkki sel oli puudusi – see oli ajendatud valitsusliikmete armastusest kodumaa vastu. Sigade laht pole restoran ega toiduliik, vaid viitab CIA väljaõppega agentide 1961. aasta edutule katsele kukutada Fidel Castro valitsus. Plaan oli Nixoni idee, välja töötati see Eisenhoweri abiga, kuid viidi ellu alles siis, kui Kennedy oli ametisse astunud. Tagantjärele tundub uue administratsiooni valmisolek vastutada teise „meeskonna” salaoperatsiooni täideviimise eest üsnagi küsitav. Nixoni osa selles, et Kuuba pagulastele anti CIA väljaõppe, oli märkimisväärne ja Nixon käsitleb seda oma raamatus „Kuus kriisi”. Siiski võime olla üsna kindlad, et paljud valitsuse ettevõtmised antakse administratsioonilt administratsioonile edasi – tagantjärele on seda täheldada Vietnami sõja ajaloos ja hiljutisemast ajast Iraagis. See, et Kennedyl ei õnnestunud 1961. aastal Castrot kukutada, ja hoolega koostatud, kuid järsult muudetud plaanide läbikukkumine tegi Nixonile ja tema „kolleegidele” lõpmata suurt meelepaha. On huvitav märkida, et mitu CIA agenti, kes selles osalesid, ilmusid Watergate’iga uuesti lavale.”
Tudengid vaatavad mind tühja pilguga. „Kas tuleb tuttav ette?” küsin.„Ei,”vastabtaimetoitlane.
Annan köit pisut järele. Luban vestlusel ula peale minna. Räägin ajaloo kombest end korrata, räägin, kui tähtis on teada, kes sa oled ja kust tuled. Me räägime ajaloost kui narratiivist, tõsiloost, mida kirjutavad nii suured kui ka väikesed. Me räägime, mismoodi õpitakse, mismoodi otsitakse teadmisi – mida tähendab juurdlemine, uurimine. Me räägime ajalooliste dokumentide väärtusest ja sellest, kuidas see interneti ja kõvaketta ajastul muutub. Küsin, missuguseid materjale nemad säilitavad.
„Sõnumeid,” vastavad nemad. „Näiteks kui käin kohtingul või lähen kellegagi riidu, siis hoian sõnumid alles.”
„Me ei prindi neid,” lisab teine. „See pole keskkonnasõbralik.”
Küsin, missugused on nende esimesed mälestused, millal nad taipasid, et olemas on suur ja lai maailm, keda nad peavad riigi kõige mõjuvõimsamaks inimeseks. Tavaliselt pakutakse vastuseks mõnd sportlast või filmitähte, mitte presidenti.
Tuletan neile meelde, et nad peavad kirjutama essee; olin palunud, et nad defineeriksid ja kirjeldaksid oma poliitilisi vaateid ning võrdleksid ja vastandaksid oma seisukohti juhtivate poliitiliste tegelaste omadega.
„See on raske,” kurdab üks tudeng.
„Mõnele,” vastan ja lõpetan järsult loengu.
Lähen auto juurde tagasi – koeral ja kassil pole häda midagi, kuigi hais on vägev. Kass on ärevushoos istme ribadeks kiskunud ja sinna häda õiendanud. Sõidan koju, hingates ainult suu kaudu.
Kodus leian põrandalt kirjakese. „Sind ootab suur üllatus.” Maja lehkab ikka veel putukamürgist. Võtan puhastusvahendid ja lähen auto juurde tagasi. Tõstan kassi autost välja, viin tuppa, lootes, et ta pole astmaatik, kasin sita ära ja puhastan puruks käristatud istet nii hästi, kui saan.
Lohistan keldrist vana ämblikuvõrguse lamamistooli ja panen selle tagaaias üles. Leian vana magamiskoti, teen endale hädapärase aseme ja uinun, ärgates alles Tessie haukumise peale. Maja nurga tagant välja astudes märkan kõnnitee äärde pargitud valget kaubikut.
Kaassõitjapoolne uks läheb lahti, asiaat tuleb välja, käes väike paberileht – kirjake!
„Kas saan teid aidata?” küsin.
„Ma väga pahane mehe peale, kes siin elab, tunnete teda?”
„Missuguse mehe peale?”
„Tema nimi on Silver.”
„Mina olen Silver.”
„Kus te ometi olite? Jätan teile sada kirja nagu kunagine kallim.”
„Milles asi?”
„Mul on teile suur saadetis. Sõidan nädalate kaupa teie kraamiga ringi. Peaksin teilt lisatasu nõudma.”
„Mis kraamiga?”
„Teie elu kastid on minu autos. Kas tahate neid?”
„Minu elu kastid?”
„Rämps teie korterist,” vastab teine mees pakiruumi lahti tehes.
Mees ja tema paariline tassivad kasti kasti järel sisse. Nad ehitavad elutoa seina äärde kastimüüri, millest saab omamoodi installatsioon, koobas, kui nad kaste juurde toovad. Hämmastav on see, et kõik kastid on täpselt ühesugused, valged märgistuseta pappkastid mõõtmetega neliteist korda neliteist korda neliteist. Need asjad, mis kastidesse ei mahtunud, ei tule minu juurde tagasi. Võtan saadetise vastu ja annan mõlemale kakskümmend dollarit jootrahaks.
„Kas see on nii rohke vaeva järel kõik?”
„Ma kaotasin töö,” seletan. „Mul pole elu.”
Ma ei suuda hakata lahti pakkima. Kõik, mida ma suudan, on kuidagimoodi edasi elada. Lähen aeda tagasi. Pimedas lähen jälle sisse, teen endale võileiva, võtan teki ja padja ning suundun uuesti õue. Tessie ei taha minna, ta tõmbub oma asemel kerra ega liigu paigastki.
Magan üksipäini tagaaias lamamistoolil. Ma pole kunagi varem öösel väljas maganud. Olen seda alati tahtnud teha, aga ausalt öeldes kartsin. Praegu mõtlen, et mõni mure. Mul pole midagi karta – tõttöelda on minust endast saanud mees, keda kardetakse.
Varahommikul, kui jalutan Tessiet, seljas eilsed