„Teen märkmeid, tegelikult on see rohkem populaarteaduslik raamat.”
„Sa oled märkmeid teinud sellest ajast peale, kui ta ametist lahkus.”
„Ma pole valmis,” ütlen. „Lugu alles hargneb; sündmused kestavad, pikkamööda koorub välja aina rohkem.”
„Sel juhul teen lühidalt – sul on niigi palju tegemist,” ütleb ta.
Ettekandja pole veel vettki valanud.
„Sa oled pikka aega meil töötanud, aga ajad muutuvad …”
„Kas arvad, et võiksin veel mõnda loengukursust lugeda? Presidentide ametiaegade kontrastid, George Bush noorem Richard Nixoni vastu, „Kumb on alatum madu?””
„Tegelikult jätkame hoopis millegi muuga. Saime mehe, kel on uus ajaloo õpetamise meetod, tulevikku suunatud.”
„Mida tulevikku suunatud tähendab?” küsin nördinumalt, kui kavatsesin.
„Mineviku õppimise asemel uurivad üliõpilased tulevikku, võimaluste maailma. Meie meelest pole see nii masendav nagu Zapruderi filmide13 korduv ülevaatamine.”
„Ah nii,” kohman ma. „Ah nii.” Rohkem mitte midagi.
„Selle semestri lõpetad muidugi ära.”
Noogutan – muidugi.
Toit jõuab kohale.
„Loodan, et sa ei hakka meile vastu. Nixon on surnud; su tudengid polnud siis veel sündinudki, kui Nixon oli ametis.”
„Kas sa tahad öelda, et me ei õpetagi enam ajalugu?”
„Ma tahan öelda, et sinu kursus on ebaoluline.”
„Mina olen küll teist meelt,” õiendan.
„Ei maksa,” ütleb ta. „Sul pole aimugi. Me panime sinu kursusele ülearused noored, kes pidid võtma ühe ajalookursuse, et õppekava nõudmisi täita, aga interneti ja Ameerika Ühendriikide ajaloo kursused olid täis. Usu, Nixon ei huvita neid põrmugi.”
„Mõned esseed olid päris head.”
„Nad ostavad neid internetist. Nad hangivad essee mõne teise tegelase kohta ja vahetavad nime ära – sellepärast et praegu tõttöelda ei müüdagi esseid Nixoni kohta, nii et nad ostavad Clintoni oma ja kohendavad selle sobivaks.”
„Ei,” tõrjun ma siiras üllatuses.
„Jah. Ausalt öeldes tegime su kursusel kontrollkatse. Nimetasime „Monica Lewinsky moraali” ümber „Ebalojaalsuseks Watergate’is”. Sa panid B+ esseele, mis ei rääkinud ebalojaalsusest, vaid suhuvõtmisest.”
„Kas hindasin üle?”
„Sa oled ajast maha jäänud,” ütleb ta.
„Ma olen professor. Me peamegi ajast maha jääma. Küünarnukikaitsed ja piibud, mäletad?”
„Mitte sel sajandil.”
„Kuidas oleks, kui peaksin loengu mõrvast, mälestustest, mu mõrvarvennast, Ameerika allakäigust?” pakun ma; vestluse ajastus viib mu paratamatult mõttele, et asi on kuidagimoodi seotud sellega, mis George’iga juhtus.
Schwartz on kõigutamatu. „Ma ei saa sind praegu nagunii alles jätta – meil pole raha. Kirjuta oma raamat valmis, kirjuta paar raamatut, siis räägime edasi.” Ta tõstab käe ja annab märku, et ettekandja tooks arve. „Tead,” ütleb ta, „terve hulk koole on programmid internetti üles pannud; vahest võiksid sa internetis kursuse-paar võtta, et mitte rooste minna.”
„Ja ongi kõik?” imestan ma. „Pärast kolme aastat? Poolik lõunasöök ja head aega?”
„Ma ei taha sind tagant kiirustada,” ütleb Schwartz, „aga rohkem pole midagi öelda.”
Otsin nõu. Kohalikus kirikus on õhtupoolikuti koosolekud. Sõidan mööda, näen pargitud autosid, vanas hoones põlevaid tulesid. Tunnen, et sealt hoovab soojust, tunnen, et olen teretulnud. Pargin auto ja lähen sisse. Uitan läbi teise korruse kabeli.
„Koosolek on all,” ütleb majahoidja.
Koosolek on juba käimas, kui ma end sisse poetan ja taga istet võtan. Kokkutulnud mehed ja naised istuvad koduselt; tajun, et nad kõik pole omavahel lihtsalt tuttavad, vaid juba ammused tuttavad. Mina olen viies ratas. Tunnen, kuidas nad nihelevad, et mind vaadata. Lõpuks tuleb minu kord.
„Tere, minu nimi on Nit.”
„Tere, Nit,” ütlevad nad kooris. Nende häälte kaja sunnib mind sügavalt hinge tõmbama; see on omaksvõtu ja lahke tervituse kaja.
„Mis teid täna siia toob?” küsib keegi.
„Mind vallandati,” ütlen ma. Vaikin korraks, siis alustan uuesti: „Ma keppisin vennanaist, vend tuli koju ja tappis ta. Minu naine andis lahutuse sisse. Nüüd, täna öeldi kolledžis, kus olen palju aastaid õpetanud, et see semester jääb mu viimaseks. Elan venna majas, kuni ta hullaris on. Hoolitsen koera ja kassi eest, hiljuti hakkasin venna arvutit kasutama – teate küll, käin internetis, külastan kõiksuguseid saite. Olen leppinud naistega kokku hulga lõunakohtumisi – lõunat me tavaliselt ei söö, ainult seksime. Ohtralt.”
„Kas te olite purjus?” küsib keegi.
„Ei,” vastan ma. „Täiesti kaine.”
„Kas teil on alkoholiprobleem?”
„Ma ei joo peaaegu üldse. Võiksin vist rohkem juua. Jälgisin teid väljast. Te näisite nii soojad, sõbralikud ja avasülised.”
„Väga kahju, Nit,” ütleb rühm kooris.
„Te peate ära minema,” lisab juht, ja mul on tunne, nagu oleks mind saarelt minema aetud. Tõusen klapptoolilt ja lähen välja, möödun vanast alumiiniumkohvikannust, mis on valmis kohvi tegema, nagu tuli näitab, täispiima pudelist, suhkrust, sõõrikutest, kõigest, mida ma ihaldasin. Tunnen kiusatust minna baari ja hakata üleöö alkohoolikuks, et tohiksin tagasi minna.
„On ka teisi kohti, teiesugustele,” ütleb üks mees.
„Igaühele leidub koht,” hüüab üks naine mulle järele.
Istun parklas, kujutlen koosolekut, mis läheb edasi ilma minuta, kujutlen, kuidas nad kõik mind taga räägivad – või lähevad nad lihtsalt oma jutuga edasi?
Parajasti siis, kui sõidan parklast välja, helistab Claire mu moblale. „Me peaksime parkimiskoha ära müüma,” ütleb ta.
„Olgu,” vastan. „Võime müüa, kui tahad. Oled sa kindel, et ei taha seda?”
„Ma ei oska autot juhida, mäletad? Müün parkimiskoha ülevalt naabritele.”
„Neile, kelle kisendavad jõnglased jooksevad ööd kui päevad üles-alla.”
„Jah,” vastab Claire. „Neil on väikekaubik ja nad pakkusid kakskümmend kuus tuhat dollarit.”
„Kakskümmend kuus tuhat?”
„Sellest sai ülepakkumissõda, sest parkimiskohti on nii vähe.”
„Oh sa poiss.”
„Nad maksavad sulas.”
„Tore, nii et jagame pooleks.”
„Tegelikult maksin mina parkimiskoha eest,” tuletab Claire mulle meelde.
„Miks sa sellest siis mulle räägid?”
„Tahtsin lihtsalt, et teaksid,” vastab ta ja lõpetab kõne.
Näen unes Nixonit. Nixon, „Unejutud”. Nimelt oli Nixonil usaldusväärne sõber; igal ööl, kui und ei tulnud, helistas ta sellele sõbrale, nad ajasid juttu ja vahel luges sõber talle ette raamatuid, näiteks „Moby Dick”, „Ülestähendusi põranda alt” ning Paul Johnsoni „Teekond kaosesse”