Tol õhtul, mil ta elu jäädavalt muutus, arvas ta tegelikult, et nad on viimast nädalat koos. Johnny pidi minema Prantsusmaale, et saada oma vanema venna äripartneriks tolle impordifirmas Pariisis. Istudes tema vastas, kleepuv baklažaani-juustuvorm taldrikul, oli Annie niihästi kurb kui ka ükskõikne.
Johnny valas veini ja ulatas talle klaasi, jäädes ootama, kuni ta rüüpab esimese sõõmu. „Nii?” alustas ta, naeratus huulil. „Tahad sa abielluda?” Annie neelas veinisuutäie alla ja hakkas köhima. „Kas mõtled seda üldiselt? Arvan, et ühel päeval õige mehega õigel ajal kindlasti.”
„Ei, mitte üldiselt. Pean silmas meid kahte. Sel nädalal.”
Jah, ta kõhus tõmbus midagi valusalt kokku ja vajus. Vajus otsekui alla pahkluudeni välja. Ta tundis, kuidas põsed lõid lõõskama ja higipiisad tungisid välja igast nahapoorist. Ta vapustatud reageering tuli otse südamest. „Minuga?”
Johnnyt ajas see naerma.
Itaalia restoranis sai elu nüüd sisse uue hoo. Johnny võttis ta käe, pani midagi talle pihku ja vajutas ta sõrmed kokku. Mida ta lootis leida, kui pihu avab?
„On see mingi tobe nali?” küsis ta, püüdes ohjeldada värinat, mis läbis ihu pealaest varbaotsteni.
Ta avas käe. Peopesal oli peenike kuldrõngas.
Risti üle laua, millest nüüdseks oli saanud universumi keskpunkt, vaatas teda segadusse aetud Johnny. „Nii, mis siis saab?” küsis ta, kallutades pead nagu kokkerspanjel. „Tahad sa ennast siduda ja minuga Pariisi tulla?”
„Mina… Ma pean mõtlema ja siis räägime,” vastas Annie, tundes kurgus pitsitust.
„Olgu siis, lase käia,” ütles Johnny. Ja sekundi pärast: „Nii?”
Annie puhkes naerma, pingutades samal ajal kõvasti, et mitte nutma hakata. Kui see tõesti on vingerpuss, hakatakse teda ülikooli peal pidama mahakantud naiseks. Ta ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. „Sa ei mõtle seda tõsiselt.”
Johnny võttis ta käe ja surus talle aeglaselt − uskumatu lugu − sõrmuse sõrme. „Vägagi tõsiselt. Kuule nüüd, ütle see jah-sõna, ära jäta mind niimoodi kõlkuma.”
Ja siis tuligi see ainus sõna, mis muutis kogu ta elu.
„Jah,” nuuksatas ta.
Nädal hiljem nad abiellusid, et saaksid minna Prantsusmaale kui härra ja proua Roland. Suuri pulmi ei peetud ja Annie ei hoolinud sellest vähimatki. Johnnyl tuli kinni haarata võimalusest töötada kohe pärast lõpetamist venna juures. Ta oli juba aastaid selleks valmistudes prantsuse keelt õppinud, kuid Annie ei teadnud peaaegu ühtegi sõna, kui välja arvata bonbon14 ja voulayvouparlay15. Tema vanematele ei meeldinud sugugi nende plaan minna Prantsusmaale ega ka Johnny ise. Eriti pöörane oli ema.
„Sa vaevalt tunned teda!”
„Noh, kas keegi ütleks loteriivõidust ära?”
„Sa ei mõelnud seda läbi. Paned tahtlikult oma käe tulle, seda sa teed!”
„Oh, kuule nüüd, emme, prantslased ei saa olla nii pahad.”
„Ma ei räägi prantslastest, pagan võtku! See… seikleja… ja sinu haridus!”
Esimest korda kuulis ta oma ema vandumas.
Tuli välja, et ema ja isa, kes enamiku pingest kruttisid üles sõna otseses mõttes iga asja üle vaieldes, olid ilusas üksmeeles leidnud, et Johnny ei meeldi kummalegi. Nemad rõhutasid, et Johnny on liialt enesekeskne, pole usaldusväärne, on ebaküps. Annie oleks teada tahtnud, kas siin oli tegemist tõsiasjaga, et Johnny on liiga ilus, ja et mees, kes ületab ilus oma naist, on ilmtingimata kahtlane. Ta imestas, et ta sellele ise ei mõelnud.
Aeg tormas edasi kui tuulispask ja ta mäletas sellest vähe. Paljutõotav (ja kulukas) haridustee lõppes järsult. Ta kohtas Johnny vanemaid esimest korda siis, kui neid ametlikult registreeriti. Järgnes pisaraterohke hüvastijätt lennujaamas.
Ja üleöö või peaaegu nii sai temast Pariisis elav abielunaine. Tema senini igati kaitstud ja enamasti õppetööga seotud elust sai otsemaid kaos, segadus ja väga raske töö. Ta pidi õppima täiesti võõrast keelt võõras kultuurikeskkonnas. Tal tuli selle kõigega omal käel hakkama saada; ta pidi õppima vahet tegema, mis on ficelle ja mis on baguette16 ning mis on Reblochon ja mis on Roquefort17. Tal tuli õppida elama ilma perekonnata. Kuidas ta küll perekonnast puudust tundis. Ja sõpradeta. Kuidas ta küll sõpradest puudust tundis. Ning kui raske on leida uusi, kui sa äkki avastad, et su võime suhelda on võrreldav väljaõpetatud šimpansi omaga. Ta pidi õppima hoolt kandma abikaasa eest, kes kogu aeg töötas. Ja üsna pea tuli tal teada, kuidas kasvatada ühte, kahte ja siis kolme last. Põrgut küll, ta pidi ka enda eest hoolitsema. Pidi õppima voodeid tegema, pesu pesema, poes käima, süüa tegema, haigeid lapsi arsti juurde viima ja sõitma läbi Pariisi käsitsi käiguvahetusega. Ning kõike seda en français18!
Ta vanemad olid eksinud. Kõik olid eksinud. Nende kümneaastane abielu tõendas seda. Jah, Johnny oli olnud ebaküps, liiga iseseisev, ent mingil kombel muutis see iga viimase kui päeva seikluseks. Ta polnud selline, keda usaldada ei võinud. Annie usaldas teda.
Kümme aastat oli tal kulunud tundmaks, et ta on juba pooleldi uude ellu sisse elanud. Ja siis Johnny hukkus. Ta surm oli olnud nii hirmus ootamatu. Kohutav. Kõiki šokeeriv. See tundus nii ebareaalne ja võimatu. Annie valu oli hoomamatu, laste meeleheide talumatu, aga just neil päevil, kui Johnny äkki ta elust kadus, sai selgeks, et tal polnud olnudki normaalset küpsemisperioodi noorest naisest täiskasvanuks. Prantsusmaale saabumisest saadik oli ta kõiges, mis toimus väljaspool maja, täielikult toetunud mehele. Johnny loomuses oli võtta vastutus enda peale ja Annie leidis, et nii ongi kergem. Mees oli tal pinna jalge alt löönud, asustanud ta ümber Pariisi, hoidnud teda paljajalu ja rasedana koduseinte vahel. Ta oli emana tubli, isegi kui kõik muu välistada. Johnny tegi ülejäänu. Tema ja ta vend Steve olid sukeldunud oma ärisse ja töötasid ennastsalgavalt selle kasvamise nimel. Johnny reisis palju Prantsusmaal ja väljaspool ning tegeles ainuisikuliselt ka isiklike rahaasjadega, mida Anniel tuli pärast tema surma kibedalt kahetseda. Johnny ostis kiireid autosid ja sõitis nendega ringi, riietus rohkem prantslaslikult kui prantslased ise, sai asjatundjaks veinide alal, ning kuna tal oli vaja võõrustada suuri gruppe äriinimesi, veetis terveid õhtuid Pariisi parimates restoranides.
Anniele ei olnud kunagi eriti meeldinud äri edendamiseks meelelahutust pakkuda, aga ühel päeval turgatas talle pähe mõte, et olulisi inimesi võiks ju ka kodus võõrustada. Rahva küllakutsumisega näeksid tema ja lapsed vähemalt Johnnyt tihedamini. Niisuguse sundtegutsemise tõttu ja ka selle tõttu, et Anniele meeldis toiduga askeldamine, sai temast lausa meisterlik kokk.
Kuni Johnny surmani oli Annie Prantsusmaal peale laste sünnitamise, nende hooldamise, lapsevankri lükkamise ja söögitegemise väga vähe korda saatnud. Kui mees äkki ta kõrvalt kadus, oli ta täiesti peata. Nüüd pidi ta ka kõige muuga hakkama saama. Mõningate asjadega ei osanud ta mitte midagi peale hakata. Näiteks küsimus, kuidas hoida äritegevust suutlikuna, ei leidnud eales lahendust. Firma suleti ja koos sellega kadus ka igasugune lootus sissetulekut saada. Tema elu teine aspekt, mida ta taastada ei osanud, olid ta isiklikud kaotused: