Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Corine Gantz
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2014
isbn: 9789985332788
Скачать книгу
Annie pilk jäi peatuma mehe kõri piirkonnas. „Siiski juba kaks ja pool aastat! Ent lapsed on peaaegu sama rusutud ja kergesti murduvad, kui nad olid siis, kui Johnny hukkus.”

      Lucas vaatas teda. „Sina oled. Sina võib-olla oled. Poisid saavad hästi hakkama.”

      „Keegi ei saa hästi hakkama! Meie haav pole kinni kasvanud! Armid jäävad terveks eluks!” Ta hääl murdus, ning enne kui ta suutis ennast pidurdada, oli ta kummargil laua kohal ja tihkus vaikselt nutta. Lucas kergitas end toolilt, tõi salvrätiku ja ulatas selle talle. Annie ignoreeris salvrätikut ja krahmas selle asemel laualt kaheldava puhtusega paberkäteräti ning nuuskas sellesse. Mees seisatas ta kõrval ja koputas talle kohmetult seljale. Annie pisarad teda kaua ei heidutanud; juba asetas mees oma käe ta käsivarrele, öeldes: „Annie, sa pead müüma või muidu võetakse maja sinult ära ja sa ei saa mitte midagi. Sa ei suuda hüpoteeki välja osta. Mul on väga kahju, aga finantsiliselt pole sul muud valikut.”

      Annie tupsutas paberkäterätikuga silmi ja hüppas püsti. „Pagan võtku, ma ei tee seda!” hüüdis ta. Tundes kergendust, sest pisaratevool oli lakanud, istus Lucas taas oma toolile ja jälgis, kuidas naine jätkas köögis ringirahmeldamist, avades ja kinni lüües kappide uksi ning otsides kokku jahu, võid ja mune, enne kui ta need ükshaaval köögilauale kokku kuhjas.

      Lucas kergitas kulmu. „Mida sa nüüd teed? Mida? Küpsetad kooki?”

      Annie surus hambad nii kõvasti kokku, et purihammas oleks võinud murduda. Ta mõõtis välja kolm tassi jahu ja paiskas selle hunnikusse lauale ning tundis heameelt, kui nägi, et väike jahupilv ründas Lucase areaali. Mees tõrjus käega pilve eemale, Annie aga vajutas jahuhunnikusse süvendi ja tõstis lusikaga sinna sulatatud võid.

      „C’est beaucoup de beurre, non5?” pakkus Lucas.

      „Mul on tohutult valikuid, tegelikult musttuhat valikut,” teatas Annie, kui ta muna muna järel katki lõi ja need kõrgelt üksteise järel lurts-lurts segusse kukutas, otsekui oleks tal kindel kavatsus kõik võimalikult segamini lüüa.

      „Palun võta korraks istet. Jäta need munad,” palus mees.

      „Kas munad või sinu kolp, Lucas. Ja maksud tuleb maksta! Ja elekter!” Ta röökis sõna otseses mõttes. „Aga ikkagi pean ma seda neetud maja!”

      „Juba üksi su igakuised kulutused toidule,” alustas Lucas, „mis muide on küllalt ekstravagantsed…”

      Kas Lucas ikka veel räägib? Korraga jõudis see temani nägemusena… siinsamas kell pool seitse hommikul. Kõik oli korraga − täiuslikud väikesed sarvesaiad alles tainana köögiletil, Lucas oma disainerülikonnas suud liigutamas, lapsed ikka veel ülal magamas, Miki-Hiirega kruus, avatud kokaraamat, kleepuvad toiduraasud puust laual. Ta tõstis tainased käed üles ja vibutas neid õhus. Ta juustes oli jahu ja näol trotslik ilme.

      Lucas vaatas teda. „Mis on?”

      „Mul tuli idee… vaat, selles on asi.” Annie lausus seda, silmad pärani, näost valge kui paberileht. Otsekui oleks ta haige.

      Selsamal hetkel tegigi ta otsuse.

2

      Kusagil eespool Cambronne’i tänaval oli veoauto blokeerinud mõlemad sõidurajad. Kaubavedajad laadisid kaste mõõdetud liigutustega, ükskõiksed üürgavate signaalide ja sõidukijuhtide raevu suhtes. Jared vaatas oma korteri aknast välja, laup surutud vastu külma klaasi, püüdes ennast niiviisi ärkvele saada ning tükkhaaval peavalu ja pohmeluse algallikat kui puslet kokku panna. Ta oli üsna kindel, et ööd ta üksi ei veetnud, ent kuskil ei olnud mingit märki naisest. Asi läheb keeruliseks siis, kui ta peaks teda kusagil jälle kohtama. Merde6, kirus ta endamisi.

      Ta kooris käsivarrelt punase õlivärvi pisikesi pritsmeid. Ilmselt oli ta õhtul ka maalinud. Kell oli juba kaks pärastlõunal, ning ta kahtles, kas ta enam üldse saabki sooja vett. Midagi leiget võib seal ju niriseda, ent see tekitaks tunde, nagu karistataks teda eelmise öö liialemineku eest. Talle meenus, et ta oli ära pruukinud viimase žileti ning et ka sigaretid on otsas. Dušš ja habemeajamine peavad ootama. Punase värvi pritsmeid on ka juustes, näol ja isegi rinnal, nagu oleks ta alastiolekus värvipalli mänginud. Ta püüdis plekke ära kraapida, kuid vesi oli selleks liiga külm. Siis leidis ta, et õhtused riided on magamistoas laiali, mis kinnitas, et naine oli ikkagi olnud. Ta libistas märgade sõrmedega läbi juuste ja väljus korterist. Majahaldur, hommikumantlis ja toatuhvlites, hüppas talle kohe kallale, tõkestades oma väheldase kujuga sissepääsu lifti. „Bonjour, Madame Dumont7!” hõikas ta rõõmsalt ja tegi kiire 180-kraadise pöörde trepi suunas. Vana daami vihased lohisevad sammud järgnesid talle puupõrandal. „Mais c’est l’aprés-midi8! Kas teie arvates on hommik? Ega ei ole küll. Ja võib-olla arvate isegi, et on veel detsember, aga tegelikult on juba jaanuar ning omanik ootab jaanuarikuu üüri.”

      „Ei olegi hommik? Arvasin, et on, sest te olete ikka veel tuhvlites,” lisas ta flirtiva naeratusega. „Muide, mulle meeldib see värv, mida te kannate.”

      Halduri nägu lõi juba peaaegu õhetama, ta itsitas, ent võttis siis ennast kokku. „Üür! La propriétaire9 ootab üüriraha!”

      „Bien sûr, Madame Dumont. Demain10,” hüüdis ta, valmistudes kolme trepivahet ühe hooga seljataha jätma.

      Jared võttis kiiruse maha kohe, kui ta välja tänavale jõudis. Ta astus nurgapealsesse kohvikusse Des Artistes, jäi seisma tsinkleti ette ja hakkas taskutest raha otsima.

      „Salut, Jared,” uratas Maurice. Ta märkas punase värvi pritsmeid Jaredi näol. „Kas oled täna hommikul juba kellegi kõri läbi lõiganud?”

      „Salut, Maurice. Kõik nagu harilikult.” Jared luges raha. „Ühe sarvesaia hind pane juurde,” ütles ta. „Ah, ja pakk Gitanes’i sigarette.”

      „Pas de croissant11?”

      „Ma pole näljane,” valetas Jared.

      Maurice’i väljanägemine võinuks olla väärikamgi, kui ta põskedel poleks olnud vanu vinniarme. Kiirustamata pühkis mees alkoholipudeleid ja asetas need ühekaupa tagasi oma selja taha riiulile: Alcohol de Framboise, Grand Marnier, Courvoisier. Selle ülesande mõõdukas korduvuses oli midagi õilsat ja Maurice ei kiirustanud teenindama ei Jaredi ega ka kedagi teist. Viimaks lükkas ta Gitanes’i paki tema ette nagu tasu hea käitumise eest. Jared torkas suhu päeva esimese sigareti ja plõksutas Zippo välgumihklit, mis lõhnas lennukikütuse järele. Maurice asetas ta ette tassi piimaga kohvi ja kolm paberisse pakitud suhkrutükki. Sigaretisuits keerles aeglaselt Jaredi sõrmede vahel, kui ta kohvi rüüpas, taustaks kohvimasina, mahlapressi ja väljast kostvate ägedate autosignaalide helid. Ta võpatas, taibates, et Maurice räägib temaga.

      „Tööintervjuu!” paiskas Maurice mingi seletamatu vaenulikkusega. „Kuidas seal läks?”

      „Ei käinud.”

      „Sa ei käinud? Aga asi oli ju peaaegu kindel!”

      „Ma lihtsalt ei himusta meeleheitlikult kella ühe ajal päeval, smoking seljas, eelroogasid serveerida,” ütles ta ja märkas alles siis Maurice’i hästiistuvat valget päevasärki kikilipsuga.

      Maurice’i pilk võinuks ta mõrvata. „Võib-olla oleksid pidanud hoidma toda rikast kaaslannat… seda, kes igasugu kraami kokku ostis.”

      „Ta ei ole rikas, lihtsalt käib hästi riides.”

      „Kui ta ikka veel su tüdruk oleks, siis telliksid sa sarvesaia.” Maurice kehitas õlgu. „Nõdraarulised smokingus tunnevad selle kohe ära.”

      Jared viskas käkras eurod letile, tõmbas veel viimase mahvi, pillas sigaretikoni põrandale ja hõõrus selle jalaga sodiks,


<p>5</p>

Väga palju võid, kas pole?

<p>6</p>

Pask.

<p>7</p>

Tere hommikust, proua Dumont!

<p>8</p>

Aga on ju juba pärastlõuna!

<p>9</p>

omanik

<p>10</p>

Muidugi, proua Dumont. Homme.

<p>11</p>

Ilma sarvesaiata?