Tänaval ajasid vanemad inimesed silmad suureks, märgates erkpunast värvi Jaredi kätel, juustes ja raseerimata lõual. Koolitüdrukud itsitasid ja naistegi pilk jäi ta peale pikemalt pidama. Jared kõndis kaua. Ta jättis seljataha oma naabruskonna vürtside ja heitgaaside lõhnad ning kõndis edasi bulvaritel ja avenüüdel. Pool tundi hiljem liikus ta juba põlistel tänavatel ja silmitses seitsmeteistkümnenda linnajao aukartust äratavat arhitektuuri. Viimaks peatus ta Montsouri tänaval esindusliku kolmekordse maja ees ja vajutas ühele kolmest fonoluku nuppudest. Lucas D’Arbanville. Ta surus nuppu ikka ja uuesti, kuni kuulis Lucast uksetelefoni karjuvat.
„Kurat, kes seal nii hirmsat lärmi teeb?”
„Mina olen.”
„Kas sa palun võtaksid sõrme nupult ära? Lasen su sisse!”
Lucas avas korteriukse. Tal olid jalas pressitud teksased ja seljas haruldast mangotooni Lacoste’i päevasärk. Lucas, kes oli juba üle neljakümne ja nägi Jarediga võrreldes välja kui näidispilt tervisest ja hoolitsetusest, heitis talle pilgu ja puhkes naerma. „Su välimus on absoluutselt eemaletõukav. Ja mis lõhn see on?”
Jared pööras selja ja hakkas trepist alla minema.
„Palun astu ikka sisse, Jared. Tegin vaid nalja.”
„Mul pole naljatuju.”
„Oo… seda on näha!” ütles Lucas ikka veel naerdes. Jared pööras uuesti minema.
„Ei-ei, tule sisse, mu poiss.” Lucas haaras Jaredi käsivarre ja tiris ta korterisse. Nad suudlesid teineteist kummalegi põsele. „Teen meile kohe kohvi.”
Jared uuris hoolega korterit. Lucas kogus ampiirmööblit, see stiil sobis talle. Ta oli enamiku esemeid päranduseks saanud, ent need, mis ta juurde oli ostnud, olid sama oivalised. Kušeti vastas seinal rippus Henry Milleri akvarell, Lucase kohta pisut metsik valik, võib-olla viide Annie positiivsele mõjule. Teistel seintel olid mõned väga vana koolkonna maalid, ja siis muidugi kolm suurt lõuendit, mis Lucas oli ostnud temalt veel tollal, kui Jaredi abstraktsed õlimaalid osutusid müüduks enne, kui need jõudsid ära kuivada. Mahagonist kirjutuslaual, mida kaunistasid peened kuldsed inkrustatsioonid, lebas avatud sülearvuti, mõned lehed elegantset kirjapaberit ja lahti jäetud Mont Blanci sulepea kui ainsad märgid inimtegevusest. Austusest Lucase hinnalise mööbli vastu otsis Jared istekoha köögis. Ta pistis käe taskusse, et sigaretti võtta, kuid mõtles ümber.
„Suitsu tahaksin,” ütles ta toolile potsatades.
Lucas järgnes talle kööki. „Olen ise maha jätmas. Mul pole ainsatki.”
Jared heitis talle meeleheitliku pilgu.
„Olgu siis pealegi. On mõned pakid rangelt vaid hädaolukorra puhuks,” ohkas Lucas. „Kas sul on siis hädaolukord, mis?”
„Pask, on küll.”
Lucas lülitas espressomasina sisse ja tuhnis ühes sahtlis. Ta tõi nähtavale tuliuue sigaretipaki ja ulatas selle Jaredile.
„Marlboro? Mahe? Tarbid korraga Ameerika unelmat ja selle rämpsu. See naine on sulle ajupesu teinud.”
Lucas ignoreeris kommentaari. Ta jändas keeruka masinaga ja tõi siis nähtavale puust karbi peenete espressokohvi näidistega, mis nägid välja nagu spetsiaalselt disainitud šokolaadikompvekid. „Ära minu poole suitsu puhu,” nõudis Lucas. „Kui Annie tunneb mu riietel sigaretilõhna, ei usu ta ealeski, et suudan suitsetamise maha jätta.”
Nad istusid teineteise vastas köögilaua ääres ja rüüpasid sõnagi lausumata tillukestest tassidest espressot. Jared teeskles mitte märkavat, et Lucas tema üle heatahtlikult naerab, nagu Lucas alati tegi, kui Jared igati pingutas, et tossikesena näida. Hetkeks oli kuulda vaid lusikate kõlksumist tassis. Siis püüdis Jared asja parandada.
„Nii, kuidas su armuelu ka kulgeb? Kas oled jõudnud Annie püksikummi testida?”
„Jared, sa meeldid mulle, aga käid närvidele. Tungid siia hoolimatult sisse, haised koledasti, rikud mu uksekella, röövid viimase paki sigarette… ning solvad siis Anniet ja solvad ka mind.”
„Mul on kehv päev,” kehitas Jared õlgu.
„Näha on.”
„Olen söömata. Vajan raha. Vajan näitust. Vajan kohta, kus elada. Vajan dušši, mis töötaks. Vajan tüdrukut.”
„Kolmekümneaastase südametemurdjana ei peaks see viimane punkt sulle liiga palju muret tegema.”
„Pean silmas tõelist tüdrukut. Kedagi, kes oleks mulle oluline.” Jared oli sunnitud seisma silmitsi Lucase tüütult lärmaka lõbususega. „Tean, tean. See üllatab sind,” jõudis ta öelda enne, kui Lucas sai suu lahti teha.
Lucas tõusis püsti, võttis külmikust võid, maasikakompotti ja apelsinimahla ning tõi selle kõik köögilauale, lisaks veel pool pikka saia ja sakilise noa.
„Kas ma tõepoolest kuulen, et mu ristipoeg palub minult nõu südameasjades?”
„Ah jäta, palun.”
„Tohin ma sulle vähemalt hommikueinet pakkuda?”
Jared võttis pakkumise vastu, imestades jälle, miks Lucas − mees, kes on temast nii erinev, kõigist inimestest tema elus nii erinev − keeldub kangekaelselt tema suhtes alla andmast.
Annie istus pika laua ääres keset oma Pariisi kööki ja tundis, kuidas tal hakkas sees kõik keerama, kui mõte läks sellele, mida ta valmistus tegema. Ta oli niimoodi istunud terve hommiku, sellal kui poisid olid koolis, kuid nüüd oli aeg nad lõunale tuua, ainult et tal polnud lõunasöögiks midagi valmis. Külmast supist pliidil on kahtlemata saanud hiigelsuur kihav Petri tass ja küpsetatud meriahven on vaid ähmane idee kaugest minevikust. Aga otsus on tehtud ja see on kõige tähtsam. Ta tundis iiveldust nagu keegi, kes valmistub sukelduma tundmatusse.
Annie tõusis püsti ja pani supi sooja. Ta keedab selle läbi; loodetavasti jõuab sõnum bakteriteni. Ilmtingimata on tal vaja manustada midagi vedelat, tihedat, sooja ja soolast nagu lootevedelik, enne kui ta toob ilmale oma tegevusplaani. Alateadvus ütles talle, et tulevaste iiveldushoogude vastu tuleb keeta kanasuppi.
Ta armastas oma kööki rohkem kui midagi muud. Ehitatud oli see vahest ehk kakssada aastat tagasi, kui aristokraadid söandasid harva ilmuda teenijate pärusmaale. Sel põhjusel puudus köögis ülejäänud maja ametlikkus. Klaasuks avanes väikesesse aeda, mille keskel toretses ilus kivist purskkaev, ning jäi avatuks terveks kevadeks ja suveks, tehes aia köögi looduslikuks jätkuks. Soojal aastaajal kasvatas Annie igat liiki maitsetaimi ja Seine’i siinpoolse kalda parimaid tomateid. Vaarikad ronisid omapead piki lõunapoolset müüri ja iidne õunapuu, mille võra moodustas otsekui spaleeri, kandis eriti magusaid õunu − selliseid turgudel enam ei leidunud. Tarvitses vaid köögist välja astuda ja lasta õuntel hea maitsta. Tema oma isiklik Eedeni aed. Isegi nüüd, jaanuaris, mil taimed olid uinunud ja uks aeda suletud, voogas valgus ukse klaasruutudest sisse, muutes köögi selle maja kõige säravamaks ja ahvatlevamaks ruumiks.
Seda laadi otsuse tegemine ei ole talle üldse nii väga omane. Või ikkagi on? Asi on ju selles, kes ta oli enne ja kes ta on nüüd pärast seda, ning ta ei teadnud, millisesse kategooriasse oma otsus sobitada. See inimene, kes ta oli olnud enne Johnny surma, oleks olnud ehk võimeline otsust käsitlema, aga kuidas on lood uue isendiga, kes alles hiljaaegu oli end kogunud ja kes talle endale nii väga ei meeldinudki? Milleks see uus inimene üldse võimeline on? Aga kas see uus, kes on süngem, vihasem ja umbusklikum, pole hoopis reaalsem kuju, palju sarnasem sellele, kes ta tegelikult on?
Ta oli teinud vapustavaid otsuseid varemgi. Tema elu viimased kaksteist aastat olid olnud ju üheainsa otsustava sõna tagajärg − sõna, mis öeldi välja ühe söögiaja lõpul. Ta oli olnud siis kahekümne kolme aastane ja Johnny kakskümmend kaheksa. Johnny oli just kraadi saamas, kuid temal endal oli veel kolm aastat käia. Nad sõid õhtust üsna armetus Itaalia restoranis ülikoolilinnaku lähedal. Puna-valgeruudulise plastiklina