Ühel päeval, mõtles Lucas, tunnistab ta Anniele, et vastupidiselt sellele, mida ta talle on rääkinud, ei ole ta üldse varane tõusja. Igal hommikul võitleb ta piiksuva äratuskellaga, seisab vastamisi Pariisi kottpimedate libedate tänavatega ja juhib autot mingis pooleldi koomataolises seisundis − kõik selleks, et veeta Anniega kahekesi vahest ehk ainult kolmkümmend minutit. Ent nendest minutitest ei tahaks ta kunagi loobuda.
„Sa lihtsalt ei usu seda,” paiskas Annie kohe samal hetkel, kui mees sisse astus. Lucas võttis mantli seljast, pani selle kokku, asetas tooli seljatoele ja istus köögilaua äärde. Kruus oli juba laual. Kohv, ja kruusis. Nii juuakse ainult Ameerikas, mõtles ta, ja mitte esimest korda. Stoilise rahuga hakkas ta rüüpama kohutavat hapukat tõmmist, nautides hetki, mil sai jälgida, kuidas Annie köögis toimetab. Täna kandis naine teksaseid, mis Lucasele ta jalas meeldivad. Tal on selline kena naiselik figuur, mitte nagu neil habrastel pariislannadel, kes Lucast tavaliselt ümbritsevad.
Tunnike enne poiste ärkamist on nende oma eriline aeg, mil nad saavad olla kahekesi koos. Ega Annie saa vist arugi, kui eriline see on, ja selles ei või Lucas süüdistada kedagi teist peale iseenda.
Sel hommikul võis ta öelda, et Annie oli heas tujus.
„Lola lahkus kiiruga Ameerikast ja varjab ennast oma abikaasa eest!” teatas naine erutatult. „Mees on koletis! Aastaid vägivaldset abielu. Lola on omadega puntras. Täiesti puntras.” Annie ei paistnud sellest vähimalgi määral häiritud olevat, märkas Lucas. Tegelikult tundus ta olevat enam kui vaid heas tujus. Pigem oli ta rõõmus.
„Mida sa seal teed?” uuris Lucas.
„Nupsusaia39.”
„Ahhaa! Nupsusaia,” kostis mees. Ta tõusis püsti, tühjendas diskreetselt kruusi sisu valamusse ja liikus Anniele lähemale. Ta piilus üle naise õla, kui see venitas siledat kuldset tainast ja voltis selle siis kokku, tegemata ainsatki ülearust liigutust. Juuksed olid Anniel silmade ees nagu alati ja Lucas mõtles need ise talle kõrva taha toppida. Ta tundis, kuidas naise kehast õhkub kuumust ja pärmilõhna. Mõlemal on kalduvus mõjuda talle ihasid ergutavalt. Pärm ja lõhnaõli, alati sama seebilõhn, mis tundus talle parem kui miski muu parfüüm, ja mees hakkas tundma, et ta keha reageerib erektsiooniga. Ta kattis selle käega ja jälgis siis jälle naise käsi, kui need tainast töötlesid.
„Lola ütleb, et ta armastab teda ikka veel. Täielik nonsenss!” Annie silmad välkusid. „Selline puder ja kapsad, ütlen ma sulle!”
Lucas astus sammukese tagasi. „Miks hoiatatakse mind ette, et lähenemas on ähvardav tsirkuseetendus?”
Annie heitis talle solvunud pilgu. „Mis?”
„Tuleb Lola draama ja siis järgneb sinu draama Lola draama pärast.”
Annie ei teinud teda kuulmagi. „Mis sa arvad, kui vana ta on?” küsis ta, käed jõuliselt tainast mudimas, seda patsutades ja edasi-tagasi rullides. Kogu põrand oli jahuga koos, seda oli ta juusteski. Huule kohal sätendas tilluke higipiisake. Lucas võttis istet. „Nii?” käis Anni peale. „Arva ära! Kui vana ta sinu arvates on?”
„Noh, hmm. Võib-olla kakskümmend viis? Või kolmkümmend?”
„Tead mis?” ütles Annie, pannes taina vormi ja kattes selle riidega. „Mul on veel üks lisaports tainast, võin teha ka kaneelikukleid.”
„Kaneelikukleid,” kordas Lucas.
„See kõlab vahest ehk karmilt, aga mul on raske pidada lugu kellestki, kes on nii kaua olnud lükata-tõmmata. Teiselt poolt on aga temast väga vapper kõik see seljataha jätta.”
„Sina, ja karm? Ei.” Lucas ütles seda enda arvates rõhutatud sarkasmiga. „Kuidas seda ameerikapäraselt väljendataksegi? Sul ei ole peas sellist soolikatki, mida karmuseks nimetada.”
„Tahad vist öelda, et keres.” Annie võttis seda sõna-sõnalt ja näis olevat meelitatud. „Noh, täpset infot mul küll ei ole, aga vean kihla, et ta on vanem, kui välja näeb. Ta jutustas mulle oma elust ja ma tegin mõned peast liitmised. Kindlasti aga on ta vanem kui mina.” Annie lülitas kohvimasina välja, valas jahuste kätega kohvi väikesesse tassi ja asetas selle Lucase ette ning pööras siis jälle tagasi küpsetamise juurde.
Oma toolilt jälgis Lucas Annie profiili, kui naine püüdis keskendunult tainasse rosinaid ja kaneeli rullida. Enam ei pööranud ta kuigi palju tähelepanu sellele, mida Annie rääkis Lolast ja tolle abikaasast. Ta pilk jälgis naist ja mõtted uitasid ringi. Annie oli täna eriti seksikas. Lucas oleks tahtnud kergitada ta juukseid ja suudelda teda kaelale ning siis silitada ta kumerusi õrnalt… ja seejärel juba intensiivsemalt. Annie hakkaks tasakesi oigama…
„Kas ta suudaks?” küsis Annie.
Mees võpatas. „Suudaks mida?”
„Suudaks kindlaks teha, kuhu Lola sõitis, kui ta lennuliinilt järele päriks?”
Kogu see jutt Lolast hakkas juba tüütuks muutuma. Lucas vajus taas mõtiskellu. „Võimalik.”
„See Althea-nimeline naine, tead küll, enesetapust rääkija, helistas viimaks, ja tema saabub kell kaheksa hommikul, mis tähendab, et vajan muide homme hommikul jälle sinu juhioskusi. Annan talle pööningul oranži toa. See näeb rõõmsam välja. Lähen nüüd koristama.”
„Enam ma lennujaama ei sõida.” Lucas mäletas pööningutuba. Ta kannab Annie üles ja nööbib ta teksased lahti…
„Ma ei ole pärast võimeline nädal aega kõndima,” kuulis ta Anniet ütlevat ja oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Kuidas palun?”
Annie astus tema poole, hoides kleepuvaid käsi ülal nagu kirurg pärast põhjalikku küürimist.
„Halloo? Siit maa pealt kõne Lucasele? Palun kas te tooksite tolmuimeja ülemisele korrusele. Iga kord tõmban selja ära.”
Lucas tõusis püsti ja astus kapi juurde, kus hoiti tolmuimejat. „Mõtlesin siin just…” ütles ta. „Kas sa mitte ei öelnud, et tahad nelja üürnikku?”
„Kolm on juba praegu, sest Lola üürib ju kahte tuba. Miks sa seda küsid? On sul mõni soovija?”
Miks peab Lucas tegema kõik asjad nii raskeks? Nii mõtles Annie järgmisel hommikul, kui ta otsis lennujaama rahvasummast oma uut üürilist. Nad mõlemad teadsid, et niikuinii aitab Lucas ta hädast välja, nii et milleks selline mõistatusmäng? Ta mõttelõng katkes ja ta taipas otsemaid, et noor naine, kes mööda vahekäiku lähenes, ongi Althea. Punapea, oli ta telefonis maininud, ja oh sa poiss, kui täpselt see kirjeldusega kokku läheb. Aga kas ei olnud midagi imelikku tema välimuses? Annie oli oodanud kedagi, kes oleks paistnud rohkem rusutuna. Mismoodi näevad välja inimesed, kui nad on rusutud? Näevad välja nagu Annie − normaalsed. Aga niisugused nad küll välja ei näe. See siin on midagi muud. Midagi, millele ta ei oska nimegi anda.
Lennujaamas jõllitasid inimesed, nagu prantslastel kombeks, punajuukselist noort naist, kes liikus nende poole. Kui Annie esimest korda Prantsusmaale tuli, vihastasid teda ainitised jõllitavad näod. See üksisilmi vahtimine sisaldas pilke, mis tuiskasid jalalabadest üles näkku ja jälle tagasi, imedes endasse iga detaili, sosistades kommentaare, mida saatsid väikesed näo- ja käeliigutused. Mehed vaatasid naisi seksuaalselt hinnates ja naised vaatasid teisi naisi kriitilise pilguga. Nii see oli ja on alati olnud. Seda kõike tehti väga silmatorkaval viisil. Võimalik, et ka ebaviisakalt? Annie ei tea seda veel nüüdki; tal oli läinud üsna kaua aega sellega harjumiseks, aga jäljendamiseks enam nii kaua ei läinud.
„Vaata seda eksemplari,” ütles Lucas laitmatu ajastamisega.
„Oh, pane ometi suu kinni.”
„Mispärast?”
„Sellepärast,