Tund aega pärast teadet lennuki maandumise kohta ei olnud Lolast veel mingit märki. Värvikas rongkäik üksireisijatest ja tervetest peredest igalt maalt, igast rassist, rahvusest ja sotsiaalsest kihist ei pakkunud ammu enam huvi. Gaasidest puhitunud kõht hakkas Anniet uuesti piinama ning ta kattus külma higiga. Ta vaatas uurivalt rahvasumma, kuni silmad hakkasid valutama. Kuidas nad välja näevad? Kas on võimalik, et ta laskis nad mööda? Oli vist küll tosinate viisi emasid, kes reisisid lastega. Kas Lola polnud märganud Annie silti? Annie ei söandanud enam üleval hoida kena väikest kodus valmistatud plakatit, mille Paul ja Laurent olid tema eestvedamisel meisterdanud. Lastepärased tähed ja värvid. Nii armas. Märgi ideeks oli soojem ja sõbralikum vastuvõtt kui see, mida tema oleks võimeline pakkuma.
Ta pöördus Lucase poole. „Võib-olla ei jõudnud nad õigel ajal ümber istuda?” Lucas, kes ennast ikka veel haletses, kehitas vaid õlgu. „Pask! See ei ole normaalne. Võib-olla on vale lennujaam! Palun, Lucas, tee kindlaks, kas oleme õiges kohas. See oleks küll hirmus õnnetus. Palun sind väga, ära pööra mulle nii külmalt selga! Isegi on nii palju pinget.” Jalgu järel vedades läks Lucas asja uurima. Annie oleks tahtnud tal kaela kahekorra keerata.
Annie pidi nüüd tõuklema ja endale ruumi tegema, et jääda esimesse ritta, sest rahvamass oli tihenenud: saabusid uute rahvusvaheliste lendude reisijad, kes liikusid aeglaselt kaldteed mööda üles. Juba hakkas tal tekkima klaustrofoobia kogu sellest higi, parfüümi ja sigaretisuitsu lehast, millesse nad kõik mattusid.
Näod − sajad näod, võõrad näod − lõid särama, kui tundsid ära mõne tuttava. Sarid, ülikonnad, turbanid, šortsid ja lahtised sandaalid. Inimesed lükkasid kärusid, millel kõrgusid igat sorti pakkide ja kohvrite virnad. Kõik tundusid nii veidralt võõrad. Eriti köitis Annie tähelepanu üks naine. Ta ei sobinud kuidagi teistega kokku: jalustrabav välimus, kõrgete põsesarnadega kahvatu nägu ja tumedad prillid. Ta võis olla umbes meeter kaheksakümmend pikk, vähemalt tundus nii selles Prantsuse, Aasia ja Araabia meeste ja naiste lühemakasvulises massis.
Naise mustad juuksed olid lühikeseks lõigatud, nägu oli selgete joontega, huuled väga täidlased, ja nahk, mis meenutas portselani, sai oma hõõguse otsekui kuskilt seestpoolt. Annie ei olnud ainus, kes teda ammuli sui vahtima jäi. Hiigelsuured päikeseprillid ja põrandani ulatuv helepruun kašmiirmantel, rullkaelusega kašmiirkampsun ja seemisnahast saapad andsid talle väljanägemise, nagu oleks ta modell fotoseansil. Annie ragistas ajusid, et leida mõni vihje, ja unustas üldse, mispärast ta seal seisis. Kindlasti on see keegi kuulsus, võib-olla mõni Prantsuse actrice37. Mitte küll Chiara Mastroianni ega ka Carla Bruni. Naine astus mööda kaldteed üles, lükates käru, kuhu oli kuhjatud kõrge virn Vuittoni reisikotte.
Alles siis, kui ta neist möödus, märkas Annie, et naise kõrval tatsasid poisipõngerjas ja umbes üheksa-aastane tüdruk; mõlemad lapsed olid ilusad ja nii silmapaistvalt blondid, samas kui naine oli brünett. Äkki turgatas Anniele pähe. Lola? Äratundmise ehmatus tabas teda samal hetkel, kui rabas katastroofi suurus. Kiiresti! Viska silt rahva hulka! Kas tormata lennujaamast välja ja joosta… joosta üle põldude ja läbi linnade otse koju? On veel aega. „Väga maise olekuga,” oli ta kirjeldanud Lolat Lucasele. Aga ilmselt siit maalt küll mitte. Ent telefonis oli Lola tundunud nii normaalne.
Ta on küll kõike muud kui normaalne. Otsekui oleks lennujaama maandunud Imenaine oma liibuvas Ameerika lipuriidest kostüümis, käes kuldne lasso. See on võimatu. Võimatu! See naine, see olend peab leidma hotelli, ta peab leidma teise kodu, ta peab leidma teise koha, kus ta võib uuesti alustada… või mis muul pagana põhjusel ta siia üldse tuli. Ta peab ringi pöörama ja minema otsejoones tagasi Vogue’i lehekülgedele, kust ta ilmselt pärit ongi. Seal tunneb ta ennast hästi. Seal on tal kõige parem. See naine ei kuulu tema maailma… tema ellu, ja ta on täiesti kindel, et ta ei kuulu ka tema majja.
Kuid selle kõige asemel leidis Annie ennast küünarnukkidega nügimas, tõuklemas ja Lola suunas teed tegemas. Ta tõstis oma koduste vahenditega valmistatud logiseva väikese sildi kõrgele, vibutas seda mannetult ja halises: „Vabandage, vabandage.” Järgnes kohutav alandus. Lola vaatas üle sildi. Seal nüüd Annie siis oli − matsakas ja vaevalt üle saja viiekümne − kikivarvul otse jumalanna kõrval, kes lihtsalt ei saanudki teda näha! Lõpuks Annie sõna otseses mõttes torkas sildi naise silme ette ja köhatas kurgu puhtaks. Ta hääl kostis vinguva vilena: „Lola?”
Lola vaatas alla, nagu silmitseks Aafrika gasell väikest tuhnikut, ja tundis sildil ära oma nime. Ta vaatas Anniet läbi oma tumedate päikeseprillide. „Annie?” Rahvahulk liikus aeglaselt edasi. „Tere tulemast Prantsusmaale.” Annie lausus seda ühe hüsteerilise hingetõmbega, ja maailm hakkas jälle liikuma normaalse tempoga. „Olin hirmus mures teie pärast. Mis juhtus?”
Lola võttis prillid eest. Tal olid kaunid kahvaturohelised silmad ja paistis, nagu oleks ta nutnud. Ta kummardus kergelt allapoole, Annie kõrvale lähemale. „Meid peeti kinni immigratsioonis,” sosistas ta. „Arvatavasti paistsime neile kahtlased, sest ikkagi üksikema kahe lapsega. Nad olid küllalt ebaviisakad ja…”
Väike poiss hakkas virisema: „Emme, opa-opa!” Ta sikutas ema käest. Lola vaatas Annie poole ja ta silmad täitusid pisaraist. „Ühel hetkel arvasin, et nad tahavad meid tagasi saata. Ja siis äkki, täiesti ootamatult, lasti meid tulema. Ma ei saa sellest üldse aru.”
Anniet ajas Lola kaitsetus täiesti segadusse. „Pole millestki aru saada, kullake,” ütles ta, patsutades Lola pehme mantli varrukat. „Tere tulemast parimasse, mis Prantsusmaal on pakkuda, alustades võimu kuritarvitamisest ja meelevaldsete otsuste tegemisest. Te hakkate seda maad armastama!”
„Praegusel hetkel tunnen küll ainult hirmu,” sosistas Lola veelgi tasemini. „Olen nii tänulik, et näen ometi ühte sõbralikku nägu.”
„Mind?”
Naistel, kes on meeter kaheksakümmmend ja kes kannavad kašmiiri, pole küll midagi karta,” mõtles ta. Aga Lola näis olevat tõesti hirmunud. „Teie mured on nüüd murtud,” rahustas teda Annie ja jäi seda ka ise uskuma. „Tahan teie ja teie toredate laste eest hoolt kanda.” Ta pöördus laste poole ja saatis neile sõbraliku naeratuse, millega ta tahtis väljendada soojust ja emalikku enesekindlust. Tüdruku näoilme oli pahur ja suletud, ta vältis otsavaatamist. Poiss rippus mõlema käega ema mantli küljes ning tundus, et kavatseb nagu ahv mantlit mööda üles ronida. Lola võttis ta sülle ja laps surus oma näo vastu ema kaela. „Vean kihla, et ootate juba kannatamatult, millal saate uude kodusse!” Annie ütles seda nii heatujuliselt, kui võimalik.
„Meie puhkuse kodu,” sosistas Lola ja vaatas murelikult Anniele otsa.
„Loomulikult teie ilusa puhkuse kodu,” kinnitas Annie. „Kas sa tead, et mul on sinuvanune poiss? Tegelikult on mul kolm poissi.”
„Vihkan poisse,” kehitas Lia õlgu. „Nad on lollid.”
„Minu omad küll mitte. Hinded on neil väga head, seda võin sulle kinnitada.”
Annie otsustas meeles pidada, et räägib poistele põrgutule võimalusest, kui nad peaksid vastuvõetamatult käituma.
Tal oli tunne, nagu oleks ta märganud poid keset tormist merd, kui silmas Lucast läbi rahvahulga tungivat ja suunda nende poole võtvat. Kui mees nägi Lolat, ajas ta silmad suureks ja Annie meeleheaks teeskles miniatuurset südameatakki, kattes rinna mõlema käega − väga prantslaslik žest, mis tähendab, et ollakse armunoolest tabatud. Ta surus Lola kätt, tutvustas ennast ja hakkas rääkima tema ja lastega inglise keeles ilma igasuguse kõhkluse ja hirmuta, ning Annie tundis tohutut kergendust. Lucas päästab ta raskest olukorrast ja teeb kogu selle ettevõtmise võimalikuks.
Autos otsustas Annie teeselda, nagu oleks temaga kõik korras. Ta ei kavatsenud kellelegi midagi välja näidata, isegi mitte Lucasele. Aga ta kahtlustas, et Lucas, see vana võrukael, teab liigagi hästi, mis toimub Annie ajus. Esialgu aga ei osanud ta midagi arukat öelda. Autosalongis valitses ebamugav vaikus ja ainus heli, mida ta tajus, oli tema oma mõtete meeletu kihutamine peas. Autos valitses segadus. Milline häbi! Vedeles