„Tõenäoliselt ma ei…”
„Olid koolis oma prantsuse keele rühmas kõige parem, nagu ma aru sain. Peab annet olema, et keeli õppida.”
„See on lihtsalt üks rumal idee,” lausus Althea jõuetult.
Isa lõi kärsitult käega, paber endiselt sõrmede vahel. „Sa ei või ometi niimoodi jätkata, et käid siin nädalast nädalasse, et näha, kuidas me televiisorit vaatame. Kallike, sul tuleb lõpetada see, et veedad oma nädalalõpud, talutades ema mööda linna. Meie elu on, mis ta on,” ja ta kihistas õnnetult naerda. „Oleme ta kõvasti untsu keeranud. Aga sinu…”
„Oh isa, ära nüüd hakka peale.”
Isa heitis tütrele karmi pilgu ja ulatas talle paberilehe. Altheal oli raskusi paberi lahtivoltimisega, kuid asi ei olnud käte ega aju toimimises, vaid hirmus, et äkki ei ole ta võimeline oma meeleheidet varjama. See oli tšekk saja viiekümnele dollarile.
„Too peaks katma lennukulud… või ei kata?” uuris isa murelikult.
Althea ei suutnud tema poole vaadata. Kui ta lõpuks pilgu tõstis, märkas ta, et isa silmad on sama märjad kui tema omad. Ta embas isa ja ütles ainult: „Aitäh, issi. Arvan, et teen selle ära.”
„Kohe, mine pakkima. Ära vaata tagasi, ta võib su kätte saada!” Henry lisas selle närvilise naeruga.
Althea pani tšeki rahakotti, paigutas puhtad ja kokkupandud riideesemed kandekotti ning jättis hüvasti. Tal kulus tol jäisel õhtul koju kõndimiseks terve tund, kuigi külma ta seekord õieti ei tundnudki, sest peas keerlesid mõtted Pariisist.
Lola süda peksis. Ta pani magamistoa ukse seestpoolt lukku, kuigi Mark pidi veel mitu päeva Atlantas viibima. Seejärel sobras ta pesu kõrvale heites sügaval sahtlipõhjas ja tõi nähtavale suure pruuni ümbriku. Ta istus voodile, püüdes valitseda värisevaid käsi. Hingan sisse, ja laotas ümbriku sisu valgest siidist vatitekile. Tundus, nagu kajaksid südamelöögid vastu üleni valge magamistoa katedraalilaelt. Tükk aega uuris ta ümbriku sisu, püüdes jõuda selle tähenduseni, uskumata, et on läinud nii kaugele. Oleks ta nüüd otsustanud püsti tõusta, poleks põlved teda kandnud. Kolm piletit. Kolm passi.
Ta oli andnud lapsehoidjale ja majapidajannale vaba päeva, et saaks segamatult pakkida. Hommikul kell kuus on takso ees ja võtab nad peale. Alles taksos ütleb ta Simonile ja Liale, et nad sõidavad üllatuspuhkusele. Koolipäeval? Ta peab Liale valetama. Ei või riskida. Milline petis ta on: valetab oma tütrele, varastab ta ära. Aga kas see on siis varastamine, kui võtad selle, mis on sinu oma?
Kolm nädalat tagasi ei olnud Lolal küsimusi oma elu kohta; ta oli kui ussike, kes midagi ei küsi, kui ta õngekonksu otsa torgatakse. Tegelikult ei vaevanud ta pead ka sellega, kuivõrd paikapidav on Marki kriitika kõige kohta, mida ta tegi. Kolm nädalat tagasi oli ta vaid igatsenud saada selleks, kellena Mark teda vajas. Ja siis korraga ei suutnud ta seda kõike enam taluda.
Ta peab säilitama oma hoo ja energia, sest tal on kalduvus andestada, näha inimestes pigem head kui halba. Möödunud paaril päeval oli Lola kulutanud iga viimase kui jõuraasu, teesklemaks, nagu oleks kõik tavaline, ja samal ajal planeerinud reisi. Tähemärgid olid soodsad. Jaanuarikuu lõpp ongi välismaale reisimise aeg. Tema astroloog kinnitas talle, et sellist täiuslikult soodsat planeetide rida ei tule talle enne, kui alles aastal 2022. Kõik asjad osutasid ühes suunas. Tundus, nagu ei teekski ta otsuseid ise, kuid samal ajal ei paistnud miski olevat kuigi reaalne. Nagu sunnitult tegi ta läbi kõik vajaliku, jõudes iga päevaga oma veel hoomamatule eesmärgile natuke lähemale.
Passid olid nende Mehhiko-reisi järel veel kehtivad. Mehhiko. See oli augustis, viis kuud tagasi. Tema ja lapsed olid jäänud haigeks, nautides kookospalmide vahel sooja ookeanituult. Nad olid kannatanud kohutavate kõhuvalude käes, välja arvatud Mark, kes kunagi ei haigestunud ja kes veetis suurepäraselt aega, käies iga päev sügavates vetes kalal. Lola hooldas lapsi, kuigi ka tema oma haigus sundis teda peaaegu iga tunni tagant tualettruumi minema. Ta võttis tohutult kaalust maha ja jäi ohtlikult kõhnaks. Mark naasis suurepärase päevitusega.
Prantsusmaale sõit ei saa olla raskem. Tegelikult ilma Markita, kes reisiks valmistudes suudab tavaliselt kõik paanikasse ajada, näisid asjad kulgevat märkimisväärselt ladusamalt. On hämmastav, milline tõukejõud võib olla väikesel ajalehekuulutusel. Millal iganes ta otsustusvõime nõrgenes, tarvitses tal vaid minna tagasi ümbriku juurde, võtta sealt väljalõige Los Angeles Timesist ja lugeda uuesti kuulutust. Iga kord rõõmustas ta nagu väike laps. Talle meeldisid üllatused ja saladused! Ta teadis, et midagi ju täpsemalt ei uuritud, et see ei saanud jääda tagajärgedeta ja et teatud mõttes polnud õige nii toimida. Aga ometi tegi ta seda.
Lola voltis väljalõike kokku ja pani paki eurosid, kolm passi ja kolm lennupiletit tagasi manillaümbrikusse. Modelliaastatel oli Pariis ikka olnud ta lemmiklinn. Marki jaoks piirdus maailm väljaspool Ühendriike vaid Mehhiko ja Bahamaga. Pariisist ei leia Mark teda ealeski.
Veebruar
Annie maokrambid ei olnud eelmisest õhtust saadik mainimisväärselt järele andnud. Loksudes ringteel kiirusega kolm miili tunnis, Lucas kõrval ohkimas auto rataste pärast, tundis ta, et valud kõhus lähevad isegi hullemaks. Ta ei tahtnud rääkida ja oli tänulik, et ka Lucas vaikis. Läbi vihmapiiskade autoaknal heitis ta äkki kainenenud pilgu Prantsusmaale, püüdes vaadata seda Bel Airi elaniku silmadega. Kadunud olid võluvad kohvikud, lillepoed, skulptuurid, pargid, arhitektuur. Ta nägi vaid vastikut ilma, reostust ja lõputut rida viletsaid autosid, täis hooldamata hammastega inimesi. Pariis pole tegelikult mitte midagi muud kui prügimägi, ja varsti tuleb see kõik avalikuks.
Teda pani mõtlema, kui vähe liikumist on olnud ta elus kahel viimasel aastal; kui väga paigal kõik on seisnud. Esiteks see, et ta oli pärast Johnny surma loobunud autojuhtimisest. See ei olnud teadlik otsustus, vaid sügav seletamatu vastumeelsus. Esimest korda on nüüd mahtuniversaal garaažist välja toodud. Ta on ennast ikka veennud, et Johnny avarii traumeeris teda. See on ju nii loomulik. Aga mispärast ei taha ta autot isegi näha? Kui ta garaažist midagi vajab, saadab ta Maxence’i või Lucase seda tooma. Lucas käib järjekindlalt peale, et ta peab probleemiga tegelema, aga tema on jätnud selle tähelepanuta. Neil harvadel juhtudel, kui tal oli vaja oma ümbruskonnast välja saada, läks ta lihtsalt bussiga. Päev tagasi oli ta ennastki üllatanud sellega, et nõudis Lucaselt mahtuniversaaliga lennujaama sõitmist, sest Lola tuli ära tuua. Lucas oli kulmu kergitanud.
„Miks?”
„Ei saa ometi lasta tal taksot võtta, ega ju?”
„Ma ei saa aru, miks mitte.”
„Tahan, et kõik läheks sujuvalt. Tahan, et nad tunneksid ennast vabalt ja teretulnuna.”
„Kuidas mina saaksin ennast tunda vabalt?”
Annie tõukas Lucast mõlema käega garaaži poole ja laskis tal metallukse üles tõsta. „Tuulutame seda koletist, vaatame, kas ta veel oskab möirata.” Lucas pöördus solvunult tema poole. „Loodan, et sa ei viita minu anatoomiale.”
Mõne aja pärast pidid nad olema lennujaama rahvusvaheliste lendude värava juures, kustkaudu oli ka Annie kord vastabiellununa lennukilt tulnud. Kas ta oli tõesti kunagi lennanud üle ookeanide, sõitnud ringi tundmatutes linnades, reisinud võõrastesse riikidesse?
„Kas pean sellepärast töölt ära jääma?” küsis Lucas. „Ma ei saa lihtsalt aru, miks sa ise ei või sõita.”
„Ma ei tunne, et oleksin võimeline autot juhtima. Olen sulle miljon korda öelnud, et ma ei ole selleks valmis.”
„Oled küll võimeline,” ütles Lucas. „Ja valmis oled ka.”
„Kui olen kord valmis sõitma, oled sina esimene, kellele ma seda ütlen.”
Hiljem, kui ta seisis tihedas rahvasummas, mis oli kogunenud Charles De Gaulle’i lennujaama rahvusvaheliste lendude värava ette, kust juba