Lucas tõmbus kühmu, nagu kannaks ta Prantsusmaa riigivõlga oma õlgadel. „Ütlesin, et tee midagi. Mitte, et tee ükskõik mida. Võõrad hakkavad tungima meie… sinu ellu, ja kui nad kord juba siin on… siin elavad, siis ei ole sul enam võimalik nendest lahti saada.”
Annie neelatas leiva alla ja kergitas lõuga. „Ma valin neid väga ettevaatlikult.”
„Telefonitsi? Telefonitsi ja ettevaatlikult?”
„Võin palju rääkida inimestest, kellega olen suhelnud vaid telefoni teel. Mul on päris terav taju.”
Lucas kehitas vestluse jooksul juba kümnendat korda õlgu − väga prantslaslik viis väljendada halvakspanu, millega seondub ärritus ning millele lisatakse kaalukuse tõstmiseks juurde ühmatus ja silmade pööritamine.
„On küll. Ära kohtle mind üleolevalt.”
„C’est une très mauvaise idée,” kordas Lucas peaaegu lootusetult.
Eelroad saabusid − värske puuviljasalat Lucasele ja hanemaks Anniele − ilmselt veel pool naela kummalegi reiele juurde. Ta vaatas, kuidas Lucas sõi, ja pidi varjama naeratust. Lucas on sünnipäraselt kombekas ja seda heas mõttes. Teda pole sugugi paha vaadata. Kindlasti on tal stiili. Ta on pikka kasvu, kõhetu ja kohutavalt nägus. Teoreetiliselt peaks ta olema igati ihaldusväärne, aga näitab ennast välja huvitava seguna naistemehest ja geist kapis − Pariisis levinud tüüp.
Lucas oli olnud Johnny hea sõber ja Annie tundis teda nüüdseks juba kaksteist aastat. Ent sõbrunenud olid nad alles pärast Johnny surma. Johnny sõbrana ei olnud Annie teda usaldanud. Liiga hästi riides, liiga sinivereline, eluvend, kes polnud abiellunud ega olnud end õieti kellegagi sidunud. Ja siis see viisakus, viimistletud diktsioon, käesuudluse pealesurumine, nagu oleks Annie mõni neetud Inglise kuninganna, ning kõik need suured sõnad, mis, nagu nüüd selgus, polnudki teesklus. Ega see ole ju Lucase süü, et ta on saanud pooleldi aristokraatliku kasvatuse? Aga nüüd, sõpradena, on avanenud Lucase teine külg: huumor, rõõmsameelne lihtsameelsus, kannatlikkus, kõigutamatu usaldusväärsus ja see, mida Annie kõige rohkem hindab − otsekohene ausus.
Lucas elab üksinda hirmkallis korteris seitsmeteistkümnendas linnajaos. Vanaproua Dubois teeb talle süüa ja triigib pesu ning on seda teinud viimased kakskümmend aastat. Lucasel on olnud huvisid ka armuliinis, ja liigagi palju. Ta vabandab end välja väitega, et ta muudkui otsivat ja jahtivat täiuslikku naist. Suhted kestavad tal küllaltki pikalt, nii et ta saab Annietki kostitada juttudega, mis sisaldavad selliseid müstilisi teemasid nagu mehe enda seksihimu ja peenise suurus − väidetavalt suur.
„Ja kuidas sa kavatsed üürilisi leida?”
„Panin kuulutused Chicago, Los Angelese ja Cincinnati lehtedesse.”
„Ameeriklased!” oigas Lucas. „Pourquoi27?”
„Chicagos, sest seal on Chicago Bulls, Los Angeleses on Los Angeles Lakers ja Cincinnatis on Cincinnati Reds. Pidin ju kusagilt alustama.”
„See on sul paratamatult nurjumisele määratud. Hukatus.”
Kuigi Anniele meenus, et nad on tegelikult vaenujalal, otsustas ta antud olukorras käituda mõistlikult. Pealegi on nad ju peenes restoranis. Ta sundis oma hääle rahulikuks, kuid kindlaks.
„Oled alati olnud väga toetav. Nüüd oleks vaja, et sa aitaksid mul selle kõik käima lükata. Olen otsuse teinud.”
Pilk Lucase kahvatusinistes silmades muutus hetkeks nukraks. Ta võttis kahvliga suutäie, mälus seda aeglaselt ja lausus: „Sina ja poisid võiksite tulla minu juurde elama. Sa üürid maja välja, kuni leiad ostja.”
Rahulikult, aga kindlalt, manitses end Annie ja purskas kohe seepeale: „Kolm energiast pulbitsevat poissi ja mina, su kõige lohakam sõber, hakkaksid elama üksteise kukil sinu Louvre’i juurdeehitises?” Et oma lohakust demonstreerida, tegi Annie käega uhke kaare, mis paiskas ümber hinnalise pokaali Château Margaux’d. Punane vein oli vaevalt puudutanud valget laudlina, kui kohale ilmusid kolm kelnerit: üks, et täita uuesti tema pokaal, teine, et katta rikutud koht laudlinal salvrätikuga, ja kolmas ilmselt selleks, et juhtunut kaitsekilbina varjata. Hetk hiljem olid nad kadunud.
Korraks paistis, et Lucas jäi juurdlema, kuivõrd Annie ja poisid ta korterit rüüstaksid. „Kui su majamüük läheks nii edukalt, kui peaks, võiksid sa üürida kahe magamistoaga korteri kusagil Pariisist väljas ja elada seal mõistlikult ka väikese sissetulekuga.”
„Pariisist väljas! La banlieue28?”
„Mu kullake, kas sinust on saanud Pariisi snoob?” Lucas lükkis asjatundlikult puuviljakuubikuid hõbekahvli otsa ja lisas: „See muidugi tähendab kõigi su krediitkaartide tasumist ning elektri- ja telefoniarvete ära maksmist. Mõtlesin tõlketöö peale või millelegi, mis lubaks paindlikumat töögraafikut.”
„Tõlkida? Äärelinnas?” Ta oli öelnud seda liiga valjusti. Kõrvallaua naised heitsid talle põgusa pilgu ja vaatasid siis mujale.
„Tõepoolest snoob,” tähendas Lucas.
Annie tundis, et silmad lähevad märjaks. Ta vihkas enda juures seda, et ta nii kergesti vesistama hakkab. „Minu maja on mu elu ja sa tead seda.”
„Tean, tean,” lausus Lucas leebelt. „Aga vaata iseennast. Sa võiksid end näidata ka väljaspool maja, võiksid elada täisväärtuslikku elu. Oled veel noor. Ja ilus.” Annie jättis märkuse tähele panemata, Lucas käis aga peale: „Jah-jah, oled küll ilus. Võiksid endale kauni elu kujundada. Võib-olla ka seltsilise leida?”
Annie kergitas üht kulmu. „Seltsilise?”
„Vähemalt peaksid sa kaaluma oma rahakriisi soodsaid külgi. See võib sind sundida jälle asju ajama, kursustel käima, vahest ehk reisimagi.”
„Mis paneb sind arvama, et ma neid asju üldse tahan? Olen oma kodus täiesti rahul.”
„Võid olla rahul. Aga kas ka õnnelik? Oled sa õnnelik?”
„Mida see õnnelik ülepea tähendab? Mu maja ja mu lapsed mu ümber on kõik, mida ma vajan.”
„Kuidas seltsilisega jääb?”
Annie raputas pead. „No mida kuradit, Lucas? Seltsiline? Tahad, et võtaksin koera?”
Lucas kõhkles, nagu läheks järgmise sõna väljaütlemine talle midagi maksma: „Un homme29?“
„Mehed püüavad põlistada müüti, nagu poleks naine ilma meheta terviklik. Mina meest ei vaja. Mul on mees.” Ta takerdus. „Mul oli mees. Ei usu, et täiuslik mees mu uksele kaks korda koputab. See on samuti müüt. Ja peale selle,” ütles ta Lucase kätt haarates: „Mul oled ju sina. Milleks mul veel meest peaks vaja olema?”
„Jah, sul olen mina,” kostis Lucas pilku kõrvale pöörates.
„See on hea idee ja sa pead sellest aru saama,” sõnas Annie.
„Ära seda tee.”
Annie jõi klaasi tühjaks. „Teen.”
Ta lahkus lõunasöögilt, ilma et oleks suutnud Lucast veenda, ent oli äkki väga resoluutne. Muidugi ei tee ta midagi enne, kui pole kõigepealt rääkinud poistega, eriti Maxence’iga. Ei, ta ei vaja temalt volitust. Aga tõde nende finantsprobleemidest tuleb varem või hiljem välja ja tema idee oleks alternatiivlahendus kolimisele. Poisid mõistaksid seda. Maxence ütleks: „WTF30.” See on tal midagi