Blackhawk viis nad Kandahari, suurde USA õhuväebaasi, mida sel ajal alles ehitati, kuid haigla oli juba olemas. Skautrügemendi sõdur viidi kõigepealt triaaži9 ja sealt edasi intensiivravisse. Kit Carson arvas, et ei näe seda meest enam kunagi. Järgmisel päeval toimetas õhuvägi Skautrügemendi sõduri kanderaamil ja valuvaigisteid täis pumbatuna USA õhujõudude baasi Saksamaale Ramsteini, kus asus üks maailma parematest haiglatest.
See sõdur oli kolonelleitnant Dale Curtis ning ta kaotas oma vasaku labajala. Jäset polnud kuidagi võimalik päästa. Arstidel jäi üle vaid granaadikillu alustatud amputatsioon lõpule viia. Mehe saatuseks sai protees jalaköndi otsas, kepi toel lonkamine ja Skautrügemendist lahkumine. Kui ta jälle reisida suutis, lennutati ta koju, Washingtoni lähistele Walter Reedi järelravi saama ja kunstjalaga harjuma. Major Kit Carson kohtus temaga uuesti alles palju aastaid hiljem.
Kandahari CIA posti ülem küsis kõrgemalt käske ning Carson lennutati Dubaisse, kus agentuuril oli suur esindus. Ta oli selles piirkonnas esimene Shahi-Koti lahingut näinud isik ning pidi kogetu viimse üksikasjani ülemustele ette kandma. Kohal olid nii mereväe, merejalaväe kui ka CIA esindajad.
Ohvitseride klubis kohtas ta eakaaslast, Dubai mereväebaasis teenivat mereväekomandöri. Nad sõid koos õhtust. Komandör teenis NCIS-is ehk USA mereväe kriminaaljuurdlusteenistuses.
„Võiksid ju meile üle tulla, kui koju lähed,” pakkus mees.
„Politseinikuks?” küsis Carson. „Pigem mitte, tänan pakkumast.”
„Me oleme palju suurem organisatsioon, kui pealtnäha paistab,” seletas komandör. „Me ei tegele ainult hüppesse läinud madruste kantseldamisega. Meie uurida on tõsised kuriteod ja me püüame kurjategijaid, kes on miljoneid varastanud. Meil on araabiakeelsetes piirkondades kümme mereväebaasi. See oleks sulle paras väljakutse.”
Viimane sõna otsustas asja. Merejalavägi oli alati mereväele lähedal seisnud. Lihtsalt töövaldkond muutuks avaramaks. Carson eeldas, et USA-sse tagasi jõudes hakkaks ta taas Langley büroo teises korpuses araabiakeelseid materjale analüüsima. Ta esitas avalduse NCIS-sse astumiseks ning võeti sinna kohe vastu.
See aitas ta CIA-st välja ning pooleldi tagasi merejalaväe rüppe. Ta määrati Virginia osariiki Newport Newsi Portsmouthi, kus suur mereväehaigla kiiresti ka Susanile ameti leidis.
Portsmouthis elades sai Kit tihedalt külastada oma ema, kes sel ajal rinnavähiga võitles. See tõbi viiski ta kolme aasta pärast hauda. Leseks jäänud kindral Carson läks erru ning sai niiviisi poja läheduses olla. Kindral kolis Virginia Beachi lähistel asuvasse pensionäride kommuuni, kus ta sai mängida oma armastatud golfi ja teiste sellele rannaribale kolinud erumerejalaväelastega veteranide õhtuid pidada.
Kit Carson teenis NCIS-is neli aastat, mille jooksul leidis üles ja vahistas kümme tõsise kuriteoregistriga väejooksikut. 2006. aastal sai ta loa naasta merejalaväkke ning määrati kolonelleitnandina Põhja-Carolina osariiki Camp Lejeune’i. Kuid siis juhtus õnnetus. Virginiast mehe juurde sõites sai Kiti naine Susan maanteel vastassuunavööndisse kaldunud purjus juhi süül laupkokkupõrkes surma.
Tänapäev
Selle kuu kolmas veretöö toimus Floridas Orlandos ning ohvriks langes tähtis politseiametnik. Mees oli säraval kevadhommikul kodust väljumas ja kummardus parajasti autoust avama, kui talle selja tagant noaga südamesse löödi. Surmavalt haavatuna suutis ta ikkagi teenistusrelva võtta ja ründaja kahe lasuga tappa.
Juurdlus tegi kindlaks, et noor mõrtsukas oli sündinud Somaalias, sai pagulasena asüüli ja töötas linna puhastusteenistuses.
Kaastöötajad tunnistasid, et mees oli viimase kahe kuu jooksul muutunud endassetõmbunuks, eemalolevaks, tõredaks ja ameerika elulaadi kritiseerivaks. Prügivedajate meeskond oli teda lõpuks boikoteerima hakanud, sest temaga oli võimatu läbi saada. Arvati, et meelemuutus tuli igatsusest kodumaa järele.
Kuid see polnud tegelik põhjus. Nagu mehe elukoha läbiotsimine näitas, tuli meelemuutus hoopiski internetipalvustest, mida üüriruumi perenaine oli mehe toast kuulnud. Ettekanne saadeti FBI Orlando büroosse ja sealt edasi Hooveri hoonesse Washingtonis.
Lugu ei üllatanud enam kedagi. See oli ikka üks ja sama. USA-st oli laekunud juba neli ja Suurbritanniast kaks raportit selle kohta, kuidas pärast tundide kaupa veatut inglise keelt kõneleva Lähis-Ida jutlustaja palvuste kuulamist tapetakse täiesti ootamatult mõni kohalik tähtsam kodanik.
CIA, Riiklik Terrorismivastane Keskus ja Sisejulgeolekuministeerium olid asja juba käsile võtnud. Informeeritud sai viimane kui üks USA luureagentuur, kes kasvõi juhuslikult võis araabia terroristidega kokku puutuda, kuid ükski neist ei suutnud aidata. Kes see jutlustaja oli? Kust ta tuli? Kus ta oma jutlused salvestas? Ainult Jutlustajana identifitseeritav mees hakkas ohtlike isikute nimekirjas üha kõrgemale positsioonile kerkima.
USA-s oli üle miljoni inimese hõlmav moslemi diasporaa. Need inimesed olid Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast kas ise või koos oma vanematega välja rännanud. Jutlustaja ülikarmid džihaadijutlused ja üleskutsed anda Suurele Saatanale kas või üksainus hoop enne Allahi juurde igavesse õndsusse minekut leidsid nende seas laia kõlapinna.
Viimaks jõudis Jutlustaja ka Ovaalkabineti teisipäevahommikustesse aruteludesse ja sealt edasi tapmisnimekirja.
Inimesed leinavad erineval moel. Mõne jaoks tähendab siirast leina vaid hüsteeriline halamine. Teised vajuvad kõigi silme all vaikselt haledasse abitusse. Kolmandad poevad peitu nagu haavatud loomad, et seal oma valuga toime tulla.
Kui pole lähedast sugulast või sõpra, leinavad need kolmandad täiesti üksinda ja nende pisaraid näevad vaid seinad. Kit Carson käis küll oma isa vanadekodus vaatamas, kuid ta töökoht oli Lejeune’is ning ta ei saanud pikalt külas olla.
Tagasi baasi oma tühja kodusse jõudnud, mattis ta end töösse ja treenis oma keha viimse piirini, käies üksinda krossi jooksmas ja spordisaalis trenni tegemas, sest füüsiline valu summutas hingepiina. Ta treenis seni, kuni meditsiiniohvitser käskis koormust vähendada.
Tema oli üks nendest, kes pani aluse sõjaväelise jälitusõppe programmile, millega õpetati merejalaväelastele jälitamist ja inimjahti metsas, kultuurmaastikul ja linnas. Põhimõtteks oli: mitte kunagi ära muutu saagiks, vaid ole kütt. Sel ajal kui Carson viibis Portsmouthis ja Lejeune’is, toimusid tähtsad sündmused.
9/11 oli käivitanud suured muutused nii USA relvajõududes kui valitsusasutustes ja nüüd jälgiti ka vähimaid võimalikke Ühendriikide vastaseid ohte. Valvsus kippus paranoiaks kasvama. Selle tulemusena paisus luureteenistus plahvatuslikult. Varem oli USA-s kuusteist luureagentuuri, nüüd üle tuhande.
2012. aasta andmete põhjal tegi salastatud tööd kaheksasada viiskümmend tuhat ameeriklast. Üle tuhande kahesaja valitsusasutuse ja kaks tuhat erafirmat töötasid rohkem kui kümnes tuhandes kohas ülisalajaste projektide kallal, mille ülesandeks oli terrorismivastane võitlus ja kodumaa kaitsmine.
2001. aasta sündmuste järel võeti eesmärgiks, et agentuurid ei hoiaks kogutud informatsiooni vaid enda teada ega laseks niiviisi üheksateistkümnel fanaatikul turvaauke kasutades massimõrva korraldada. Kümme aastat hiljem majanduskriisi ajal oli seis umbes sama mis 2001. aastal. Enesekaitse masinavärk tootis aastas umbes viiskümmend tuhat ülisalajast raportit. Seda oli liiga palju, et neid kõiki oleks jõutud läbi lugeda, rääkimata mõistmisest, analüüsimisest, üldistamisest ja kokkuvõtete tegemisest. Ettekanded lihtsalt arhiveeriti.
Kõige rohkem kasvas J-SOC ehk armee erioperatsioonide ühendväejuhatus. See oli vähetähtsa kaitsestruktuuriüksusena olemas juba enne 9/11 sündmusi. Kaks meest kasvatasid sellest maailma kõige suurema, agressiivsema ja ohtlikuma erasõjaväe.
Erasõjaväeks nimetamine on täiesti omal kohal, sest tegemist on vaid isiklikult presidendile alluva üksusega. See võib pidada sõda ilma Kongressi nõusolekuta. Üksuse mitmemiljardiline