Talle anti läbivaatamiseks terve hunnik raadiosaadete katkeid, mida tuli kommenteerida. Carson kiristas hambaid. See töö oli pigem Marylandi osariigis Baltimore’i maantee lähistel Fort Meade’is asuvale Riiklikule Julgeolekuteenistusele. Nemad olid raadiokuulajad, pealtkuulajad, koodimurdjad. Ta polnud merejalaväkke astunud selleks, et Kairo Raadio uudislõike analüüsida.
Siis hakkas majas levima kuulujutt, et Afganistani valitseva Talibani kummaline juht mulla Omar keeldub 9/11 süüdlasi välja andmast. Osama bin Laden ja kogu tema Al-Qaeda liikumine võisid end Afganistanis turvaliselt tunda. Liikus kuuldus, et USA valitsus plaanib sissetungi.
Infot liikus küll napilt, kuid mitmed olulised punktid kõmust osutusid tõeks. Merevägi pidi minema terve laevastikuga Pärsia lahte, tuues sinna piirkonda massiivse õhujõutoe. Pakistan pidi operatsiooni toetama, ehkki tegi seda vastumeelselt ja seadis kümneid tingimusi. USA jalaväelastest pidid maale astuma vaid eriüksused. Koos nendega pidid minema ka Briti eriväed.
CIA-l oli lisaks spioonidele, agentidele ja analüütikutele ka osakond, mis tegeles niinimetatud aktiivsete abinõudega. See tähendas ümber nurga öelduna inimeste tapmist.
Kit Carson läks sinna osakonda jutule ning tema argumendid olid tugevad. Ta ütles SAD-i8 juhile selge sõnaga: teil on mind vaja.
„Söör, minust pole mingit kasu, kui istun siin kontoris nagu hauduv kana. Ma ei räägi küll puštu ega dari keelt, kuid meie päris vaenlased, bin Ladeni terroristid, on kõik araablased. Ma võin neid pealt kuulata, vange üle kuulata, nende märkmeid ja kirja pandud juhiseid lugeda. Teil on mind Afganistanis vaja, siin ei vaja mind keegi.”
Ta võitis endale liitlase ja saavutas üleviimise. Kui president Bush 7. oktoobril vägede sissetungist teatas, olid esimesed SAD-i üksused juba teel, et kohtuda Talibani-vastase Põhja Alliansi relvajõududega. Kit Carson läks nendega kaasa.
Teine peatükk
SHAH-I-KOTI LAHING ALGAS HALVASTI ning edasi läks vaid hullemaks. SAD-i üksuse koosseisu määratud USA merejalaväe major Kit Carson oleks pidanud olema juba koduteel, kui tema üksus appi kutsuti.
Carson oli olnud juba Mazar-e-Sharifis. See juhtus siis, kui Talibani vangid mässu tõstsid ning Põhja Alliansi usbekid ja tadžikid nad maha niitsid. Ta oli näinud, kuidas SAD-i agent Johnny „Mike” Spann taliibide kätte sattus ning surnuks peksti. Ta oli jälginud kompleksi teisest servast, kuidas brittide Special Boat Service’i sõdurid Spanni partneri Dave Tysoni sellisest saatusest päästsid.
Siis kihutasid nad lõunasse, et endine Nõukogude õhuväebaas Bagramis üle võtta ning Kabul vallutada. Tora Bora mägedes toimunud võitlusse ta ei sattunud. Seal reetis ameeriklastelt saadud tasu liiga väheseks pidav afgaani sõjapealik Lääne ja laskis Osama bin Ladenil ja tema ihukaitsjatel üle Pakistani piiri lipsata.
Veebruari teises pooles teatasid afgaani allikad, et Paktia provintsis Shah-i-Koti orus on veel käputäis vastaseid. Luure tegi ka seekord oma tööd viletsasti. Vastaseid polnud mitte käputäis, vaid mitusada.
Alistatud Talibani afgaanidest sõdurid said vajaduse korral oma koduküladesse varjule minna. Nad võisid jalga lasta ja kaduda. Kuid Al-Qaeda võitlejad olid araablased, usbekid ja raevukad tšetšeenid. Keegi neist ei rääkinud puštu keelt ning afgaanid vihkasid neid. Neil oli valida, kas alla anda või surmani võidelda. Pea kõik valisid viimase.
USA väejuhatus reageeris infole piiratud ulatusega lahingutegevusega, mida nimetati operatsiooniks Anakonda. Ülesande täitmine anti mereväe SEAL-üksusele. Kolm SEAL-i eriüksuslasi täis suurt Chinooki suundusid tühjaks peetud oru poole.
Juhthelikopter oli just maandumas, hõljudes maapinnast mõne jala kõrgusel, nina üleval ja saba allapoole. Luugid olid juba lahti, kui peidus olnud Al-Qaeda võitlejad tule avasid. Üks tankitõrje reaktiivgranaat tulistati helikopteri pihta nii lähedalt, et see lendas kerest läbi, jõudmata plahvatada. Lend oli lõhkeseadme aktiveerimiseks lihtsalt liiga lühike. See puuris end kopteri ühest küljest sisse ja teisest välja ilma kedagi vigastamata ning jättis endast mälestuseks kaks õhuauku.
Hoopis rohkem kahju tekitas lumiste kaljude vahelt tulistav kuulipilduja. Inimesed viga ei saanud, kuid piloodikabiini tabanud valang lõi juhtimisseadmed rivist välja. Mõne minuti vältel näitas piloot end geniaalse lendurina, suutes sureva Chinookiga veel kolm miili õhus püsida ning ohutumas kohas hädamaandumise teha. Teised kaks kopterit lendasid talle järele.
Kuid üks SEAL-i eriüksuslastest, vanemohvitser Neil Roberts, kes oli jõudnud oma turvavöö lahti teha, libises hüdraulikavedeliku loigus ja kukkus tagaluugist välja. Ta maandus viga saamata Al-Qaeda sõdalaste sekka. SEAL-id ei jäta kunagi kaaslast lahinguväljale, olgu ta elus või surnud. Nad maandusid ja läksid kiiresti vanemohvitser Robertsit tagasi võtma, kutsudes ka abiväge. Shah-i-Koti lahing oli seega alanud. See kestis neli päeva, võttes elu Neil Robertsilt ja veel kuuelt ameeriklaselt.
Kolm üksust olid abikutsujatele piisavalt lähedal. Briti SBS-i rühm tuli ühelt poolt ja SAD-i üksus teiselt poolt. Suurim appi tulnud väeosa oli 75. skautrügemendi pataljon.
Ilm oli väga külm, temperatuur kõvasti alla nulli. Tuulest üles keerutatud lumi pani sõdurite silmad kipitama. Keegi ei suutnud mõista, kuidas araablased olid sellises pakases ellu suutnud jääda. Kuid nad olid elus ning valmis viimse veretilgani võitlema. Nad ei võtnud vange ning eeldasid vastaselt sama. Lahingus osalenud rääkisid hiljem, et vastased tulistasid neid kivide vahelt, salakoobastest ja peidetud kuulipildujapesadest.
Iga veteran võib tunnistada, et lahingud muutuvad kiiresti kaoseks ning Shah-i-Kot oli selles osas eriti kärme. Üksused sattusid peaväest ning sõdurid omakorda üksustest lahku. Kit Carson avastas äkki, et on jäisel pinnal tuiskava lume sees ihuüksi.
Ta nägi umbes neljakümne jardi kaugusel kaasmaalast, kes oli samuti omapäi jäänud. Tegu oli kindlasti ameeriklasega, sest ta kandis kiivrit, mitte turbanit. Pikas rüüs kogu ilmus justkui maa alt ning tulistas sõduri poole reaktiivgranaadi. Seekord see plahvatas, küll mitte ameeriklast tabades, vaid tema jalge ees lõhkedes. Carson nägi, kuidas mees pikali kukkus.
Ta laskis raketimehe karabiinist maha. Veel kaks sööstsid Allah akbar karjudes tema poole. Ta võttis mõlemad rajalt maha, sealjuures teise vaid kuue jala kauguselt. Kaasmaalase juurde jõudes nägi ta, et too oli väga rängalt haavata saanud. Kuumalt ergav granaadikild oli mehe vasaku sääre praktiliselt läbi lõiganud. Lahingusaapas labajalg tolgendas vaid mõne kõõluse, soone ja nahariba küljes. Luud ei olnud näha. Šokis sõdur ei paistnud veel valu tundvat.
Mõlema mehe välivormi kuued olid lumekihiga kaetud, kuid Carson nägi siiski skautrügemendi eraldusmärki. Ta proovis raadio abil väeosaga ühendust saada, kuid kuulis vaid kahinat. Siis tiris ta haavatul seljakoti seljast, avas meditsiinipauna ning süstis könti terve annuse morfiini.
Haavatu hakkas valu tundma ning kiristas hambaid. Kuid morfiin mõjus ning mees vajus poolteadvusetusse olekusse. Carson teadis, et sinna jäädes hukkuvad nad mõlemad. Tuisupuhangute vahel oli nähtavus vaevu kakskümmend jardi. Ta ei näinud kedagi. Haavatud kaasmaalase turjale vinnanud, hakkas ta liikuma.
Sealsest maastikust hullemat ei olnud maamunal olemas: jalapaksuse lumekihi all peitusid jalgpalli mõõtu libedad kivid, mille vahel võis kergesti jalaluu murda. Ta pidi kandma omaenda 180-naelast raskust, 60-naelast seljakotti ja siis veel 180-naelast sõdurit. Haavatu seljakoti jättis ta maha. Lisaks tuli tal tassida ka karabiini, granaate, laskemoona ja vett.
Hiljem polnud tal aimugi, kui kaugele ta jõudis oma koorma surmaorust viia. Ühel hetkel lakkas morfiin mõjumast, nii et ta pani haavatu maha ning süstis talle ära oma morfiinivaru. Kulus terve igavik, enne kui ta kõrvu jõudis kopterimootori müra. Külmast tuimade sõrmedega võttis ta signaalraketi, kiskus selle hammastega lahti ning sihtis kõrgelt kostva müra poole.
Blackhawk-tüüpi päästekopteri