„Too, kellega ma suhtlesin, on endine merejalaväelane. Ta jagab asja.”
„Semper fidelis,”3 märkis Garber.
„Ma ei ole veel porfelli leidnud,” ütlesin ma.
Natuke aega vaikust.
„Tee see lese asi kõigepealt ära,” ütles Garber. „Siis otsi edasi.”
Käskisin päevase vahetuse kapralil Krameri asjad minu korterisse viia. Tahtsin, et need jääksid puutumata. Kunagi tahab lesk neid ilmselt tagasi saada. Ja nii suures baasis kui Fort Bird võisid esemed kaduma minna, mis olnuks piinlik. Seejärel jalutasin ohvitseride kasiinosse mõnd hilist hommikusööki või varast lõunasööki nautivat sõjaväevõmmi otsima. Tavaliselt kogunesid nad omaette kampa, hoides kõigist teistest võimalikult kaugele, sest kõik teised vihkasid neid. Leidsin neljase seltskonna, kaks meest ja kaks naist. Kõik nad kandsid standardset parasvöötme kamomustris välivormi. Üks naistest oli kapteni aukraadis. Tema parem käsi oli sidemega kaelas. Tal oli raske süüa. Ja tal olnuks ka raske autot juhtida. Teisel olid kraenurgal leitnandi eraldusmärgid ja nimesildil seisis Summer. Ta paistis olevat umbes kahekümne viie aastane, lühike ja sale. Tema nahk oli sama värvi kui mahagonikarva laud, millelt ta sõi.
„Leitnant Summer,” ütlesin ma.
„Kuulen.”
„Head uut aastat.”
„Sama teilegi, härra major.”
„Kas te olete täna hõivatud?”
„Üldised kohustused, söör.”
„Okei, siis kohtume kolmekümne minuti pärast maja ees, paraadvorm. Mul on tarvis, et te tuleksite üht leske embama.”
Panin ka enda paraadmundri uuesti selga ja helistasin garaaži, et nad mulle sedaani leiaksid. Ma ei tahtnud Humveega Virginiasse sõita. Müriseb liiga kõvasti, ebamugav. Reamees tõi mulle uue oliivrohelise Chevrolet. Andsin allkirja, sõitsin peamaja ette ja jäin ootama.
Leitnant Summer ilmus välja, kui talle lubatud kolmekümnest minutist oli kulunud kakskümmend seitse ja pool. Ta jäi hetkeks seisma, kuid kõndis siis auto juurde. Ta nägi hea välja. Väga lühike, kuid liikus kergelt ja nõtkelt. Näis, nagu oleks kuue jala pikkune modell pisikeseks miniatuuriks vähendatud. Astusin autost välja ja jätsin juhiukse lahti. Läksin talle kõnniteele vastu. Ta kandis kõrgema järgu täpsuslaskuri eraldusmärki, mille kohale olid kinnitatud tähised vintpüssi, väikesekaliibrilise vintpüssi, automaatpüssi, püstoli, väikesekaliibrilise püstoli, kuulipilduja ja püstolkuulipilduja kohta. Need moodustasid väikese paaritollise trepi. Pikema kui minu oma. Mul on vaid vintpüss ja püstol. Ta peatus mu ees, võttis valveseisangu ja andis perfektse liigutusega au.
„Härra major, leitnant Summer teie käsul,” raporteeris ta.
„Vabalt,” ütlesin ma. „Kõnetame teineteist formaalsusteta, okei? Mina olen Reacher või mind pole üldse. Ja ei mingit auandmist. See ei meeldi mulle.”
Leitnant vaikis hetke. Lasi ennast lõdvaks.
„Okei,” vastas ta.
Avasin juhi kõrvalukse ja hakkasin sisse ronima.
„Kas mina juhin autot?” küsis ta.
„Ma olin suurema osa ööst üleval.”
„Kes suri?”
„Kindral Kramer,” vastasin ma. „Suur tankiäss Euroopas.”
Summer vaikis taas viivu. „Aga miks ta siis siin on? Siin on ju ainult jalavägi.”
„Läbisõidul,” kostsin.
Ta istus teiselt poolt sisse ja tõmbas juhiistme nii ette kui võimalik. Sättis peegli paika. Ma lasin oma seljatoe alla ja tegin olemise võimalikult mugavaks.
„Kuhu me sõidame?” küsis leitnant.
„Green Valley’sse Virginias,” ütlesin ma. „Ma usun, et see teeb umbes neli tundi.”
„Ja lesk elab seal?”
„Ta on pühadeks kodus,” selgitasin.
„Ja meie toome värskeid uudiseid? Umbes nii et „Head uut aastat, proua, ja muuseas selline asi, et teie mees on surnud”?”
Ma noogutasin. „Jah, selline meeldiv ülesanne.” Kuid tegelikult ma väga mures ei olnud. Kindralite naised on sama kõvad kui kindralid ise. Nad on kas kolmkümmend aastat oma meest mööda klaasnõlva ülespoole tirinud või istunud kolmkümmend aastat varjendis, sellal kui mees omal käel üles ronib. Kummalgi juhul ei jää just palju alles, mis nende hinge liigutaks. Nad on enamasti isegi kõvemad kui kindralid.
Summer võttis mütsi peast ja viskas tagaistmele. Ta juuksed olid õige lühikeseks lõigatud. Peaaegu nulliga. Tal oli elegantse kujuga pea ja kenad põsesarnad. Sile nahk. Mulle tema välimus meeldis. Ja ta oli kiire sõitja. Seda kohe päris kindlasti. Ta klõpsas turvavöö kinni ja võttis paigalt, nagu harjutaks ta Nascariks.4
„Kas see oli õnnetusjuhtum?” küsis ta.
„Südamerabandus,” ütlesin ma. „Tal olid viletsad arterid.”
„Kus? Meie majutustiivas?”
Raputasin pead. „Linnas, väikeses räpases motellis. Surres oli tal kahekümnedollariline prostituut kõhu all.”
„Seda osa me lesele ei räägi, eks ole?”
„Ei, ei räägi. Me ei räägi seda osa mitte kellelegi.”
„Miks ta siit läbi sõitis?”
„Ta ei sõitnudki Birdist endast läbi. Ta tuli Frankfurdist, maandus Washingtonis Dulleses ja pidi ööpäev hiljem Washington Nationalist Los Angelesse lendama. Fort Irwinisse konverentsile.”
„Saan aru,” ütles ta ja jäi seejärel täiesti vait. Sõitsime edasi. Jõudsime motelli lähedale, kuid olime tunduvalt kaugemal lääne pool, suundudes otse suurele maanteele.
„Kas lubate kõnelda vabalt?” küsis Summer.
„Olge lahke,” vastasin.
„Kas see on õppus?”
„Miks see peaks õppus olema?”
„Sest te olete 110. eriosakonnast, eks ole?”
„Jaa,” vastasin ma, „olen küll.”
„Ma esitasin taotluse sinna üleviimiseks.”
„Saja kümnendasse?”
„Jah,” vastas ta. „Nii et kas see on varjatud proovilepanek?”
„Mille proovilepanek?”
„Minu,” ütles ta. „Minu kui kandidaadi.”
„Mul oli naiskaaslast vaja. Juhtumiks, kui lesk tahab kellelegi kaela langeda. Valisin teid juhuslikult. Murtud käeluuga kapten ei oleks saanud autot juhtida. Ja üldiselt oleks see mõnevõrra ebatõhus käitumisviis, kui peaksime personalialaste otsuste langetamiseks ära ootama mõne kindrali surma.”
„Seda võib arvata,” nõustus ta. „Kuid ma tahaks siiski teada, kas te ootate praegu, et ma esitaksin teile mõne ilmse küsimuse.”
„Ma ootan ilmsete küsimuste esitamist igalt sõjaväepolitseinikult, kellel eluvaim sees on, ja seda sõltumata asjaolust, kas neil on mõni üleviimistaotlus parajasti läbivaatamisel