Vaenlane. Lee Child

sa usud, et see oli kokkusattumus?” küsis ta.

      „Ei,” kostsin ma. „Ma ei usu kokkusattumustesse.”

      „Nii et sa arvad, et lahkamisel jäi midagi kahe silma vahele.”

      „Ei,” ütlesin uuesti. „Ma pean tõenäoliseks, et lahkamistulemused on korrektsed.”

      „Miks me siis Washingtoni sõidame?”

      „Sest ma pean patoloogi ees vabandama. Tegin talle Krameri surnukeha saatmisega karuteene. Nüüd tüütab terve parv tsiviilisikuid teda oma kuu aega. See rikub tal pikaks ajaks tuju ära.”

      Patoloog osutus naisterahvaks ja tal oli nii rõõmsameelne nägu peas, et ma hakkasin kahtlema, kas miski üldse suudab tema tuju pikemaks ajaks rikkuda. Kohtusime temaga Walter Reedi nimelise Sõjaväe Meditsiinikeskuse fuajees 1. jaanuaril kell neli pärast lõunat. Fuajee nagu haigla fuajee ikka. Laest rippusid pühadekaunistused. Need nägid juba pisut väsinud välja. Garber oli enne meid kohale jõudnud. Ta istus plasttoolil. Ta oli väikest kasvu ega paistnud end seal ebamugavalt tundvat. Kuid ta oli vait nagu haud. Ei tutvustanud ennast Summerile. Kuigi too jäi tema kõrvale seisma. Mina nõjatusin seinale. Doktor seisis meie ees, paberipatakas käes, nagu peaks ta loengut väikesele, kuid eriti innukale tudengitegrupile. Tema nimesildil oli kirjas Sam McGowan ja ta oli noor, tõmmu, elav ja avatud.

      „Kindral Kramer suri loomulikku surma,” ütles ta. „Infarkt eile öösel kella üheteistkümne ja südaöö vahel. Selles pole võimalik kahelda. Mul pole midagi selle vastu, kui te soovite kõik üle kontrollida lasta, kuid see oleks täielik ajaraisk. Tema toksikoloogia oli absoluutselt puhas. Tõendid ventrikulaarse fibrillatsiooni kohta on ümberlükkamatud ja ateroom oli võimas. Nii et kriminalistidena võiks teie ainus kiuslik küsimus olla see, kas keegi võis fibrillatsiooni elektriliselt stimuleerida mehel, kellel see oleks enam-vähem kindlalt juhtunud mõne minuti või tunni või päeva või nädala jooksul.”

      „Kuidas seda tehakse?” küsis Summer.

      McGowan kehitas õlgu. „Nahk peab ulatuslikult niiske olema. Lihtsustatult öeldes peab inimene viibima vannis. Kui siis vette lasta tavaline elektrivool, on tulemuseks tõenäoliselt ilma põletusjälgedeta fibrillatsioon. Kuid see inimene ei olnud vannis ja puuduvad igasugused tõendid, et ta üldse on kunagi vannis olnud.”

      „Aga kui nahk ei olnud niiske?”

      „Siis oleksin ma pidanud nägema põletusjälgi. Kuid ei näinud, ja ma käisin ta keha toll tollilt suurendusklaasiga üle. Ei ühtki põletusjälge, ei ühtki nahaalust vigastust, mitte midagi.”