„Kas ta taksofoni kasutas?”
„See on rikkis.”
„Kuidas ta siis lõbutüdruku tellis?”
„Millise lõbutüdruku?”
„Selle, keda ta parajasti trukkis, kui surm saabus.”
„Siin ei ole mingeid lõbutüdrukuid.”
„Kas ta kõndis üle tänava ja tõi ta baarist?”
„Ta oli kõik see aeg kaugel maja teises otsas. Kust mina tean, mis ta seal tegi.”
„Kas sul juhiluba on?”
Poiss vaikis hetke. „Miks te seda küsite?”
„Lihtne küsimus,” vastasin ma. „Kas sul on või sul ei ole juhiluba?”
„Jah, mul on,” ütles ta.
„Näita.”
Ma olin suurem kui tema kokakoolamasin ja üleni märkide ning lintidega kaetud – seega ta tegi, nagu kästud, nagu enamik kõhetuid kahekümneaastasi, kui ma seda tooni kasutan. Ta ajas tagumiku istmelt üles, sirutas keha taha ja tiris püksitaskust välja rahakoti. Avas selle. Juhiluba oli piimakarva plastakna taga. Seal oli tema pilt, nimi ja aadress.
„Okei,” ütlesin ma. „Nüüd ma tean, kus sa elad. Ma tulen mõne aja pärast tagasi, et veel üht-teist küsida. Kui sind siin ei ole, otsin su kodust üles.”
Ta ei lausunud sõnagi. Pöörasin ringi, marssisin uksest välja ja läksin oma Humveesse ootama.
Neljakümne minuti pärast ilmusid kohale sõjaväe külmutusauto ja veel üks Humvee. Käskisin oma meestel kõik, kaasa arvatud üüriauto, kaasa võtta, kuid ei jäänud pealt vaatama, kuidas nad seda teevad. Selle asemel asusin tagasiteele. Meldisin ennast väravast sisse, läksin oma laenatud kabinetti ja käskisin seersandil mind Garberiga ühendada. Istusin laua taga ja ootasin, kuni kõne läbi tuli. Selleks kulus alla kahe minuti.
„Nii, mis lugu on?” küsis ta.
„Tema nimi oli Kramer,” ütlesin ma.
„Ma tean seda,” lausus Graber. „Pärast seda kui ma sinuga rääkisin, helistasin politseidispetšerile. Mis temaga juhtus?”
„Südamerabandus,” kostsin ma. „Vastastikusel nõusolekul teostatud suguakti käigus prostituudiga. Motellis, millest hoiaks kabuhirmus eemale iga vähegi korralik prussakas.”
Pikk vaikus.
„Persse,” ütles Garber lõpuks. „Ta oli abielus.”
„Jah, ma nägin ta laulatussõrmust. Ja West Pointi sõrmust ka.”
„Viiekümne teise aasta lend,” tähendas Garber. „Ma kontrollisin.”
Telefonis valitses vaikus.
„Persse,” kordas Garber. „Miks ometi targad inimesed teevad selliseid lolle trikke?”
Ma ei vastanud, sest ei teadnud vastust.
„Me peame säilitama diskreetsuse,” ütles Garber.
„Ära muretse,” laususin ma. „Kinnimätsimine juba käib. Kohalikud võmmid lubasid mul ta Walter Reedi saata.”
„Väga hea,” ütles tema. „See on tõesti hea.” Pidas viivu vahet. „Aga nüüd algusest peale, eks?”
„Tal olid 12. korpuse reväärimärgid,” alustasin ma, „mis tähendab, et ta teenis Saksamaal. Lendas eile Dullesesse. Ilmselt Frankfurdist. Kindlasti tsiviillennuga, sest tal oli paraadmunder seljas, et paremini teenindataks. Sõjaväelennukiga tulles oleks ta kandnud välivormi. Siis üüris ta odava auto, sõitis maha kakssada üheksakümmend kaheksa miili, võttis viieteistdollarilise motellitoa ja tellis endale kahekümnedollarilise litsi.”
„Lennu kohta on mul andmed olemas,” ütles Garber. „Ma helistasin 12. korpusse ja rääkisin staabiga. Ütlesin neile, et ta on surnud.”
„Kunas sa nendega rääkisid?”
„Kohe pärast seda, kui olin politseidispetšeriga lõpetanud.”
„Kas sa rääkisid neile, kuidas või kus ta suri?”
„Ütlesin, et ilmselt infarkt, muud midagi, ei mingeid üksikasju ega asukohta, mis hakkab praegu väga arukat muljet jätma.”
„Ja lend?” küsisin.
„American Airlinesi eilne lend Frankfurt – Washington, Dulles, saabumine kell kolmteist null null, edasisõit täna kell üheksa null null Washington Nationalist Los Angelesse. Ta oli teel soomusvägede konverentsile Fort Irwinis. Ta oli soomusvägede juhataja Euroopas. Tähtis mees. Reaalse lootusega tõusta mõne aasta pärast Ühendriikide armee staabiülema asetäitjaks. Praegune on jalaväelane ja neile meeldib varieerimine. Nii et tal olnuks šansse. Aga nüüd langeb see võimalus ilmselt ära.”
„Ilmselt küll,” nõustusin ma. „Ikkagi surnud ja üldse.”
Garber ei kostnud musta ega valget.
„Kui pikaks ajaks ta tuli?” pärisin siis.
„Ta pidi nädala pärast Saksamaal tagasi olema.”
„Mis ta täisnimi on?”
„Kenneth Robert Kramer.”
„Vean kihla, et sa tead nii tema sünnipäeva kui sünnikohta,” ütlesin ma.
„Ja siis?”
„Ja tema lennu ning istekoha numbrit. Ja kui palju valitsus piletite eest maksis. Ja kas ta nõudis või ei nõudnud taimetoitlase einet. Ja millisesse tuppa Fort Irwini haldusosakond teda majutada kavatses.”
„Mida sa öelda tahad?”
„Ma tahan öelda, et miks kuradi pärast mina kõike seda ei tea?”
„Aga kuidas sa võiksid?” imestas Garber. „Sellal kui sina motellis tuhnisid, rippusin mina telefoni otsas.”
„Tead mis?” ütlesin ma. „Alati, kui mina kuskile sõidan, on mul hunnik lennukipileteid, lähetuspabereid ja broneeringuid, ning kui ma tulen ookeani tagant, siis on mul pass. Ja kui ma sõidan konverentsile, siis on mul kaasas kotitäis igasugu pahna.”
„Ja edasi?”
„Edasi on see, et hotellitoast oli üht-teist puudu. Piletid, broneeringud, pass, päevakava. Kokkuvõttes kõik see, mida üks reisija kannaks portfellis.”
Garber ei vastanud.
„Tal oli ülikonnakott,” ütlesin ma. „Rohelisest puldanist, pruunide nahktugevdustega. Võin kümne taala peale kihla vedada, et tal oli sama tüüpi portfell ka. Ilmselt valis mõlemad välja tema naine. Ilmselt tellis ta need posti teel L. L. Beanilt. Võib-olla jõuludeks nii kümne aasta eest.”
„Ja portfelli ei olnud?”
„Ilmselt hoidis ta paraadmundrit kandes selles ka rahakotti. Kui sul on nii palju lindilõikeid nagu sellel vennal, siis ei jää põuetaskusse palju ruumi.”
„Järelikult?”
„Ma arvan, et lõbutüdruk nägi, kuhu ta rahakoti pani, kui oli talle maksnud. Siis asusid nad asja kallale, mees viskas vedru välja ja tüdruk otsustas pisut lisa teenida. Ma arvan, et ta varastas portfelli.”
Garber vaikis veidi aega.
„Kas sellest võib tekkida probleeme?” küsis ta siis.
„Oleneb sellest, mis seal portfellis veel oli.” kostsin ma.
KAKS
Panin