(Võimalik, ent vähetõenäoline on seegi, et ta ei mõiganud kõigest sellest mõhkugi; ta sulges järsult raamatu ja jõi kirumise saatel vihaga, kuni jäi purju – teadupärast oli ta juba vana talumees.)
Viimaks ühel aastal aitas teda kündmisel Décembre’ite Fiéfié. Tol kevadel tuli ta uuesti, samuti suvel ja üha sagedamini. Ta oli veidi lihtsameelne ja armastas trimbata; küllap rääkis ta liiga kiiresti ja liiga palju; ta pidi olema ka väga kõhn ja värisevate kätega, vesistavate aukuvajunud silmadega palavikulises kivinäos. Ta elutses keset põldmarjavõsa toona juba mahajäetud hütis, mille varemeid ma tean ning mis jäi kõigest kaugele, Croix-du-Sudi kanti, kuhu kellelgi polnud asja – pigem tarviduse kui huvi puudumise tõttu. Ta oli järk-järgult Décembre’itest, oma isast ja vendadest, lahku löönud ning asunud laugele ja pöördumatule igapäevaste napsitajate allakäiguteele, elades vaid veinist, mida jõi nelja eest, olles selles nõiajoogis lahustanud esivanemate ahvimise ja järelpõlve maitse, oma tühised seisukohad ning jaburad ja salajased uhkuseraasud, millest alandlike au koosneb; vaadates ilma asju nagu iga teinegi, kuigi polnud aru saada, mida ta nendes nägi; olemata ei küps mees ega vanaks jäänud noormees, vaid lihtsalt joodik, kelle kallal kõikjal võeti või halvemal juhul jõhkrutseti, kuid kelle jaoks lauas oli alati koht, sest tal oli kaks kätt, millel ta pidi nädala sees tingimata käia laskma, kui tahtis need pühapäeval alkoholis tuimastada, neist lahti saada, nagu oli lahti saanud kõigest muust. Väljudes pärast selliseid päevi Chatelusi, Saint-Goussaud’ või Mourioux’ kihavatest trahteritest, vajus ta ööks mõnesse juhuslikku aita vagurate viljavihkude vahele ning rääkis pimeduses pikalt iseendaga, uhkelt naerdes, otsuseid kuulutades ja marutades, kuni külalapsed ligi hiilisid ja talle ämbritäit vett näkku läigatades või külma vaskussi särgi alla pistes ta hapra kuningriigi minema pühkisid, selle kaugenevates naerurõketes hajutasid.
Niisiis, neid nähti koos, Fiéfiéd, kes jäi ägades ja jalga liibates vanamehe varju, ning vanameest ennast, alati tikksirget, võimukat ja kauget. Õuel rakendasid nad härjad ning asusid pidulikult teele, Fiéfié vankritiislil, utsitamas raskeid käharpäid sammule, räuskamas nende peale käreda häälega, näotult tõmmeldes nagu sant või Elizabethi-aegne kloun, vanamees aga kangelt vankri eesotsas püsti, vunts nüüd juba üleni valge, rattad jalge all nagisemas, meenutamas ka ise mingeid pilte, lüüasaanud või vanu – ja nii või teisiti lüüasaanud – kuningaid, raevukaid ja võimetuid, seisuseaust loobunud lorde. Vahel lajatas ta oma jämedal häälel härgade tömbile turjale, sõimas Fiéfiéd; ent ta võis olla ka lõbus ja muiata, nii et sellest ei saanud teada keegi peale Fiéfié ja teede. Nad tulid tagasi; Fiéfié tõi keldrist üles järgmise pudeli, võttis istet ja sumbus; ema, vormitu ja halemeelne oma mustade seelikute laastatud tsitadellis, aina torises, vaaritas kes teab mida, oli ära; ning vanamees ise, kes ei joonud ega ka hädaldanud, vististi rääkis – vaimustunult, igatsevalt või enesekindlalt.
Tolle aja paiku juhtus nõnda, et Chatelusi, Saint-Goussaud’ või Mourioux’ trahterites, veiniuimastes juttudes, mida väsimus võimendab, päevaliste lõksutamises ja nii ka kodudes, kus mehed joomaõhtute kiuslikus jutuhimus oma alalhoidlikele ja vältimatutele naistele sõna edasi kandsid, ärkas surnust üles Antoine.
Ta olevat Ameerikas, ütles Fiéfié. Tõsi küll, Fiéfiéd ei usaldatud ja tema üle oleks tublisti naerdud, kui poleks teatud, et tema suu läbi kõneles too teine, kui tahes reedetud ja läbikukkunud ta ka oli – vana mõistatuslik ja kategooriline pagendaja. Seega jäädi teda umbusklikult kuulama, salajases erutuses ja kadeduses, nagu kuulatakse prohveteid, kellelt Fiéfié, nagu ma meelsasti usun, oli pärinud kilava hääle, närused riided ja elupaiga põldmarjatihnikus. Kõneldi niisiis Ameerikast ja Antoine’i varjust seal kusagil; ja nii Fiéfié kui ka tema kuulajad nägid Ameerikas maad, mis sarnanes naaberkantonitega kaugemal Laurière’ist või Sauviat’st, Jouet’ või Puy des Trois-Cornes’i mäe teisel nõlval, millest kuulu järgi teati, kuhu aga kunagi ei mindud; nad nägid õitsvat, kuid hukatuslikku maad, röövlipesa ja läbisõiduhoovi, kus on põldmarjapuhmastest Siinaid ja külapidudest Kaananid; mis on täis langenud tüdrukuid, kes teid armastavad, ja hiilgavaid või õnnetuid või hiilgavaid õnnetuid saatusi, nagu saatused ikka on mail, mida vaid kuulu järgi teatakse. Nad nägid seal Antoine’i, väikest Antoine’i, kel olid peaaegu lapse näojooned, mida nad mäletasid kümne aasta tagusest ajast ja mis enam ei vananenud, ning leidsid talle ehk ka mingi kahtlase või saatusliku töö, mis tema kõrkuse, tema vagura jäärapäisuse ja tema vaikimistega sobis: ta oli kas kupeldaja või mehaanik, piilumas sulleri nokkmütsi varjust või juhtimas põrgukiirusel vedurit, silmad parkunud näos aga alati uljalt ja ükskõikselt väärikad.
(Küllap sai nõnda Fiéfié pühapäevasest võimust – kelle puhul ma juurdlen, mida ta sellest kõigest üldse mõikas, kuidas suutis ta olla isa heeroldi ülesannete kõrgusel, lülina poja loo ahelas, lihtsameelne, nagu ta oli, ja kindlasti võimetu reastama teineteise otsa kaht korrektset mõtet, kuid ometi ustav Toussaint’ile, kelle huulilt ta oli püüdnud selle sõna „Ameerika”, mida isa nüüd lõpmatult kordas, mis oli tema jaoks sama mis reliikvia ema jaoks, seega samuti edasiantav ning endas kõiki fiktsioone ja fiktsiooni ideed ennastki kokku võttev, tähendab, see, mida tema, Fiéfié, kunagi endale ei saa, mida pole olemaski, mida aga siiski salapärasel kombel oli nimetatud –, küllap sai tollest pühapäevasest võimust, tollest laialivalguvast põhutroonist ja joomauima valitsuskepist, nondest kuninglikest kõnedest, mis olid pühendatud ämblikele ja millele tegid teotava lõpu veeämbrid ja laste jultumused, kujuteldamatu võim üheainsa vaese sõna üle.)
Antoine olla kirjutanud Mississippist, New-Mexicost, barbaarselt maalt sealpool Limoges’i; ja mitte miski ei luba mul lõppeks täie kindlusega väita, et noid kirju, mida keegi ei näinud, ei olnud. Ehk juhtis neile alla kirjutanu tõepoolest musti vedureid kauge El Paso kollase päikese all; ehk oli teine California kullapalavik oma vankriloksudes, oma kismades, oma metsikus kullapesus ja kaotatud süütustes selle Châtaini hingekese tõesti kaasa kandnud; ehk kõndis ta, ehituna müütilise, tohutult mehise atribuutikaga, konföderaalide stetsoni ja jänkide coltiga, sahkerdaja ning hobusevargana; ja kui ta öö varjus karjakaupa kokkuaetud sarvilisi üle piiri ajas, ehk meenus talle siis vagur pullike otse pühaku all; või elas ta „üleloomulikult kainena” tagasihoidliku kodanlasest ametmehena kõrbe serval puumajakeses, naisega, keda peeti tema seaduslikuks kaasaks, kes käis valgetes kinnastes baptisti kirikus missal, kelle ta aga tegelikult oli võitnud täringumängus mõnes Galvestoni või Baton Rouge’i bordellis. Või oli ta ehk tüdinud juba enne kaugematele kallastele jõudmist, leidnud tröösti mõnelt naiselt Antillide sünklilladel nõlvadel, kui polnud just tolle madruse kombel Chateaubriand’i „Hauatagustest memuaaridest”, mida ta polnud lugenud, hakanud benediktiiniks. Nii kujutleksin mina. Kuid temal, Toussaint’il, polnud sellisteks kujutlusteks tarvilikku ainest, keelelist materjali, rahvalikke gravüüre ega hollywoodlikke heiastusi; Ameerikast ei suutnud ta endale ka väevõimuga midagi silme ette manada; ja ometi ta teadis, et ta pojal on kaks jalga, mida ta võis puhata, kui pääses üle ookeani aurikuga; ta teadis, mis on vedur, kulla maik ja lõbumaja, ning suutis Antoine’i ühes neist kolmest olekust või paigast ette kujutada. Elemendid, mida keegi ei teadnud ja mida ta omavahel passitas, et neist elutruu ameeriklasest poeg kokku saada, olid minu omadest erinevad, päris kindlasti piiratumad, ent võimaldasid rikkamaid, vabamaid ja hämmastavamaid kombinatsioone. Ning lõpuks oli ta väikesest atlasest lugenud nimesid: El Paso, Galveston, Baton Rouge.
Ta oli neid lugenud. Nüüd avaneb atlas täiesti loomulikult kõige kolletunumalt leheküljelt, Põhja-Ameerika koha pealt. Nimetatud linnad on siin alla kriipsutatud kohmaka pliiatsijoonega, paksude ja rasvaste, tislerimärkide sarnaste jälgedega.
Kas peaksin veel lisama, et tasapisi jättis isa hooletusse oma maalapi, nood kaheksa või kümme hektarit tatart täis kanarbikku ja kiviklibu, selle sünge