(Võib-olla hiljem, kui ta oli seitsmeteist- või kaheksateistaastane, tuli ta hüvasti jätma selle ussitanud rühmaga, mis oli naiste teravatest ihadest okkaline, otsima siit kinnitust sellele, mis oli teda lapsena tema teadmata tabanud; tõendama, et see, mis oli tema jaoks tähtis – lahkumiskihk, suurte rännuteede pühadus või lend, kuidas iganes seda pagemist ka nimetada, igatahes vastuhakk ja loidus –, ei puudutanud kõiki, mitte noid iidseid nõelatorkeid, millest igaühes on kellegi käejälg ja isiklik ihanatuke, vaid ühteainust, kelle iha oli ääretu, toda viljatut ja solipsistlikku alusepanijat, puust pilguga pühakut. Nagu omal ajal too munk Goussaud, ilmselt vägivaldne ja ääretult alp, kes eraldus lähedasse metsa, lootes raevukalt, et need, kes ta linnadest kisa saatel minema kihutasid, tulevad teda anuma, ja kelle kuju tänapäeval viie kihelkonna viljalõikuste üle valitses, tüdrukuid sütitas ja naisi eostas ning peale selle avas kadunud poegadele teede karmuse – nagu too munk ja nagu kõik need, kes puhuvad oma tuletukid hõõgvele tuha alt, millega on need katnud, tuli tal kõigest loobuda, et saada võimalus kõike vallata. Kujutlen teda, tema tol hetkel unustamatut nägu, mille kõik on unustanud, taasavastamas seda võrratut trafaretti; kujutlen teda, alles piimahabemes Antoine’i, lahkumas igaveseks sellest kirikust, kus on alati öö, suu raevu ja naeru käes väändunud, kuid astumas päevavalgusse kui oma tulevasse hiilgusse.)
Mida öelda lapsepõlve kohta Châtainis? Marraskil põlved, sarapuukepid, millega rohtu rehmida ja aega surnuks lüüa, vanamoelised „laadalehaga hilbud”, murdekeelsed monoloogid lopsakate varjude all, galopp kõhnukestel viljavihkudel, kaevud; seltskonnad ei muutu, silmapiirid püsivad. Pärastlõuna poeb suviti kana kuldsesse silma, ootele jäetud vankri tiisli all kerkib päikesekella seier. Ronkade kisakoor hõivab talviti maa, valitseb tuule ja punaste õhtute üle; laps toidab oma tardumust kollete ja paukuva pakasega, raskelt peletab õhku rasked linnud, imestab, et tema huiked jäises õhus udusse mähkuvad – ja tuleb järgmine suvi.
Oletan, et vanemad armastasid seda hilja sündinud last. Juliette’il on omad vaikusehetked; ta seisatab, sai kaenla all, paneb ämbri lävele ja hall kivi tumeneb värsket vett juues; või pöörab tuld alustades pea, nii et pool palet lööb särama, teine aga jääb varju, vaatab seda jeesukest, seda väikest kelmi, viimast Peluchet’d. Isa on pikka kasvu. Eemal põllul paistab ta päris pisike, aga juba seisab ta ukseraamistuses, kõrge nagu päev ja üleni varjust, õlal ike või kivipüss, ning ulatab lapsele kaelustuvi või peotäie leetpõõsaoksi. Ta on armastav – ühel päeval teeb ta Antoine’ile värskest haava- või lepakoorest vilesid; suur nuga on täpne nagu nõel, mahl pärlendab paljal puul, vile rohmakas peos on sulena kerge ja habras kui lind. Laps on tõsine ja vilistab püüdlikult, isa rõõmustab väga. Lõppeks on ta lihtne mees.
Saint-Goussaud’s on üks kooliõpetaja või küree, kel on kultuuripisik ja kes seda ka levitab. Novembrist alates, läbi jaanuari kangestuse, kuni märtsikuu porini vedib väike puupea end varavalges kohale, võtab istet sutaanihõngus ja külalaste kärnases lehas ning õpib aastast aastasse igasugu asju: et sõnad on avarad ja et nad on ka kahtlased; et elulõnga teaduslik nimi on clematis, et need viis taime, millest tehakse jaanipäeval riste, mida talliustele naelutada, on niihästi püha Rochuse, püha Martini, püha Barbara ja püha Fiachriuse lilled kui ka vägihein, läänekollakas ja ohakas; et kohaliku murraku piirid ei ühti universumi piiridega ja prantsuse keele piirid samuti mitte; et ladina keel ei ole pelgalt inglite viiulimäng – et ta kannab ka kohalolu, nimetab rõõmu, mida kogeme magades, ja seda, mida maitseme ärgates, manab esile puid ja metsaserva niisamuti nagu Lunastaja haavu ja on ise ebatäiuslik; ning viimaks, ja võib-olla on see seesama asi, et kullast on ka muid asju peale karikate, laulatussõrmuste ja luidooride.
Ma ei mõtle siin midagi välja; Cards’is leidub – ja just sel hetkel purevad seda pimedalt väikesed elukad, öös ähmastuvad öökullid katavad seda oma sõnnikuga – üks kirst, mida Élise nimetas „Châtini kastiks” ning milles lebavad määndunult Peluchet’ talu armetud jäänused: karjasealmanahhide, mõne pulmalauamenüü ja vana arve kõrval, mis kinnitavad vaadi või puusärgi ostu, on seal peale muu tühja-tähja kolm raamatut, mis mind asitõenditena teenivad, kolm raamatut, kolm kohatut ja imeõiglast raamatut, millesse universum on peaaegu terviklikult haaratud, kolm mõeldamatut raamatut, mis kannavad liigagi loetavalt ja üle lehekülje laotuvalt Antoine Peluchet’ kohmakaid pookstaveid. Need on odavas väljaandes „Manon Lescaut”, rabe püha Benedictuse ordureegel ja üks pisike atlas.
Laps kasvas, sirgus noorukiks. Raamatud on juba tema valduses või mitte, sel pole suuremat tähtsust; tema rõivad haisevad endiselt laada järele; mütsinoka all on tal kaks tumedat eemalolevat silma ja tõenäoliselt ülekeev, näljane hing, mil pole õgida muud peale iseenda ja mis on algusest peale heitunud. Ta on sama pikk ja tugev nagu ta isa, kuid kätest pole tal midagi kasu, need ei emba midagi, nad tahaksid lõhkuda ja langevad rippu – väikeses mahamaetud kirikus, mis on oma haualehast läbi imbunud, valvab Pühak, Kasutu, Õnnis, vilja üle ja rikub saagi, peopesad võimukalt, kaalutuna avali.
Nüüd tuleb kujutleda, et ühel päeval märkas Toussaint pojas – ja jäigi sestsaadik märkama – midagi, mingit liigutust, sõna või tõenäolisemalt vaikust, mis talle ei meeldinud: liiga kerget survet adrakurgedel, elulaiskust, pilku, mis jäi nõngelt samaks, ükskõik, kas peatus täiuslikul rukkil või tormist lamandunud nisul; pilku, mis võrdus loendamatu ja igisamase mullaga. Isa aga armastas oma maatükki – maatükk oli tema kurjem vaenlane; ning sündinuna sellesse surmavõitlusse, mis teda püsti hoidis, ta elu asemele asus ning teda selles ammu enne teda alanud lõpmatu duelli vandeseltsluses aegamööda tappis, pidas ta oma järeleandmatut, olemuslikku viha armastuseks. Ja küllap andiski poeg relvad käest, kuna maa ei olnud tema surmavaenlane – tema vaenlaseks võis olla lõoke, kes tõusis liiga kaunilt liiga kõrgele, või tohutu viljatu öö või sõnad, mis hõljuvad asjade ümber kui laadalt ostetud kaltsud. Ja kui nii, siis millega nüüd ennast mõõta?
Siis tuli too õudne öö – ja olen kindel, et see oli kevadel, kuupaisteta ajal, heina ja ööbikutest kihava taeva rõhuvas nõiduses. Mehed (ka Antoine on juba mees) jõuavad hilja koju, kaenlaaugud vikatilöest tulitamas, hiiglaslik päike tõukamas nende pikki varje, mis konarlikel teekividel üksteisega põrkuvad; fiktiivne vaatleja, kes suure ukseesise leedripuu lõhnas õhtuga sulandub, näeb neid sisenemas, samu siluette ja läbihigistatud mütse, samamoodi päikesest põlenud kuklaid, neid veidi mütoloogilisi tegelasi, kes isa ja poeg ikka ja alati on – aja kahekordne kuju siinilma ruumis. Isa mõtleb ümber ja läheb leedri alla kusele – ta pilk on hämune, ta peas mustad mõlgutused. Uks sulgub, saabub kannatlik öö. Küünal süttib, aknast paistavad kõik kolm, kummargil oma supi kohal; kulp Juliette’i peos käib edasi-tagasi, suur hirmunud liblikas peksleb vastu aknaruute; voolab veini, palju veini, ainult isa klaasi. Korraga vaatab ta Antoine’i poole, nägu hämaras tintmust; kerge tuuleõhk liigutab leedripuu kartlikke õisikuid, need koolduvad, riivavad akent; küünlast kerkib üks heledam leek, paljastab Antoine’i pilgus selle kõrkuse, selle alusetu, meeleheitliku ja ükskõikse uhkuse. Siis kostab köögi poolt karjumist, suur rahutu vari hüppab laetalade poole ja tõmbub siis tagasi, toolid lendavad hoopidest pikali. Kes kuulatab asjatult leedripuus? Paksudest seintest tungib läbi vaid kõuekõmin, justkui vastamisi hõõrutavate õõnsate kivide põrgulärm, mis paneb lapsed tihkuma ja pelutab koeri, perekonna muistselt pöörane ja hävitav hääl oma ülimas olekus. Pereisa on püsti, vibutab midagi, sajatab seda, viskab selle vastu põrandat – täis klaasi, võib-olla raamatu –, ning suured rusikad virutavad lauale tõed, mida enam ei kuulda, ainsad tõed, jõrmid, hirmunud ja kohtlased tõed, mis räägivad esivanematest, asjata surnutest ja viletsuse jäävusest. Ning mida