Teda kutsus Aafrika. Ja hetkeks söandan ma uskuda – kuigi teades, et asi polnud nii –, et see, mis teda sinna tõmbas, polnud niivõrd labane himu varandust kokku ajada, kuivõrd paratamatu allavandumine sihitu Fortuuna enese tahtele; et ta oli liialt orb, parandamatult madalat päritolu, et võtta omaks kogu seda harrast umbluud, milleks on järkjärguline tõus ühiskonnaredelil, meelekindlust karastav katseaeg, edu, mis tuleb välja teenida; et ta lahkus nii, nagu joodik ropendab, rändas välja, nagu ta kukub. Ma söandan seda uskuda. Kuid temast rääkides räägin ma endast; ja ma ei salgaks ka seda, mis oli minu ettekujutust mööda tema mineku peamine ajend: veendumus, et sealkandis saab talupojast Valge Mees ning et olgu ta või viimne ülearune poeg, keda emake keel on moonutanud ja ära tõuganud, on ta sellesama keele seelikusabale lähemal kui mõni murjan; ta räägiks seda valju häälega ja see tunneks end tema suul ära; ta kosiks selle keele „palmiaedade juures, väga malbe rahva seas”1, kellest on saanud orjarahvas, kelle kulul need kosjad pidada; koos kõigi teiste võimetega annaks ta siis sellele ainsa võime, mis midagi maksab: selle, mis summutab kõik hääled, kui oma häält tõstab Hea Kõneleja.
Ajateenistus lõppenud, tuli ta tagasi Cards’i – see võis olla detsembris, lumi võis olla maas, paksu kihina küpsetuskoja müüril, ja mu vanaisa, kes labidaga teid puhtaks lükkas, nägi teda eemalt tulemas, tõstis pea ja naeratas, ümisedes endamisi, kuni tulija oli temani jõudnud – ja teatas oma otsusest lahkuda, minna mere taha, nagu toona öeldi, eredasse sinasse ja päästmatusse kaugusse: teha otsustav samm uude värvi ja teravusse, jätta oma minevik mere teisele kaldale. Väljaöeldud sihiks oli Côte-d’Ivoire; teiseks, sama ilmseks ajendiks saamahimu – olen sada korda kuulnud oma vanaema meenutamas, missuguse upsakusega ta olevat teatanud, et „saab seal rikkaks või sureb”; ja ma kujutlen praegu – kui tuletan meelde toda pilti, mille mu romantiline vanaema oli vaid iseenda jaoks visandanud, seades detailid, mida ta mäletas, suursugusemasse ja puhtsüdamlikult dramaatilisemasse skeemi kui too armetu tegelikkus, mille madaluse tunnistamine võinuks teda haavata; toda pilti, mida ta küllap kandis endas oma surmani ja mis küllap muutus seda värvikamaks, mida enam algne stseen aja möödudes ja ebakindlate meenutuste lisandudes tuhmus – mingit Greuze’i stiilis kompositsiooni, mingit „ahne lapse lahkumist”, mille dramaatiline süžee rullub lahti suures tahmunud taluköögis, kus suures tundepuhangus, mis seob valla naiste suurrätid ja tõstab tummas žestikulatsioonis üles meeste koredad käed, seisab André Dufourneau uhkelt leivaastjale toetudes, sääremarjad pakitsemas valgetes ja korralikult mähitud kedrides nagu kaheksateistkümnenda sajandi sukkades, ja sirutab oma avatud peoga kätt akna poole, kust tulvab meretagust hingust. Mina aga tajusin lapsena seda lahkumist hoopis teistsugustes värvides. „Tulen tagasi rikkana või suren” – selle lause, mis ju ometi mäletamist ei vääri, oli mu vanaema, nagu ütlesin, sada korda aja varemeist välja kaevanud, oli ikka ja jälle õhus lahti rullinud selle napi, kuid hääleka loosungi, mis oli alati uus, alati ammune; kuid mina olin see, kes temalt seda palus, olin see, kes tahtis ikka uuesti kuulda seda lahkujate klišeed – plagu, mille ta minu silme ees tuules lehvima pani ja mis oli niisama selge nagu sääreluudega piraadilipp, kuulutas vältimatut järgmist astet, surma, ja toda väljamõeldud rikkusejanu, mis vastandatakse surmale üksnes selleks, et end kergemini surma hoolde jätta; igavest tulevikku, saatuse triumfi, millele vastu hakates seda vaid kiirendatakse. Ma värisesin ja see oli toosama värin, mis valdas mind siis, kui lugesin luuletusi täis kajasid ja verd, kui lugesin pimestavat proosat. Ma teadsin: seal puutusin ma kokku millegi samasugusega. Ja küllap olid need sõnad – mida lausus rahuldustundega keegi, kes ihkas olukorra tõsidust rõhutada, kuid polnud piisavalt haritud, oskamaks seda tõsidust võimendada, arvates, et võib selle lahendada „tabava lausega” ja jäädes seega asjaolude erakordsuse rõhutamiseks vahendeid ammutama registrist, mida pidas ülevamaks – selles mõttes tõesti ka „kirjanduslikud”. Kuid siin oli enamatki: siin väljendus – minu teada esimesi kordi mu elus – ülespuhutult, oluliselt ja kokkuvõttes burleskselt üks neist saatustest, millest said mu lapsepõlve sireenid, kelle laulule ma viimaks käsist ja jalust seotuna andusin niipea, kui mul juba ivake mõistust peas oli; need sõnad olid minu jaoks peaingel Gabrieli kuulutus ja ma värisesin neid kuuldes nagu püha neitsi nende tähendust tabamata; minu tulevik sai lihaks, ma ei tundnud seda enam ära; ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial – „sellesse surra” oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.
Nii ta siis läks, André Dufourneau. „Minu päev sai läbi. Ma lahkun Euroopast.”2 Juba ehmatab mereõhk selle sisemaamehe kopse. Ta vaatab merd. Ta näeb seal vanu mütsilotude varju kadunud maamehi ja üleni musti ja paljaid naisi, keda talle pakutakse, töid, mis teevad käed mullaseks, ja tohutuid sõrmuseid kohalike parunite sõrmis, sõna bungalow ja sõnu „ei iial enam”; ta näeb seal seda, mida ihatakse, ja seda, mida kahetsetakse; näeb valgust lõpmatult helkimas. Kindlalt nõjatub ta küünarnukkidega reelingule; ta on liikumatu, ähmane pilk püsimas horisondil täis nägemusi ja selgust, meretuul romantilise maalikunstniku käena sasimas ta juukseid, andmas antiikset jumet ta mustale puuvillasele kuuele. On paras aeg visandada tema füüsiline portree, mille edasiandmisega olen viivitanud; üks pilt temast on hoiul perekonnamuuseumis, teda on sel pildistatud püstijalu, jalaväelase sinises mundris; kedrid, mida ta fotol kannab, lasid mul teda äsja kujutleda Louis XV sukkades; ta pöidlad on vöö vahele torgatud, rind on kummis ning kehahoid säärane – uhke, püsti aetud lõuaotsaga –, nagu omane lühikestele meestele. No kuulge, ta näeb ju tõepoolest välja nagu kirjanik: on olemas üks portreefoto noorest, samuti lühikest kasvu Faulknerist, millel ma tunnen ära selle kõrgi, ent ühtaegu unise ilme, rasked, kuid teravalt ja tumedalt tõsised silmad, ning tintmustade vurrude all, mis kunagi varjasid tooreid huuli, erksaid nagu lausutud sõnade all vakatav müra, sama kibeda suu, mis eelistaks naeratada. Ta lahkub tekilt, heidab oma koikule, kirjutab seal kõik need tuhat romaani, millest koosneb tulevik ja mille tulevik laiali lõhub; ta elab läbi oma elu tuumakaimad päevad; rullavate lainete kell moonutab tundide kulgu, aeg möödub ja ruum muutub teiseks, Dufourneau on elus nagu seegi, millest ta unistab; ta on surnud juba ammu; ma ei jäta veel tema varju. See pilk, mis kolmkümmend aastat hiljem minul peatub, riivab nüüd Aafrika rannikut. Abidjan paistab oma vihmadest räsitud laguunis. Grand-Bassami leeted, mida nägi ja kirjeldas Gide, on pilt vanast ajakirjast; „Soode” autor annab taevale rahumeeli selle traditsioonilise tinaja välimuse; kuid meri saab tema sule all tee jume ja värvuse. Koos teiste rändajatega, kelle ajalugu on unustanud, tuleb Dufourneaul tõusuvesi ületada korvis, mis tõstetakse kraanaga üle voogude. Siis juba suured hallid sisalikud, väikesed kitsed ja Grand-Bassami ametnikud; sadamaformaalsused ning, teisel pool laguuni, tee sisemaale, kus üheväärses ebakindluses saavad alguse väikesed ja suured sõjaretked, kus tuhmi tegelikkuse rüpest tärkavad kiiskavad ihad; dummpalmid, milles suiguvad kuldsed ja liimjad maod, hallid vihmavalingud hallide puude kohal, õelatest okastest ja toredatest nimedest turris liigid, jõledad marabud, keda peetakse targaks, ja mallarmé’lik palm, liiga kiitsakas, et vihma ja päikese eest varju pakkuda. Mets sulgub viimaks nagu raamat; kangelase käekäik jäetakse juhuse hooleks, tema biograaf ebakindlate oletuste keski.
Kolmekümnendatel, pärast pikka vaikust, saabus Cards’i üks kiri. Selle tõi kohale toosama ühekäeline kirjakandja, keda Dufourneau kunagi lapsepõlves, sõja ajal, heinamaa äärest piidles. (Ka mina teadsin teda; ta elas tagasitõmbunult väikeses valges majas linnakese surnuaia lähedal; oma pisitillukeses aias roosipõõsaid kärpides rääkis ta valjult ja meelsasti, lõbusalt r-i põristades.) Ja ilmselt juhtus see kevadel, ammu tolmuks saanud linad aurasid päikesepaistel, nüüdseks lagunenud ihud naeratasid maikuu reipuses; ja sirelite pealetükkivalt õrnade õiekobarate all leiutas mu viieteistaastane ema endale juba möödunud lapsepõlve. Ta ei mäletanud kirja autorit; ta nägi, kuidas ta vanemad on pisarateni heldinud; emotsioonid, mis valdasid teda ennast violetses hõngus ja varjudes, preesterlikes nagu minevik, olid kaharad, kirjanduslikud, hõrgud.
Kirju tuli veel, kord või