„Brashen Trell, ma ei tea, millest sa räägid!” kuulutas Althea kärmelt.
„Ei tea või?” Nüüd Brashen naeratas. „Noh, Amber küll teab, see on sama kindel kui see, et Sal on munad ja tissid. Ma tean, et ta teab sellest kõike juba sellest ajast peale, kui ma Bingtowni tagasi jõudsin. See paistis tema näost, esimene kord, kui ta mulle otsa vaatas. Naljakas, et sa räägid sellest temaga, aga minuga mitte. Aga ma ütlesin sulle. Asi pole selles. Sa läksid ära ja avastasid, et sa pole kaubaisandatütar. Oh, muidugi oled sa Ephron Vestriti tütar ja puha, selles pole vähimatki kahtlust. Aga sa pole seotud selle neetud linna ja tema traditsioonidega rohkem, kui tema seda oli. Talle ei meeldinud hind, mida tuli maksta Vihmajõel kauplemise eest, niisiis, Sa nimel, mees lõpetas seal kauplemise. Ta läks ära, sõlmis omaenese sidemed ja leidis kaubad, millega äri teha. Sa oled nagu tema, üdini välja. Kui nad tahavad seda sinust välja katkuda, siis on nad hiljaks jäänud. Sa ei saa seda endas muuta. Sa peaksid teesklemise lõpetama. Sa ei saa paigale jääda ja olla Grag Tenira naispool, mitte päriselt. Kui üritad, murrab see teie mõlema südamed. Sa ei jää iial koju ega hakka talle tittesid tegema, sellal kui tema on merel. Sa räägid valjusti perekonnast, kohusest ja traditsioonidest, aga ainuke põhjus, miks sa Vivacia järele lähed, on see, et sa tahad omaenda kuramuse laeva. Ja sa kavatsed minna ja selle võtta. Kui sa muidugi leiad piisavalt julgust, et jälle Bingtownist lahkuda.”
Sõnad voolasid temast välja. Brashen avastas, et on hingetu ja ahmib peaaegu õhku. Althea jõllitas ainiti tema poole üles. Ta ihkas nii väga sirutada käed välja ja tõmmata naine üles oma embusesse. Ta suudleks teda. Althea ilmselt murraks ta lõualuu.
Lõpuks sai Althea hääle tagasi. „Rohkem eksida ei ole enam võimalik,” kuulutas ta, kuid ta sõnades puudus jõud. Amber tema kõrval varjas naeratuse teekruusi taha. Kui Althea teda süüdistavalt põrnitses, kehitas nikerdaja vaid õlgu.
Järsku tundis Brashen häbi. Redelit ära põlates ronis ta üle reelingu ja maandus kergelt liivale. Rohkem ühtegi sõna ütlemata kõndis mees jäigalt laevanina poole.
Clefil põles seal toidutegemiseks väike tuli. Õhtusöögi valmistamine oli tema ülesanne. Töö laeva juures hoidis poisi mitmel moel tegevuses. Tema läks meestele uut joogivett tooma, kui Brashen oli nende portsud Paragoni pihta visanud. Ta teritas tööriistu, täitis jooksupoisi kohust ja kui saabus õhtu, tõi ta Vestritite kodust toiduaineid ja valmistas neile süüa. Ronica Vestrit oli neile kinnitanud, et nad on oodatud tema lauda sööma, kuid Amber oli viisakalt keeldunud, öeldes, et ta ei tunneks end mugavalt, kui peab Paragoni üksi jätma. See oli olnud Brasheni jaoks käepärane vabandus. Polnud vähimatki võimalust, et ta oleks suutnud seal oma rahutust varjata – viisakas lauas istumine oleks tema jaoks kaasa toonud pinge, mis oleks võinud ta üle piiri lükata.
Kuidas ta küll soovis, Sa nimel, et tal oleks üksainus pisitilluke nukike erkverohtu alles! Kõigest niipalju, et ta enam igatsusest ei pakitseks. „Nõnda. Mis on õhtusöögiks?” küsis Brashen poisilt.
Clef heitis talle kalasilmse pilgu ega vastanud.
„Ära hakka minuga peale, poiss!” hoiatas Brashen teda uuesti ärritudes.
„Kalasoop, söör.” Clef kortsutas puulusikaga kolinal potis toitu segades kulmu. Ta vaatas suppi ja porises samal ajal väljakutsuvalt: „Ta’i ole rämss.”
Ah vaat mis poisil häda oli. Brashen alandas häält. „Ei. Paragon ei ole rämps. Nii et ta ei tohiks ka rannarämpsu kombel käituda.” Ta pöördus ja vaatas läbi tiheneva pimeduse üles käilakuju poole, kes kõrgus vaikides nende kohal. Tema sõnad olid mõeldud rohkem laevale kui poisile. „Ta on üks paganama tore purjelaev. Enne, kui see kõik on möödas, tuleb see talle veel meelde. Ja kõigile teistele Bingtownis niisamuti.”
Clef kratsis nina ja segas potis. „Toop ta paha õnne?”
„Toob ta õnnetust,” parandas Brashen väsinult. „Ei. Tal pole lihtsalt õnne olnud, päris algusest peale. Kui sul pole õnne, ja kui sa siis veel kuhjad omaenda vead sinna otsa, siis vahel võib tekkida tunne, et sa ei pääse selle alt iialgi välja.” Mees naeris rõõmutult. „Ma räägin omaenda kogemusest.”
„Sul on ka õnn’tus?”
Brashen kortsutas kulmu. „Räägi selgelt, poiss. Kui sa tahad koos minuga merele tulla, pead sa suutma end arusaadavaks teha.”
Clef norsatas. „Ma küsisin: sul oli õnn’tus?”
Brashen kehitas õlgu. „Mul läks paremini kui mõnel, aga halvemini kui enamikul.”
„Va’eta särk ära. Mu esa üts mulle – et õnne oless, tulep särk är va’etada.”
Brashen ei suutnud naeratust tagasi hoida. „See on minu ainuke särk, juntsu. Huvitav, mida see minu õnne kohta ütleb?”
Althea tõusis järsult. Ta läigatas tee kruusist alla rannale. „Ma lähen koju,” kuulutas ta.
„Ela hästi,” vastas Amber erapooletult.
Althea laksas vastu ahtrireelingut. „Ma teadsin kogu aeg, et ükskord ta selle mulle näkku viskab. Ma teadsin seda kogu aeg. Seda ma kogu aeg kartsingi.”
Amber oli hämmeldunud. „Viskab sulle mida näkku?”
Isegi omavahel ja üksinda seisval laeval alandas Althea häält. „Et ma temaga voodisse läksin. Ta teab, et võib mu sellega hukutada. Ta ei pea tegema muud, kui vaid kiitlema õige inimese ees. Või siis vale.”
Amberi silmi ilmus helk. „Ma olen kuulnud inimesi ütlemas päris rumalaid asju, kui nad on hirmul või haiget saanud. Aga see on üks kõige lollimaid. Althea, ma ei usu, et see mees on seda iialgi relvaks pidanud. Ma ei usu, et kiitlemine oleks tema loomuses. Ja ma ei usu ka seda, et ta kunagi sulle tahtlikult haiget teeks.”
Veidi aega püsis ebamugav vaikus. Siis möönis Althea: „Ma tean, et sul on õigus. Mul on vist vahel vaja lihtsalt põhjust, et tema peale tige olla.” Ta ristas käed rinnal. „Aga miks ta siis peab ütlema nii tobedaid asju? Miks ta peab minult sääraseid asju pärima?”
Amber jättis küsimused viivuks õhku. Siis küsis ta hoopis ise ühe. „Miks see sind nii väga ärritab?”
Althea raputas pead. „Iga kord, kui mul hakkab tekkima mõnus tunne kõige selle pärast, mida me siin teeme, ta … Ja meil oli täna hea päev, Amber. Olgu ta neetud! Me tegime kõvasti tööd ja klappisime hästi. See oli nagu vanasti. Ma tean, kuidas ta töötab ja kuidas mõtleb – see on nagu tants hea partneriga. Ja siis, kui ma hakkan mõtlema, et meie vahel võib kõik jälle hästi olla, peab ta …” Althea hääl vaibus vaikuseks.
„Peab ta mida?” käis Amber peale.
„Peab ta minult midagi küsima. Või siis ütleb midagi.”
„Midagi enamat, kui „Toeta seda tala!” või „Ulata mulle vasar?” uuris Amber malbelt.
Althea naeratas masendunult. „Täpselt. Midagi, mis meenutab mulle, kuidas me vanasti rääkisime, kui me sõbrad olime. Ma tunnen sellest puudust. Ma tahaksin, et me saaksime selle juurde tagasi minna.”
„Aga miks te ei saa?”
„See poleks õige.” Althea kibrutas endamisi kulmu. „Nüüd on Grag ja …”
„Ja mida?”
„Ja küllap see võib viia millegi muuni. Isegi kui ei vii, ei kiidaks Grag seda heaks.”
„Grag ei kiidaks heaks, et sul on sõbrad?”
Althea kortsutas kulmu. „Sa tead, mida ma silmas pean. Gragile ei meeldiks, et me Brasheniga sõbrad oleme. Ma ei pea silmas viisakat sõprust. Ma pean silmas, nagu me vanasti olime. Mugavad. Jalad üles ja õlu lauale.”
Amber naeris vaikselt. „Althea, veidi aja