Tüdruk võttis Delo käest tillukese tengelpunga ja istus. Sõbratari rahulolematu näoilme näitas, et too oli lootnud märksa kirglikumat vastukaja. Malta teeskles koti uurimist. See oli väike riidest kukkur, külluslikult tikandiga kaetud ja kuldsete nööridega suletud. Cerwin oli selle ilmselt just selle kingituse tegemiseks ostnud. Aga mõtted Cerwinist polnud enam pooltki nii erutavad kui kunagi varem. Cerwin polnud teda suudelnud.
Sellest pettumusest polnud Malta siiani üle saanud. Aga järgnev oli veel hullem. Ta oli arvanud, et noormehel on võimu. Esimest korda, kui Malta oli palunud tal kasutada seda võimu tema heaks, oli noormees äpardunud. Cerwin Trell oli talle lubanud, et aitab, aga mida oli ta teinud? Kaubaisandate koosolekul oli ta vahtinud Maltat kõige kohatumal kombel. Ilmselt märkasid seda pooled kohalviibijad. Kas ta tõusis püsti ja kõneles, kui Althea kaubaisandate abi palus? Kas ta nügis oma isa, et too kõneleks? Ei. Ta ei teinud muud kui vasikasilmi. Mitte keegi polnud teda aidanud. Keegi ei aita.
Päästa mind vabaks ja ma aitan sind. Ma luban sulle seda. Ootamatult kajasid Malta peas lohe sõnad unenäost, mida nad Reyniga olid jaganud. Tüdruk tundis valupistet, justkui oleks meelekohtade vahele pingule veetud keelt järsku veel enam pingutatud. Ta oleks tahtnud lihtsalt minna ja mõneks ajaks pikali heita. Delo köhatas, meenutades Maltale äkki, et ta istub tardunult paigal, Cerwini kingikotike käes.
Malta sikutas kotisuu lahti ja kallas sisu endale sülle. Seal olid mõned mündid ja paar sõrmust. „Cerwinil tuleb suur pahandus, kui paps teada saab, et ta need sõrmused sulle andis,” ütles Delo Maltale süüdistavalt. „Selle väikese hõbedase kinkis ema talle selle eest, et tal tundides nii hästi läks.” Ta ristas käed rinnal ja piidles Maltat hukkamõistvalt.
„Ta ei saa teada,” ütles Malta tuimalt. Delo oli nii lapsik. Sõrmused olid vaevu rohkem väärt kui nende müümise vaev. Kindlasti pidas Delo seda väikest kukrut oivaliseks kingituseks, aga Malta oli targem. Ta oli veetnud terve hommikupooliku majapidamisraamatute taga ja teadis, et selles kotis leiduvast piisas vaevu, et nädalaks paar head töömeest palgata. Tüdruk juurdles endamisi, kas Cerwin teab rahaasjadest sama vähe kui Delo. Malta ei sallinud kohustust arvepidamisel abiks olla, aga nüüd taipas ta rahaasjadest palju rohkem. Ta mäletas meelehärmi, mida oli tundnud avastades, kui rumalalt ta oli ära raisanud isa antud mündid. Neist oleks piisanud tosina kleidi jaoks. Need väikesed kuldtükid olid väärt olnud kaugelt enam, kui leidus selles kukrus. Ta soovis, et see raha oleks alles. Selle abil oleksid nad laeva liivalt lahtipäästmisele märksa lähemale jõudnud kui sellega, mis Cerwin oli talle saatnud. Poiss lihtsalt ei adunud probleemi suurust. See oli sama pettumusttekitav kui saamata jäänud suudlus.
„Miks ta koosolekul midagi ei öelnud?” imestas Malta valjusti. „Ta teab, mis on kaalul. Ta teab, mida see mulle tähendab. Aga ta ei teinud midagi.”
Delo oli pahur. „Tegi küll. Ta tegi kõik, mis suutis. Ta rääkis kodus papsiga. Paps ütles, et see on väga keeruline olukord ja et me ei tohiks sellesse sekkuda.”
„Mis on selles keerulist?” nõudis Malta. „Minu isa on röövitud ja me peame talle appi minema. Meil on abi vaja!”
Delo pani käed rinnal risti ja kallutas pea viltu. „See on Vestritite probleem. Trellid ei saa seda teie eest ära lahendada. Me peame oma ärihuve kaitsma. Kui me investeeriksime sinu isa otsingusse raha, mida me vastu saaksime?”
„Delo!” Malta oli rabatud. Valu, mida ta tundis, oli siiras. „Me räägime minu isa elust … Ainsast inimesest, keda päriselt huvitab, mis minust saab! Asi pole rahas ja kasumis!”
„Lõpuks taandub kõik kasumile,” kuulutas Delo kalgilt. Siis tema ilme järsku mahenes. „Nõnda mu isa Cerwinile ütles. Nad tülitsesid, Malta. See hirmutas mind. Viimane kord, kui ma mäletan, et kaks meest teineteise peale karjusid oli siis, kui Brashen kodus elas. Tema tülitses isaga kogu aeg … või siis seisis nagu post, kui isa tema peale karjus. Ma ei mäleta sellest eriti palju. Ma olin väike. Nad saatsid mu alati toast välja. Ja siis ütles isa mulle ühel päeval, et Cerwin on nüüd mu ainuke vend. Et Brashen ei tule enam kunagi koju.” Delo hääl vääratas. „Tülid lõppesid.” Ta neelatas. „Meil pole nagu sinu peres, Malta. Te kõik tülitsete ja karjute ja ütlete hirmsaid asju, aga pärast hoiate ikka kokku. Mitte kedagi ei heideta igaveseks välja, isegi mitte sinu tädi Altheat. Minu pere ei ole selline. Meie peres ei ole sellisteks asjadeks ruumi.” Ta raputas pead. „Ma kardan, et kui Cerwin oleks edasi vaielnud, siis poleks mul praegu enam üldse vendi.” Ta vaatas Maltat, pilgus otsene palve. „Palun. Ära palu selles asjas minu venna abi. Palun.”
See palve vapustas Maltat. „Mul … on kahju,” ütles tüdruk kohmakalt. Ta polnud iial arvanud, et tema katsetused Cerwiniga mõjutavad kedagi teist peale tema enda. Viimasel ajal tundus kõik palju suurem ja kaugeleulatuvam, kui see oli varem olnud. Kui ta esmakordselt kuulis, et isa on kadunud, ei tundunud see tõeline. Ta oli kasutanud võimalust anduda traagikale. Ta oli etendanud murest murtud tütre rolli, aga tegelikult uskunud, et kohe, nüüd iga päev tuleb isa jälle koju. Polnud võimalik, et piraadid olid tema papa päriselt ära röövinud. Mitte vapra ja nägusa Kyle Haveni. Sellest hoolimata oli asi aegamisi tõeluseks saanud. Alguses oli Malta kartnud, et isa ei tule enam kunagi koju, et tema elu paremaks muuta. Alles nüüd hakkas tüdruk mõistma, et ta ei pruugi üldse enam koju tulla.
Malta korjas mündid ja sõrmused tagasi kukrusse. Ta ulatas selle Delole. „Sa peaksid selle Cerwinile tagasi viima. Ma ei taha, et tal pahandusi tuleb.” Malta polnud sellest ka erilist kasu, aga seda ei kavatsenud ta Delole öelda.
Sõbratari näost paistis õudus. „Ma ei saa. Ta teaks, et ma ütlesin sulle midagi. Ta saaks minu peale maruvihaseks. Palun, Malta, sa pead selle vastu võtma, siis ma saan talle öelda, et andsin selle sulle üle. Ja ta palus nõutada mul sinult vastuseks kirja või mõnd mälestuseset.”
Malta lihtsalt vaatas teda. Viimasel ajal tundus vahel, nagu oleksid tal kõik mõtted ja plaanid otsa saanud. Ta teadis, et peaks püsti tõusma ja toas edasi-tagasi kõndima. Ta teadis, et oleks pidanud ütlema midagi säärast, nagu: „Mulle on jäänud nii vähe, mida ma omaks võin nimetada … Suurema osa olen ma maha müünud, et saada raha oma isa päästmiseks.” Kord oleks see tundunud nii elegantne ja romantiline. Kui Malta oli esimesel päeval oma ehtekarbi lauale tühjendanud, oli ta tundnud end nagu mõni romaanikangelanna. Ta oli käevõrud, sõrmused ja kaelakeed laiali ladunud ja hunnikutesse sorteerinud, nagu seda olid teinud ka vanaema, tädi Althea ja tema ema. See oli tundunud nagu mingi naiste rituaal. Vähesed pomisetud märkused kõlasid palvetena. See on kuld, see on hõbe, see on vanamoodne, aga kivid on ilusad. Kõik need väikesed lookesed, mida nad olid üksteisele jutustanud, lood, mida nad juba teadsid. „Ma mäletan, millal issi mulle selle andis, minu kõige esimene sõrmus – vaata, see ei lähe enam isegi mu kõige väiksemasse sõrme.” Või vanaema, kes ütles: „Need lõhnavad ikka veel nii kenasti,” ja Althea lisas: „Ma mäletan seda päeva, kui papa need sinu jaoks välja valis. Ma mäletan, et küsisin, miks ta sulle lõhnakalliskive ostab, kui talle Vihmaoru kaup ei meeldi, ja ta vastas, et sa tahad neid nii väga, et ta lihtsalt ei hooli sellest.” Nad jagasid lugusid, sorteerides oma kulda ja kalliskive, millest olid järsku saanud mälestused parematest aegadest. Aga keegi neist polnud löönud kartma, polnud midagi tagasi hoidnud, isegi mitte pisaraid. Malta oli tahtnud isegi Reyni antud kinkidest loobuda, aga nad kõik olid talle kinnitanud, et need peaks ta alles hoidma, sest kui ta lõpuks otsustab kosjad tagasi lükata, tuleb need kõik tagasi saata. See hommik oli Malta mälestustes ühtaegu masendav ja särav. Kummaline. Sel päeval oli ta end tundnud rohkem täiskasvanud naisena kui kunagi varasema elu jooksul.
Aga sellest päevast alates oli tema ainukeseks reaalsuseks olnud peeglilaual tühjalt haigutav ehtekarp. Tal oli asjakesi, millega ta oleks võinud end ehtida – laste ehteid, emaileeritud