Kahekümne esimene peatükk
PÄÄSTMINE
Veelt puhuv briis oli ainus, mis töö talutavaks muutis. Pilvitus taevas lõõskas suvepäike. Lainetelt peegelduv valgus lausa pimestas, kui Brashen merele vaatas. Ere helk tagus tema laupa valuorasid. Ainus asi, mis ta veel sügavamalt kulmu kortsutama sundis, olid loiult liigutavad töömehed, kes täitsid oma kohust vähimagi energia ja innuta.
Brashen seisis tasakaalu hoides Paragoni längus tekil. Ta surus hetkeks silmad kinni ja avas need siis uuesti, püüdes näha ülesannet uuest vaatenurgast. Laev oli rannale vinnatud üle kahekümne aasta tagasi. Hüljatud ja hoolitsuseta jäetud, tegid loodusjõud sellega, mida tahtsid. Kui laev ei oleks olnud ehitatud võlupuust, ei oleks tast järel enam midagi peale skeleti. Tormide ja loodete koosmõju oli tõuganud Paragoni tõusujoone kõrgeima piirini. Mööduvad aastad olid kuhjanud tema kere ümber liiva. Nüüd lebas laev liivarannal kreenis, kiil mere poole. Temani ulatusid praegu vaid kõige kõrgemad tõusud.
Lahendus oli petlikult lihtne. Liiv tuleb minema kühveldada. Kere alla lükatud palgid toimivad jalastena. Tõmba murdunud masti otsa raske vastukaal, et laev veel rohkem küljele kalduks. Kuulõpu kõrgeima tõusu ajal ankurda rannavette pargas. Tõmba köis Paragonilt ankrupeli külge pargase ahtris. Ja kasutades meeste abi, kes tõukavad laeva kaldal kangide abil mööda palke edasi ja töötavad pargasel ankrupeli peal, libiseb alus külili vee poole. Vastukaal kere küljes hoiab laeva kreenis ning tänu sellele jääb ta madalas vees hõljuma. Sügavamasse vette jõudes ajavad nad ta jälle püsti.
Eks siis näeb, mis edasi saab.
Brashen ohkas. Kogu ettevõtmise võib ju paari hingetõmbega ära kirjeldada. Aga siis terve pika nädala vaeva näha ja lahendusele mitte sammugi lähemale jõuda.
Kõikjal laeva ümber rassisid kärude ja labidatega mehed. Rasked palgid olid eilse tõusu kõrgpunktis randa ujutatud. Kindlalt kokku köidetuna ootasid need kasutamist. Nende lähedal seisis teine riit palke, mis olid mõeldud rullikuteks. Kui kõik läheb hästi, sõidab Paragon nende turjal uuesti vette. Kui kõik läheb hästi. Mõnel päeval tundus see asjatu lootusena.
Uute tööliste meeskond liikus loiult kuumas päikeses. Suveõhus kajasid vasaralöögid. Liiva all oli kivi. Mõnes paigas tuli see kildudeks taguda, et jalased laeva alla mahuksid. Teises paigas üritasid töömehed kange kere alla saada. Siis tuleb teha üüratu pingutus ja tõsta, et järgmised kangid saaks suruda veelgi sügavamale. Iga liigutus põhjustas vanale laevale lisapurustusi.
Pärast kõiki neid küljel lebatud aastaid olid Paragoni palgid ja plangud ilmselt mingil määral paigast nihkunud. Niipalju kui Brashen näha võis, ei olnud kere väga hullusti kõver, aga selles ei saanud enne kindel olla, kui laev oli püsti aetud. Kui ta on püsti ja ujub vabalt – ja Brashen palvetas, et Paragon ujuks vabalt – algab tõeline töö. Kogu laevakere tuleb ära timmida, enne kui selle saab ära tihendada. Uus mast tuleb tõsta … Brashen peatas järsult mõttelõnga. Ta ei tohi nii pikalt ette mõelda või lööb täiesti araks. Üks päev ja üks ülesanne oli kõik, millega ta valutav pea suutis toime tulla.
Mees libistas keelega hajameelselt üle alahuule sisekülje, otsides erkverohutükki, mida seal polnud. Isegi rohusõltuvusest tekkinud sügavad haavandid hakkasid juba paranema. Paistis, et keha unustas uimasti kiiremini kui meel. Ta igatses erkverohtu ägedusega, mis oli sama halastamatu kui janu. Kaks päeva tagasi oli ta oma kõrvarõnga rohurulli vastu vahetanud ning kahetses seda nüüd. Lisaks uimasti järele värske isu tekitamisele oli rohi lisaks olnud veel kehva sorti, rohkem õrritus kui rahuldus. Sellegipoolest – kui tema nimel oleks olnud kas või üksainus hõbetükk, poleks ta suutnud kiusatusele vastu panna. Aga ainuke raha tema taskus pärines kukrust, mille oli talle usaldanud Ronica Vestrit. Eelmisel ööl oli Brashen ärganud üleni külma higiga kaetult, ta pea lõhkus valutada. Ta oli koidikuni üleval istunud, püüdnud mudida krampe kätest ja jalgadest ning põrnitsenud kokkukuivavat kukrut. Ta oli mõelnud, kas oleks suur viga võtta mõned mündid, et end joonde saada. Erkverohi aitab tal kauem ergas püsida ja annab töötegemiseks rohkem energiat. Vastu koitu oli mees rahakoti lahti teinud ja mündid käe peale välja lugenud. Siis oli ta need tagasi pannud ja läinud kambüüsi, et keeta ja juua veel üks kannutäis kummeliteed.
Amber, kes kambüüsis istus ja nikerdas, ei öelnud targu sõnagi. Brashen oli siiani hämmeldunud, kui lihtsalt oli naine tema kohaloluga leppinud. Ta aktsepteeris mehe tulekuid ja minekuid ainsagi märkuseta. Amber elas endiselt kaptenikajutis. Brashenil on piisavalt aega, et see ruum enda omaks teha, kui Paragon kord jälle vee peal ujub. Praegu oli ta seadnud oma võrkkiige vahetekile. Elu küllakil laevas muutus iga päevaga aina suuremaks väljakutseks, kuna teki kaldenurk aina kasvas.
„Paragon, ei!”
Amberi uskumatust tulvil hõige langes ühte puidu kõrvulukustava raksatusega. Kostsid hoiatushüüded. Brashen ronis käpuli edasi ja jõudis vööritekile just täpselt õigeks ajaks, et kuulda, kuidas puit helinal ranna kivist aluspinda tabab. Kõikjal ümber Paragoni taganesid töömehed laevast eemale. Nad hõikusid üksteisele hoiatusi ja osutasid mitte ainult eemalevisatud palgi, vaid ka sügava vao poole, mille see oli maanduses rannale tekitanud. Sõnagi ütlemata, nägu ilmetu, pani Paragon uuesti oma jämedad käsivarred lihaselisel rinnal risti. Ta põrnitses silmituna üle vee.
„Ole sa neetud!” röögatas Brashen tundeid tagasi hoidmata. Ta jõllitas töölisi ümberringi. „Kes lasi tal selle palgi kätte saada?”
Talle vastas näost kaame vanamees. „Me panime seda parajasti paika. Ta sirutas käe ja napsas selle meil käest ära … Kuidas, Sa nimel, ta üldse teadis, et see seal on?” Vanamehe nägu oli tulvil ebausklikku hirmu.
Brashen surus käed rusikasse. Kui see oleks olnud laeva esimene kiusutegu, oleks ta võinud ehk üllatunud olla. Aga tööde algusest saadik oli laev põhjustanud viivitusi iga viimane kui päev. Tema tujukus ja jõudemonstratsioonid oli töömeeste pidamise Brasheni jaoks keeruliseks teinud. Ja selle kõige jooksul polnud laev Brasheniga vahetanud mitte ainsatki viisakat sõna.
Brashen kummardus üle reelingu. Silmanurgast märkas ta Altheat, kes parajasti laeva juurde tööle saabus. Tardunud stseen laeva ümber tundus teda hämmeldavat. „Kõik tagasi tööle,” möirgas Brashen ammulisui vahtivatele ja üksteist nügivatele meestele. Ta osutas eemale visatud palgi poole. „Korjake see üles ja pange tagasi oma kohale.”
„Mina igatahes mitte!” kuulutas üks töölistest. Ta pühkis näolt higi ja viskas vasara liivale. „Ta oleks võinud mulle otsa peale teha, just nüüdsama. Ta ei näe, kuhu asju loobib, isegi kui see teda huvitaks. Ja mina ei usu, et huvitab. Ta on ennegi tapnud, kõik teavad seda. Minu elu on rohkem väärt, kui sa mulle päevatöö eest maksad. Mina olen läinud. Ma tahan oma palka.”
„Mina ka.”
„Mina niisamuti.”
Brashen ronis üle reelingu ja hüppas nõtkelt rannale. Ta ei lasknud näost paista valusähvakat, mis läbi ta kolba pistis. Ta lähenes meestele ähvardavalt, palvetades, et ei peaks tegudeni minema. Järsult lähendas ta oma näo esimesena rääkinud mehe sihverplaadile. „Kui sa tahad raha saada, siis püsid siin ja teed oma päevatöö lõpuni. Kui praegu minema jalutad, ei saa sa vaskegi.” Ta põrnitses altkulmu kogu kambale otsa ja lootis, et bluff toimib. Kui need mehed siit kah minema kõnnivad, et tea ta enam, kust järgmisi leida. Needki olid kõrtside põhjakiht, mehed, kes töötasid vaid niipalju, et teenida ühe õhtu joogi jagu. Et meelitada nad välja selle õnnetust toova laeva juurde, oli ta olnud sunnitud pakkuma paremat palka, kui nad kusagil mujal oleksid saada võinud. Kui mehed ta ümber rahuolematult pomisema hakkasid, haugatas Brashen: „Võtke või jätke. Ma ei palganud teid poole päeva peale ja ma ei maksa poole päeva töö eest. Palkide kallale, kohe.”
„Mina töötan,” pakkus üks meestest. „Aga mitte siin ees, kus ta võib minuni ulatuda või mu palgiga laiaks visata. Seda ma’i tee.”
Brashen sülitas vastikusega. „Tööta siis ahtritüüri juures, lõvisüda.
Meie Amberiga võtame