Nõukogude Liit saatis esimesena välja Maa tehiskaaslase, viis esimesena Kuule vimpli Nõukogude Liidu vapiga, lendas esimesena ümber Kuu ja fotografeeris selle tagumist külge, saatis esimesena inimese kosmosesse. Meil olid sellised raketid ja sellised tuumalaengud, milliseid kellelgi maailmas polnud. Milleks viia raketid Kuubale? Las nad seisavad Siberis, meie maal. Milleks viia raketid Kuubale, kui võis tulistada Ameerika pihta meie territooriumilt?
Niisiis, küsimus: MILLEKS RAKETID KUUBAL?
Et seda mõista, tuleb meil minna veidi tagasi ja teha väike reis 1960. aasta Walpurgi öösse.
SLAVSKI, JEFIM PAVLOVITŠ (1898–1991). Komissar 1. Ratsaarmee ratsaväe brigaadis. Pärast Kodusõda lõpetas Moskva värviliste metallide ja kulla instituudi. 1941. aastal – Dnepropetrovski alumiiniumikombinaadi direktor Zaporožjes, mille evakueerimise eest sai oma esimese Lenini ordeni. Sõja ajal – alumiiniumikombinaadi direktor Uuralis. 1946. aastast – Probleem nr 1 peavalitsuse ülema asetäitja. 1953. aastast – keskmasinaehituse minister. Kolmekordne sotsialistliku töö kangelane (1949, 1954, 1962), kahe Stalini (1949, 1951), Lenini (1980) ja riikliku (1984) preemia laureaat, kümne Lenini ordeni kavaler.
1986. aasta aprillis – avarii Tšernobõli tuumaelektrijaamas. Pärast seda läks Slavski pensionile.
3.
peatükk
Walpurgi öö on 30. aprilli öö vastu 1. maid. See on nõidade pidu, kes kogunevad ligipääsmatule Brockeni mäele oma käskija Saatana ümber ja peavad sabatit. Aga pärast seda algab koos koidikuga kogu maailma tööliste rahvusvahelise solidaarsuse päev, ülevaatuse päev proletariaadi lahingujõududele, valmis võitluseks ja maailmarevolutsiooniks.
Riigi õhutõrjevägede ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Sergei Semjonovitš Birjuzov äratati üles punase telefoni helinaga 1. mail 1960. aastal, kell 5.41.
Ei teagi, kuidas siin vahe jookseb: kas koidu eel on nõidade sabat alles lõppemas, või oli see juba läbi ja kätte jõudnud kõigi maade proletaarlaste solidaarsuse päev.
Ühesõnaga, marssal äratati külmal vastikul hommikul, üleminekuhetkel, ühe ettevõtmise lõpul ja teise algul. Kuid võib-olla polnudki mingit vahet. Võib-olla Saatan, proletaarlased ja nõiad pidutsesid üheaegselt, teineteist segamata.
Marssal tõstis toru ning see sõnas rahulikult, justkui hingetu automaat:
„Esimene, mina olen saja kaheksas. Sihtmärk.”
Õhtul olid adjutandid marssali magamistoa kõrvaltuppa korralikult valmis laotanud paraadmundri. Üles riputada seda ei tohi, vajub ordenite raskuse all kotti: briljantidega marssalitäht, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtäht, üksteist Nõukogude ordenit, lugemata välismaiseid medaleid. Aga ordenid on – kuld, hõbe, plaatina. Raskus, lühidalt öeldes. Kõik on valmis paraadiks Punasel väljakul.
Kuid täna pole paraadmundrit marssalile tarvis. Paraad jääb marssali jaoks ära. Kell 5.36 ületas kindlaks tegemata sihtmärk kõrgusel 21 300 meetrit Nõukogude Liidu piiri Kirovabadi linna piirkonnas Tadžikistanis, kiirus 750–800 km/h, suund – põhi.
Marssal Birjuzov riietus poole minutiga, sõduri kombel, välivormi. Jooksuga alla, käigu pealt nööpe kinni pannes.
Must ZiS-110 oli juba ukse ees. Sisse oli seatud karm kord – kui marssali kabinetis või magamistoas annab elumärki punane telefon, lülitub otsekohe garaažis sisse helisignaal – lõikav kirisev huilgamine ning valgussignaal – vastik oranž vilkur. Ja mis ka ei juhtuks, autojuht sõidab ilma igasuguse täiendava käsuta otsekohe paraadsissekäigu juurde. Aga eramu väravate ette veerevad viivitamatult kolm külgkorviga mootorratast.
Moskva on kell 5.43 tühi. Paraadi jaoks Punasel väljakul kolistas kogu lahingutehnika juba öösel Hodõnkalt Gorki tänavale, Maneeži väljakule ja Sverdlovi väljakule. Ja tardus seal ootuses.
ZiS kihutab mööda Moskvat nagu lennates. Mootorrattad ees, nagu lootskalad hai kõrval.
Ärge arvake, et sõita on kaugele. Teekond viib esimese metroojaamani.
Aga kas marssalid sõidavad metrooga?
Ja kuidas veel.
Te pole kunagi Moskva metroos marssaleid kohanud?
Pole midagi imestada. Siin on kaks põhjust.
Esimene: marssalid ei sõida metrooga mitte iga päev, vaid ainult lahinguhäire korral.
Teine põhjus: te pole Moskva metroos marssaleid kohanud sellepärast, et nende jaoks kaevas seltsimees Stalin juba kolmekümnendatel aastatel hoopis teise metroo. Selle kaevamist jätkati väsimatult ka sõja ajal ja pärast seda, mitte ainult Stalini ajal, vaid ka edaspidi. See, teine metroo, on esimesest allpool. Ärge sinna oma proletaarsete kopikatega nina pistke. Teid ei lasta sinna. Ja ka mind samuti.
Autojuhtidel ja saatemeeskonna mootorratturitel pole üldse vaja teada, et nad viivad oma reisija metroojaama. Ja ka salajase metroo olemasolust pole neid tarvis teada. Nad on kohustatud toimetama riigi õhutõrjevägede ülemjuhataja tähelepandamatusse hoonesse Lenini mägedes. Neid on Moskvas näe kui palju, tähelepandamatuid. Roheline plank, ilma pragudeta. Värav on samuti roheline. Värava taga tihe aed. Esialgu veel mitte roheline. Värav avaneb ise, lastes läbi, keda vaja. Kõigi ülejäänute ees on see värav kindlalt suletud. Koputate – jäätegi koputama.
Musta auto juht ja mootorratturid seiskavad mootorid parklas, mis on kaetud peene kiviklibuga. Siin, kõrge plangu taga, selles tähelepandamatus hoones on nende jaoks puhketuba koos televiisori, ajakirja „Vokrug Sveta” köidetega ja Aleksander Beljajevi raamatutega amfiibinimesest ja hukkunud laevade saarest. Siin antakse neile kõigile süüa. Kui tarvis – rohkem kui üks kord. Siin saab ka magada, häirega katkestatud unenäod lõpuni vaadata. Kes teab, kui palju tuleb oodata ja kuhu tuleb kihutada viie minuti, tunni, kahe või kolme ööpäeva pärast. Seepärast peavad nii autojuht kui ka saatjaid olema värsked, puhanud, valmis esimese signaali peale toimetama oma reisija sinna, kuhu kästud.
Aga marssal kadus ukse taha.
Ei autojuhil ega saatjatel pole ette nähtud teada, mida ta selle ukse taga teeb. Aga ta ei teegi seal midagi. Selle ukse taga istub automaatidega valvemeeskond. Marssal jookseb mööda koridori, tervitustele vastamata. Pole aega. Tema ees avaneb uks, täpselt selline, nagu filmides pangaröövidest: halli läikiva terase massiiv, kaaluga mitte vähem kui kümme tonni.
Edasi – järsk laskumine liftis, peaaegu langemine. Ja sujuv pidurdus teekonna lõpul suures sügavuses. Siinsamas ootab kõigest kahest vagunist koosnev rong. Metroovagun pole sugugi selline, millisega töötajad kiirustavad hommikuti tööle, et ennetähtaegselt, vastavalt kohustustele, täita viie aasta plaane. Vagun – see on akendeta kabinet, kuid laua, tugitooli ja valitsusside aparatuuriga.
„Teine?”
„Sõidan.”
„Kolmas?”
„Jõuan nelja minuti pärast.”
„Neljas?”
„Peaaegu kohal.”
„Viies?”
„Kohal.”
Teine – see on esimene asetäitja. Kolmas – riigi õhutõrjevägede staabiülem. Neljas – seniit-raketivägede ülem. Viies – riigi õhutõrjevägede hävituslennuväe juhataja.
Ja palun, ärge ajage segi lennuvägedega. Riigi õhutõrjevägedel on oma hävituslennuvägi, mille relvastuses on erilised hävitajad eriülesannete lahendamiseks.
„Operatiivkorrapidaja, olukord.”
„Seltsimees esimene, sihtmärk jätkab lendu. Kui suunda ei muuda, siis läheb tee Afganistanist üle Araali mere Uuralini, edasi – Norrasse.”
„Käsin. Lahinguhäire Moskva ja Bakuu õhutõrjeringkondades, esimesele, teisele, neljandale, kuuendale, kaheksandale ja kaheteistkümnendale üksikule õhutõrjearmeele.