Kuid mitte radiatsioonikaitse pole riigi juhtkonnale peamine. Saavad poisid doosi – pole häda. Hinna taha asi ei jää. Küll jõuavad eemale lennata. Aga vaat kuidas pommi visata? Koos langevarjuga – 27 tonni. Kuidas teha pommihoidik sellisele laadungile? Ja kui see isegi valmistada, tekib teine probleem: ülemäärane raskus on koondunud, kontsentreeritud ühes punktis. See tekitab lennuki kerele tohutuid koormusi. Koormus tuleb laiali jaotada. Seepärast on ühest hoidikust vähe. Ja kahest samuti. Miinimum – kolm. Kuid siis probleemid paljunevad: tüürimees vajutas heitmise nuppu, kahe hoidiku lukud töötasid üheaegselt, aga kolmandal hilines lukk murdosa sekundi võrra. Sel juhul läks pomm alla, aga üks lukk hoidis hetke laadungit… aga pomm tõmbab ju tolle hoidiku koos talaga, mille otsas kogu laadung rippus, koos tugevduskarkassi ja äärisega välja. Ja strateegiline pommitaja lendab koos pommiga maa poole.
Parimal juhul võib hetkeline viivitus viia kere deformeerumisele. Aga see, kuidas ka ei keerutaks, on ikkagi surm. Aga kui rebimine ka keret ei vigasta, siis võib lennukit ikkagi niimoodi raputada vähimagi viivitus ühel lukul, et pärast seda tuleb lennata üksnes alla.
Kolme luku üheaegse avanemise probleem lahendati. Katsetustel töötasid kõik kolm üheaegselt. Aga kuidas tuleb välja lahingutootega?
Olenja lennuväljale püstitati spetsiaalne angaar Toote 602 stardieelseks hoidmiseks ja viimaseks kontrolliks. Vagunist laaditi „tilgake” hiigelsuure kraanaga MAZ 5208 neljakümnetonnisele haagisele. Sellistel haagistel vedas Nõukogude Armee tanke T-54. Seisuplatsile nr 41 oli varakult rajatud teraskattega betoonsüvend. Strateegilises lennuväes oli isegi selline termin – seista süvendis. See on siis, kui pommitaja on täies valmiduses ning tema kõhu all on betoonauk koos pommiga, mida saab igal momendil külge kinnitada. „Vanakuradi vanaemale” oli valmistatud eriline süvend, tädi oli suuregabariidiline. Süvend pole siin hoidmiseks. Lihtsalt teisiti kui süvendist teda kandja kõhu alla ei tõsta.
See tõsteti üles, kinnitati. Pärast seda ruleeris Tu-95V starti. Selle järel – samasugune valge Tu-16. Viimase ülesanne – jäädvustada plahvatuse parameetrid. Veel üks lennuk tõuseb üles veidi hiljem. NLKP XXII kongressi delegaadid Slavski ja Moskalenko hakkavad selle pardalt pilti kõrvalt jälgima.
Kõik ülejäänud tsiviil- ja sõjalennukid ning helikopterid ei soojendanud täna Põhja lõpututes avarustes isegi mootoreid. Täna on kõigil lennukeeld. Mõistagi, ilma põhjusi teatamata.
Aeg õhkutõusmisest kuni allaviskamiseni – 2 tundi ja 3 minutit. Tüürimees kapten Ivan Nikiforovitš Kleštš vajutas nupule. Pommihoidikud, loodud nõukogude konstruktorite loomingulise geeniusega, töötasid korraga. „Tilgake” tuli lahti kolme luku küljest ja langes kandja kõhust alla. Lennukit ei raputanud, vaid pillutas ja õõtsutas. Õõtsutas nii, nagu õõtsutab vaid korra elus.
Sabalaskuri kabiinist kostis rõõmus hüüe: avanes!
Juubeldav ohe kogu ekipaažilt oli talle vastuseks. Nüüd – mootorid täiele võimsusele ja, väikese laskumisega hoogu sisse võttes, kaugemale sellest hukatuslikust kohast.
Mattpimeduse foonil avanes oranži lillekesena tohutu kuppel, just nagu süüfilise mädapaise imekauni daami valgel kehal. Pomm liigub maa poole kiirusega 360 meetrit minutis. Kolme minutiga – pisut üle kilomeetri. Kuid see on viimasel lõigul. Pomm lõhkeb nelja ja poole tuhande kõrgusel. Kukub välja, et lennukil on aega äraminekuks just nagu 15 minutit. Kuid see pole nii. Esimesed sekundid lendab „tilgake” ilma langevarjuta. Seejärel mitu sekundit selleks, et langevari avaneks. Aga meie „tilgake” jõudis selle ajaga näe kui palju lennata ja kiirust koguda. Kuni langevari suudab selle kiiruse kustutada, jääb kuni plahvatuse kõrguseni üsna vähe… Kõigest kolm minutit. Täpsemalt – 188 sekundit.
Punane telefon KB-11 peakonstruktori laual tirises äkki nagu äratuskell, samasuguse jäleda helinaga, mis toob meid imelisest unenäost tülgastavasse argipäeva.
„Side on kadunud,” teatas rahulik hääl.
Kõik kandja illuminaatorid, kogu kabiinide klaaspind, kõik mis võib valgust läbi lasta, on tihedalt kinni kaetud. Tu-95V lahkub epitsentrist pimesi. Sähvatus lõi ootamatult, valgustades sees kõike. Kardinad – need muidugi valgust läbi ei lase. Kuid siin on eriline kiiskamine. Selle saatanliku, teispoolse maailma valguse, nagu ka röntgenikiirte ees, ei pea mingid kardinad.
Ning strateegilise pommitaja komandör major Durnovtsevile tundus, et ta lõhestas Maa pooleks. Kõmatas nii, nagu võib kõmatada vaid tükkideks purunenud planeet. Valgusmõju – 70 sekundit. Lööklaine front jõudis lennukile järele 115. kilomeetril epitsentrist, 8 minutit ja 23 sekundit pärast allaviskamist. Lööklaine virutas vastu pommitaja saba nii, nagu tabab kiiruse üles võtnud vedur raudteele unustatud tühja vagunit.
Major Durnovtsev klammerdus rooli külge, rool väriseb kergelt. Teine piloot vajutas nupule, avas kardinad. Kuid ise pindadele ja mootorite peale pilku heita ei julge: kas on terved? Nii kardab haavatud võitleja enda peale vaadata: kas rebis vaid jala otsast või kõik, poolest kehast?
HRUŠTŠOV, NIKITA SERGEJEVITŠ (1894–1971). Üks kõige hirmsamaid timukaid Venemaa kogu tuhandeaastase ajaloo vältel. Kodusõja ajal poliittöötaja 1. Ratsaarmees. Edasi – rajooni, oblasti ja vabariikliku mastaabi parteitöötaja. Astus Tööstusakadeemiasse, kus õppis koos Stalini naise Nadeždaga. Naine juhtis abikaasa tähelepanu „ustavale stalinlasele”. Sellest momendist algab Hruštšovi tormiline tõus.
1932. aastal saab ta partei Moskva linna- ja oblastikomitee teiseks sekretäriks, 1934. aastal – esimeseks sekretäriks, see tähendab Moskva peremeheks. Hruštšov ilmutas ennekuulmatut julmust võitluses kõigiga, kes oli või võis olla Stalini poliitika vastane.
1938. aastast on Hruštšov Ukraina kompartei keskkomitee esimene sekretär, see tähendab selle Nõukogude Liidu rikkaima provintsi diktaator. 1939. aastast – poliitbüroo liige. Kiievis kohtas Hruštšov armeekindral Žukovit, kes juhatas 1940. aastast Kiievi erisõjaväeringkonna vägesid, ning riikliku julgeoleku 3. järgu komissari Serovi, kes oli Ukraina NKVD šeff. Neil aastail pööras Hruštšov tähelepanu insener Brežnevile ja ülendas teda.
Sõja ajal oli Hruštšov Edela strateegilise suuna poliitkomissar, mille koosseisu kuulusid Lõuna- ja Edelarinne ning Musta mere laevastik. Hruštšov on isiklikult süüdi kogu maailma sõjaajaloo kahes kõige hirmsamas sõjalises katastroofis: Nõukogude vägede lüüasaamises Ukrainamaal 1941. aasta suvel ja sügisel ning Harkovi katastroofis 1942. aasta mais. Pärast sõda – Ukraina diktaator. 1949. aastast – Moskva diktaator.
1953. aastal – vandenõulane ja osaline Stalini tapmises. Pärast Stalini surma – kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär. Osaline Beria vastases vandenõus. 1956. aastal partei XX kongressil kuulutas Stalini kõigi aegade ja rahvaste kurjategijaks, veeretades kõik valearvestused ja kuriteod tema peale.
1957. aastal võitis ja kõrvaldas tänu marssal Žukovile võimult Molotovi, Malenkovi, Kaganovitši ja Šepilovi ning seejärel kõrvaldas võimult ka Žukovi enda. 1958. aastast oli Hruštšov üheaegselt NLKP esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe kohal, see tähendab oli nii kommunistliku partei kui ka NSV Liidu valitsuse juhi kohal. Nõukogude Liidu kangelane, kolmekordne sotsialistliku töö kangelane.
HARITON, JULI BORISSOVITŠ (1904–1996). Füüsika-matemaatikateaduste doktor (1935), NSV Liidu TA akadeemik (1953). 1939–1941 tegid Hariton ja Zeldovitš uraani lagunemise ahelreaktsiooni arvutused. 1946. aastast oli Hariton – tuumalaskemoona peakonstruktor. Kolmekordne sotsialistliku töö kangelane (1949, 1951, 1954), kolme Stalini (1949, 1951, 1953) ja ühe Lenini (1956) preemia laureaat. Viie Lenini ordeni kavaler.
2.
peatükk
30. oktoobril 1961. aastal kell 11.32 ja 13 sekundit Moskvaaja järgi katkes ootamatult kogu raadioside polaaralade piirkonnas Arhangelskist ja Murmanskist kuni Tšukotkani ja kaugemale.